See artikkel räägib härjavõitlusest; filmi kohta vaata artiklit Corrida (film)

Corrida (hispaania keeles corrida de toros (sõnadest correr – jooksma ja torohärg, otsetõlkes 'härgade jooksutamine') või toreo ('härjavõitlus') või la fiesta brava ('võitluspidu', 'metsik pidu')) on traditsiooniline hispaaniapärane härjavõitlus, mida harrastatakse lisaks Hispaaniale ka mõnes teises (eeskätt Ladina-Ameerika) riigis. Corrida on vaatemäng, mille käigus jalgsi või hobuse seljas härjavõitlejad (toreadoorid ehk toreerod[a]) võitlevad härjavõitlusareenil spetsiaalselt selleks otstarbeks kasvatatud võitlushärgadega.

1900. aastast pärit plakat, mis teatab Barcelonas toimuvast härjavõitlusest

Peale härjavõitlejate osalevad vaatemängus ka teised tegelased. Corrida härjavõitlejad järgivad ranget traditsioonilist esteetikakaalutlusi silmas pidavat härjavõitluse reeglistikku. Vaid vastava alternativa-nimelise initsiatsiooniriituse läbinud härjavõitleja tohib osaleda härjavõitluses matadoorina. Corrida on üks vanemaid Hispaania massivaatemänge. Tänapäeva Hispaanias peetav härjavõitlus tugineb 18. sajandi lõpus kehtestatud reeglitele, mille järgi härjavõitlus lõppeb härja surmaga.

Corrida't loetakse üheks Hispaania kultuurile iseloomulikest nähtustest, selle kultuurilisele tähtsusele viitab ka selle paralleelnimi La fiesta nacional ('rahvuspidu' või 'riigipidu'). Lisaks Hispaaniale harrastatakse hispaaniapärast härjavõitlust mõnes Portugali Hispaaniaga piirnevas piirkonnas, Lõuna-Prantsusmaal ja mitmes Ladina-Ameerika riigis, näiteks Mehhikos, Colombias, Ecuadoris ja Peruus.

Corrida'sid liigitatakse võitlushärja vanuse, väljanägemise ja julguse järgi becerrada'deks (härjavõitlus noorte härgadega), novillada'deks (algajate härjavõitlejate treeningvõitlus noorte härgadega) ja härjavõitlusteks peamises tähenduses (corrida de toros). Härjavõitlus võib toimuda jalgsi või hobuse seljas. Kui härjavõitluse kõik etapid toimuvad hobuse seljas, siis kannab vaatemäng nimetust corrida de rejones või rejoneo. Kui sama vaatemängu kestel võideldakse nii jalgsi kui ka hobuse seljas, siis on tegu segahärjavõitlusega (corrida mixta).

Corrida ajalugu muuda

 
Flaami kunstniku Jacob van Laethemi maal pealkirjaga "Philipp Ilusa auks korraldatud härjavõitlus Benaventes" (1506)

Hispaania härjavõitluskultuuri täpne kujunemislugu pole teada, kuid ühe levinud oletuse järgi peituvad selle juured kreeka-rooma kultuuris, mis jõudis tänapäeva Hispaania alale romaniseerumise protsessi käigus. On teada, et härja kui püha looma austamine ja rituaalne ohverdus oli olemas juba Minose kultuuris ja teistes Vahemere kultuurides hiljemalt alates pronksiajast. Roomlased võtsid enda kultuuri üle oma mõju all olevate rahvaste müüte ja jumalusi. Puunia sõdade käigus algas roomlaste sissetung Ibeeria poolsaarele; roomlased maabusid antiikses Ampuriase linnas tänapäeva Kataloonia piirkonnas. Romaniseerumise protsess, mis algas Hispania Tarraconensise provintsi alal ja haaras järgmistel sajanditel enda alla kogu Ibeeria poolsaare, tõi kohalikku kultuuri kaasa metsloomadega korraldatavad mängud ja võitlused. Enamasti kasutati neis mängudes ja võitlustes karusid, lõvisid ja inimesi; härgasid kasutati muude võitluste sagedase vahepalana.[1][2]

Läänegootide kuningriigi ajal umbes viiendal sajandil hakkas Hispaania territooriumil seni levinud härgade õrritamise kombest välja kujunema kindlate elementidega vaatemäng. Vaatemängu käigus õrritasid noored mehed enda julguse tõestamiseks härga ning hüppasid üle tema, kui härg neid ründas. Paljud tolleaegse vaatemängu elemendid on säilinud tänapäeval Portugalis harrastatavas härjavõitluses tourada's.[3][2]

