Demograafiline üleminek
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2020) |
See artikkel vajab toimetamist. |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Demograafilise ülemineku teooria kohaselt teevad eri ühiskondade rahvastikud pika aja jooksul läbi sarnaseid muutusi. Demograafiline üleminek koosneb neljast etapist, mille jooksul tööstusrevolutsioonieelne traditsiooniline rahvastiku taastetüüp asendub nüüdisaegse rahvastiku taastetüübiga.[1]
Demograafilise ülemineku mudel näitab sündimuse ja suremuse seaduspärase muutumise trende pika perioodi jooksul. Eri rahvastel toimub üleminek eri ajal ja erineva kiirusega. Suur sündimus ja suremus asenduvad väikese sündimuse ja suremusega, kuna paranevad inimeste toitumis-, töö- ja elamistingimused, meditsiin areneb ja eelistatakse saada vähem lapsi.[2] Rahvaarv suureneb ja rahvastiku vanuseline koosseis muutub vananemise suunas. Demograafilise ülemineku käigus ei vahetu ainult taastetüüp, vaid selle protsessiga kaasnevad ka paljud muud ühiskondlikud muutused.[3]
Demograafilise ülemineku etapid muuda
Traditsiooniline rahvastiku tüüp muuda
Traditsiooniline rahvastiku tüüp on iseloomulik agraarühiskonnale, valdavalt enne tööstuslikku arengut oleval ajajärgul.[1]. Rahvaarvu kasv on aeglane või puudub. See on tingitud väiksest iibest, mille puhul on nii suremus kui ka sündimus suur (35–45‰). Peres sünnib keskmiselt 7–8 last, kellest täiskasvanuikka jõuab 3–4. Vanurid moodustavad rahvastikust vaid mõne protsendi, kuna keskmine eluiga on 35–40 aastat. Sündimus on suur, kuna pereplaneerimist ei ole. Puudub kontroll sündimuse üle ning tahetakse palju lapsi, kuna nende ülalpidamine on odav ja talumajapidamistes on tarvis palju abikäsi. Suremus on suur ja väga muutlik peamiselt alatoitumise, madala hügieenitaseme, puhta vee puuduse, epideemiate ja puuduliku arstiabi tõttu.[3]
Ülemineku I etapp – demograafiline plahvatus muuda
Demograafiline üleminek sai alguse esmalt Euroopas, mil algas üldine ühiskonna areng. Üleminek algab väga kiiresti – suremus väheneb järsult, kuid sündimus jääb endiselt väga suureks. Sellist protsessi nimetatakse demograafiliseks plahvatuseks, kuna rahvastik kasvab plahvatuslikult.[1]. Suremuse vähenemise põhjusteks oli arstiteaduse areng ja parem arstiabi kättesaadavus, mille seoses väheneb ka imikusuremus. Elu- ja töötingimuste paranemisega kaasneb pikem eluiga. Samuti paraneb toiduainete kättesaadavus ja puhas joogivesi tagab haiguste leviku vähenemise. Tugevate peretraditsioonide ja rasestumisvastaste vahendite halva kättesaadavuse tõttu on sündimus endiselt suur.[2]. Demograafilise plahvatuse tulemusena suureneb rahvastikus nii laste kui ka eakate osakaal.[1] Euroopas algas demograafiline üleminek 18. sajandi lõpus, kuid siis järsku rahvaarvu kasvu ei toimunud, kuna protsess vältas mitme sajandi jooksul.[2] Praegu on demograafilise plahvatuse etapis näiteks Angola.[1]
Ülemineku II etapp – rahvastiku vananemine muuda
Demograafilise ülemineku teooria kolmanda etapi algul hakkab sündimus kiiresti vähenema, kuna seda mõjutavad nii kultuurilised kui ka majanduslikud tegurid.[1] Suremus väheneb jätkuvalt, kuid kuna loomulik iive väheneb, siis rahvaarvu kasv aeglustub. Suureneb ka keskmine oodatav eluiga ning laste osatähtsus rahvastikus väheneb.[2] Peamiseks sündimuse vähenemist põhjuseks on naiste haridustaseme tõus. Sündimus vähenes 4–5 lapselt 2,1-le ehk rahvastiku taastetasemeni.[3]
Tänapäevase rahvastiku etapp muuda
Demograafilise ülemineku viimases etapis on nii sündimus kui ka suremus väike. See on tüüpiline tänapäevast rahvastikku iseloomustav näitaja. Rahvaarv võib nii suureneda, väheneda kui olla ka stabiilne. Kuna inimese keskmine eluiga on väga suur, moodustab vanurite osakaal 20–25%. Laste osatähtsus on väike ning rahvastik vananeb, kuna pereplaneerimine reguleerib sündimust ja surma põhjused on stabiilsemad kui varasematel ajajärkudel.[2]
Demograafilise ülemineku V etapp muuda
Originaalsel demograafilise ülemineku mudelil on neli etappi, kuid kuna suur osa maailmast on jõudnud selle viimasesse etappi siis tekib küsimus, kuhu liigutakse edasi? Võimalikud on kaks varianti – sündimus kas suureneb edasi või hakkab vähenema. Tänapäevaks on Euroopa ja paljude Ida-Aasia riikide suremus tõusnud sündimusest kõrgemale tasemele. See toob kaasa populatsiooni vananemise. Erandina on mõni heaoluriik, näiteks Jaapan ja Saksamaa, ka rahvastiku taastetasemel ehk seal sünnib 2,1 last naise kohta.[4]
Demograafilise ülemineku teooria ajalugu ja areng muuda
