Detektorraadio
Detektorraadio ehk detektorvastuvõtja on raadiotehnika algusaegadel (20. saj esimestel aastakümnetel) kasutusel olnud aparaat amplituudmoduleeritud raadiosignaalide vastuvõtmiseks. Skeemi tüübilt on detektorraadio otsevastuvõtja, s.t detektorisse (demodulaatorisse) jõuab vastuvõetav raadiosignaal otse selle kandesagedusel (ilma selle sagedust muutmata). Detektorvastuvõtja skeemis pole võimenduselemente (elektronlampe, transistore) ning seetõttu ei vaja detektorraadio elektritoiteallikat.
.jpg)
Metallhoidikus oleva püriidikristalli tükikese pinna mingi tundliku punkti ja terava traadiotsa vahel kujuneb ühesuunalise juhtivusega kontakt, nn Schottky kontakt
Demodulaatori ülesannet täitis nn kristalldetektor, milles alaldav kontakt tekib metallteraviku ja pooljuhi omadustega kristalli tükikese pinna vahel. Selle kristalli materjalideks olid 1906. aastast alates mineraalid galeniit (pliiläik) ja eriti püriit (raudsulfiit).
Kristalldetektoriga raadioseadmeid kasutati kõigepealt raadio teel edastatavate telegraafi- ja telefonisigaalide vastuvõtjana, alates 1920. aastatest aga ka ringhäälingusaadete vastuvõtmiseks (pikk-, kesk- ja lühilainel).
Detektorraadio poolt vastuvõetav ringhäälingusignaal muutub kõrvaklappides kuuldavaks raadiolainetes peituva energia arvel. Et seda energiat jõuaks vastuvõtjasse piisavalt, pidi saatja signaal olema küllalt tugev. Kohalikust saatjast eemal tuli kasutada pikka ja kõrget antenni koos hea maandusega, mis on tarvilik piksekaitseks ja moodustab antennile teataval määral vastukaalu (dipooli teise haru).
Kõrvaloleva skeemi kohaselt on kondensaatorist C1 ja poolist L1 koosneva võnkeringiga ühendatud antenn WA1 ja maandus. Võnkering häälestatakse vastuvõetava saatja sagedusele pöördkondensaatoriga (plaadipaki pööramise teel paigalseisvate plaatide vahele) või variomeetriga (induktiivsuse sujuv muutus saavutatakse kahe induktiivpooli vastastikuse asendi muutmise teel). Võnkeringiga selekteeritud raadiosagedusvõnkumisest eraldab kasuliku signaali kristalldetektor (diood VD1). Et kristalldetektor hakkaks voolu läbi laskma, peab kõrgsagedussignaali amplituud ületama dioodi lävipinge, mis Schottky kontakti korral on umbes 0,2 V (vt pn-siire).
Detektori väljundis saadakse siis kõrgsagedusvõnkumise sagedusega poollained ‒ ühesuunalised pingeimpulsid. Detekteeritud signaal läbib madalpääsfiltri, mille moodustavad kondensaator C2 (mahtuvusega ca1 nanofarad) ja kuulari BF1 takistus. See filter eraldab kõrgsageduskomponentidest madalsagedussignaali, mille graafikuks amplituudmodulatsiooni korral on detekteeritud kõrgsagedsusvõngete amplituude järgiv mähisjoon.
Kasutatud elektromagnetilist tüüpi kõrvaklapid olid küllalt suure sisetakistusega (mõni kilo-oom), et tagada energiaülekandeks vajalikku sobitust. Hiljem kasutusele tulnud pieselektrilised kõrvaklapid olid väiksema tundlikkusega ja ülemäära suure takistusega; nendega ühendati rööbiti umbes 100-kilo-oomine takisti.