711. aastal Ibeeria poolsaarele tunginud osavate ratsanikena tuntud maurid viisid härjamängudesse sisse võitluse pidamise hobuselt ja piigiga. Selle härjavõitluse versiooni korral pidas hobusel ratsutav ülik härjaga piigi (rejón) abil võitlust, tema jalgsi abiliste ülesanne oli aga härg isandale ette ajada. Mauri ülikute ja kristlike rüütlite vahelise rivaliteedi tulemusena hakati korraldama piigiga härjavõitluse turniire; esimeseks piigiga hobuse seljas härjavõitlust pidanud kastiillaseks loetakse Cid-i. Turniire peeti kas keset linna asuval väljakul (plaza), suuremates linnades Rooma ajast säilinud amfiteatrites, või väljaspool linna piire asuval platsil. 11. sajandi lõpuks olid taolised organiseeritud härjavõitluspidustused Hispaania territooriumil üldlevinud, sellest ajast on pärit ka Fiesta de San Fermín.[2][3]

Leidub andmeid härjapidustustest (fiestas de toros) Cuéllari linnas Segovia provintsis aastal 1215: linna piiskop keelas vaimulikel ametikohalt kõrvaldamise ähvardusel tegelda täringumängudega ja osaleda härjamängudes (juegos de toros).[4] Samal sajandil keelas Alfonso X Tark samade mängude korraldamise tasu eest, millest saab järeldada teatud professionaalsuse astet tol ajal härjavõitlustega tegelenute seas. Hispaania külades ja linnades rändasid ringi inimesed, keda nimetati härjatapjateks (matatoros) või härjavõitlejateks (toreadores), kes lõbustasid pealtvaatajaid tasu eest algelise jalgsi härjavõitlusega (härja eest kõrvale põiklemine, härja piigiga torkimine, hüpped härja eest teibale toetudes jms). Samuti olid olemas paažid, kelle ülesandeks oli aidata hobustel piikidega härjavõitlust pidavaid isandaid, juhtides härja tähelepanu isandalt vajadusel kõrvale. Ka on andmeid Granada emiraadis korraldatud metsloomamängudest (juegos de fieras); on tõenäoline, et neis osalesid härjad.

Renessansiajal, aastal 1542 avaldas Barcelona linn prints Felipele ehk tulevasele Hispaania kuningale Felipe II-le au "tulede, tantsude, maskide ja härjavõitlusmängudega".[5]

1567. aastal keelas paavst Pius V härjavõitluse, ekskommunikeeris selle korraldamist lubavad ülikud ja keelas ära härjavõitlusareenil hukkunute kirikliku matuse. Vaatamata sellele härjavõitluse populaarsuse kasv Hispaanias jätkus, lõpuks kirik tühistas keelu.[2]

Võitlushärgade aretamisest annab tunnistust 1615. aastal ilmunud Miguel de Cervantese romaani "Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast" teise osa episood, milles Don Quijote La Manchast seisab keset teed ja esitab väljakutse lähenevaile härgi härjavõitlusele ajavatele härjaajajatele:

"Hei, rahvarämps, minu jaoks ei loe mingid härjad midagi, olgu nad ka kõige metsikumate hulgast, kes kasvavad Jarama kallastel."[6]

Esimesed võitlushärgade kasvatamisega tegelevad farmid tekkisid Hispaanias 16. sajandil, suured võitlushärgade aretamisele spetsialiseerunud farmid aga 18. sajandi keskel.[7][8]

Kuningas Felipe V poolt oma õukondlastele kehtestatud ratsa härjavõitluse keeld tõi kaasa selle, et lihtrahva sekka kuuluvad härjavõitlejad ja nende paažid hakkasid omal käel suurtes linnades härjavõitlusi pidama ja sellega üha suuremaid rahvahulki ligi meelitama.[1]

XVIII sajand muuda

 
La Riojast pärit härjavõitleja Juanito Apiñani hüppab Madridi vanal härjavõitlusareenil teiba abil üle härja. Francisco de Goya maaliseeria "La Tauromaquia" ('Härjavõitluskunst')

Ehkki härjavõitlusi on korraldatud juba ammusest ajast, toimus Hispaanias XVIII sajandi teisel poolel härjavõitluses rida muutusi, mis panid aluse tänapäevasele härjavõitlusele:

  • ratsa härjavõitluse asemel hakati võitlema jalgsi;
  • härjavõitlusega tegelevad isikud polnud enam ülemklassi kuuluvad rüütlid, vaid lihtrahva sekka kuuluvad inimesed, kelle jaoks härjavõitlus oli elukutse ja kes küsisid oma etteastete eest tasu;
  • tekkisid härjakasvatusfarmid ja hakati tegelema võitlushärgade tõuaretusega;
  • ehitati esimesed püsivad spetsiaalselt härjavõitluseks ette nähtud areenid;
  • kirjutati esimesed härjavõitluskunstialased raamatud, mis panid aluse härjavõitluse tehnikale ja reeglitele.