Demograafilise üleminekuteooria sõnastamisega algas 1930.–1940. aastatel rahvastikuteaduses uus arengujärk. Demograafilise ülemineku kontseptsioon on ainuke püsima jäänud rahvastikuteooria. Selle rajajad olid Warren Thompson ja Frank Notestein, kes avastasid esimestena rahvastikuarengu peamised seaduspärasused.[3]
Demograafilise ülemineku algus on riigiti väga erinev. Samuti varieerub selle kulgemise tempo. Tänapäevaks on üleminek alanud kõikidel maailma rahvastel, kuid eri piirkonnad ja riigid on rahvastiku arengu eri etappides.[1] Üleminek on pöördumatu ja kulgeb üsna kindla skeemi järgi. Pärast selle algust pole enam võimalik minna tagasi traditsioonilisele taastetüübile omaste protsesside juurde, kuna kehtivad uued demograafilised seadused.[3]
Küsimuses, milliseks kujuneb demograafilise arengu järgmine etapp, on teadlased eriarvamustel. Üks võimalus on, et suremus ja sündimus jäävad ka tulevikus väikeseks ning tasakaalustavad üksteist, seda nimetatakse 0-rahvastiku arengu teooriaks. Sel juhul rahvaarvu kasv pidurduks. Ka ÜRO rahvastikuprognooside kohaselt keskmine eluiga pikeneb ja sündimus väheneb.[1]
Arenenud ja arengumaad muuda
Arenenud riigid (Lääne-Euroopas) läbisid demograafilise ülemineku mitme sajandi jooksul, peamiselt alates 18. sajandi esimesest poolest kuni 20. sajandi keskpaigani. Protsessi alguses hakkas kõigepealt vähenema suremus ja seejärel ka sündimus. See tagas aeglase, kuid pideva rahvaarvu suurenemise.[2] Arengumaades seevastu toimusid muutused kiiresti. Demograafilise ülemineku etappi jõuti alles peamiselt II maailmasõja järgsel kuuekümnel aastal. Tänu meditsiini arengule 20. sajandi algul hakkas suremus kiiresti vähenema. Samal ajal jäi sündimus endiselt väga suureks ning seetõttu kasvas rahvastik plahvatuslikult. Jätkuvalt suur iive on ka peamiseks põhjuseks, miks paljud arengumaad on veel demograafilise ülemineku etapis.[2] Tänapäevaks on Põhja-Ameerika ja suurem osa Euroopa riikidest nüüdisaegse rahvastikutüübiga ja nende rahvastiku kasv on stabiilne, samal ajal kui Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia riigid on jõudnud demograafilise ülemineku teise etappi. Nende sündimus hakkab vähenema, kuid rahvaarv endiselt suureneb. Demograafilise ülemineku esimeses etapis on jätkuvalt Aafrika ja teiste regioonide mahajäänud maad, kelle rahvaarv suureneb endiselt väga kiiresti.[1]
Rahvastiku vananemine muuda
Demograafilise ülemineku läbinuna jõuavad riigid faasi, kus vanurid moodustavad rahvastikust väga suure protsendi. See aga toob kaasa palju muutusi rahvastikus. Tõsisemate probleemidega on silmitsi need riigid, kus eakate arvu tõusuga väheneb ka noorte arv. Sel juhul peavad vanemaealised hakkama saama ka noorte töödega. Sellised ühiskonnad peavad püüdma säilitada uuenduslikkust ja paindlikkust, mida noored inimesed rahvastikus ülal hoiavad. Samuti suureneb vajadus haiglate ja terviseteenuste järele, kuna vanadel inimestel tekib tihti probleeme nii vaimse kui ka füüsilise tervisega. Varem heaoluühiskonnale omane pensioniiga peab muutuma, kuna noorem põlvkond ei jaksa pensione kinni maksta. Inimesed peavad hakkama kauem töötama ja endale ise elu jooksul pensionimakseid koguma, kuna nende vanaduspõlve heaolu sõltub pensionifondidesse makstud rahast.[1]
Üleminekumudeli suhtelisus muuda
Demograafilise ülemineku mudelit ei saa võtta ühesena, ka selles esineb probleeme. Näiteks varieerub aeg, millega riigid etappe läbivad. Lääne-Euroopa riigid tegid demograafilise ülemineku läbi mitme sajandi jooksul (18., 19., 20. sajand), samal ajal kui 20. sajandil kiiresti arenenud riigid läbisid selle vaid paari aastakümnega. Samuti ei saa kindel olla, et kõik praegu demograafilises üleminekus olevad rahvad jõuavad nüüdisaegse rahvastiku taastetüübini. Takistuseks võib saada religioon, mis ei lase sündimusel langeda suremusega ühtlaselt madalale tasemele.[5]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Liiber, Ü. 2013. Geograafia gümnaasiumile 1. Kursus. Rahvastik ja majandus.Eesti Loodusfoto, Tartu. lk 34–36.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Liiber, Ü. 2011. Demograafiline üleminek. Esitlus. Koolielu portaal, www.koolielu.ee
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Jänes-Kapp, K., Katus, K., Puur, A., Põldma, A. 2005. Demograafiast ja rahvastikuarengu seaduspärasustest. Koolibri, Tallinn. lk 7,20–24.
- ↑ Myrskyla, M; Kohler, H-P; Billari, F (6. august 2009). "Advances in development reverse fertility declines". Nature 460, pp. 741–43. Vaadatud 29.09.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Matt Rosenberg. "Demographic transition". Geography, About. Originaali arhiivikoopia seisuga 26.02.2017. Vaadatud 29.09.2013.