Jalgsi härjavõitlus sündis kahe piirkondliku härjavõitluse traditsiooni – baski-navarra ja andaluusia – kombinatsioonist. Baski-navarra stiilis härjavõitlus põhines hüpetel, kõrvalepõigetel ja banderiljade (härjavõitleja lühike kisuga oda) kasutamisel, andaluusia stiilis härjavõitlus aga härja petmiseks mõeldud mantlite ja keepide kasutamisel. Mõne aastakümne vältel olid mõlemad härjavõitluse stiilid publiku seas võrdselt populaarsed, kuid lõpuks jäi peale andaluusia stiil. Baski-navarra stiilis härjavõitlust on kujutanud Francisco de Goya oma maalidel "Garrochista" ('Piigimees'), "El Diestrísimo Estudiante de Falces, Embozado Burla al Toro con sus Quiebros" ('Väga osav keepi mähitud Falcesi õpilane, kes härga kõrvalepõiklemisega narritab') ja "Ligereza y atrevimiento de Juanito Apiñani en la de Madrid" ('Juanito Apiñani väledus ja julgus Madridis'). Banderiljade kasutamine on ainus baski-navarrra stiilis härjavõitluse element, mis tänapäeva corrida de toros'el siiani kasutusel on, ehkki härjavõitluspidustustel on jätkuvalt väga populaarsed ka hüpped ja kõrvalepõiked härja eest.

 
Pepe-Hillo, härjavõitleja 18. sajandi viimasest kümnendist Francisco de Goya maalil

XVIII sajandi jooksul kinnistusid mitmesuguste variatsioonidega kõik tänapäevase härjavõitluse elemendid. Tänapäevase corrida loojaks peetakse Ronda linnast pärit Francisco Romerot. Kuulsale härjavõitlejate suguvõsale aluse pannud Romero võttis osa viimastest ratsa härjavõitlustest. Ta võttis kasutusele muleta (punast värvi keep härja rünnakule ahvatlemiseks) ja jagas härjavõitlusetenduse kolmeks osaks: 1) tercio de varas ('piikide osa'), 2) tercio de banderillas ('banderiljade osa'), 3) tercio de muerte ('surma osa'). Samuti pani ta härjavõitlusmeeskonna matadoori diktaadi järgi käituma. Ent Romero nägemuse härjavõitlusest viisid ellu esimesed tuntud härjavõitlejad – Francisco Romero poeg Juan Romero, pojapoeg Pedro Romero, matadoorid Pepe-Hillo ja Costillares. Nemad saavutasid 1770. aastatel tänapäevase härjavõitlusega väga sarnase härjavõitluse stiili pealejäämise baski-navarra stiili ees.

Kui andaluusia stiil oli ülekaalu saavutanud, tekkis andaluusia härjavõitlejate seas XVIII sajandi lõpus uus rivaliteet ronda stiili ja sevilla stiili pooldajate vahel. Mõlemad stiilid põhinesid keebiga härjavõitlusele, kuid erinesid härjavõitluse lõpu osas. Ronda stiili esindajaile oli härjale surmava torke andmine kõige tähtsam, kõik muu härjavõitluse ajal toimuv oli ettevalmistus härja surmaks. Mida vähem härg oli keebi ahvatlusel rünnakuid teinud, seda parem, sest siis polnud ta liialt kurnatud ja teda oli võimalik tappa vastuvõtva torkega (recibiendo – tehniline võte, kus härg sööstab ise matadoori mõõga otsa). (Sel ajal ei tuntud veel volapié ('jalad õhus' või 'jalad maast lahti') tüüpi liikumist – selle korral hüppab matadoor pooleldi üles, et härjale mõõk läbi turja südamesse torgata.) Sevilla stiili esindajad seevastu arvasid, et corrida kõige olulisem osa on härjaga keebi abil võitlemine ja et härja surm on lihtsalt etenduse lõpp, kui härg on juba ära kurnatud. Costillares võttis kasutusele liikumised verónica ja volapié. Samuti allutas ta pikadooride tegevuse jalgsi härjavõitluse vajadustele.

XIX sajand muuda

Corrida esimesele tõusuperioodile tegi lõpu Poolsaare sõda, mida Hispaanias tuntakse Hispaania iseseisvussõja nime all. Sõja järel olid varasemad kuulsad härjavõitlejad avalikkuse silmist kadunud või tagasi tõmbunud ja härjavõitluses valitses mõõnaperiood. 1830. aastatel ilmus uus härjavõitluse suurkuju – Paquiro, keda tunti ka esinejanime Härjavõitlejate Napoleon all. Ta ühendas omavahel härjavõitluse ronda ja sevilla stiilid, näidates, et härjavõitluses on võimalik ühendada tõhusus säravusega. Paquirole järgnesid sellised matadoorid nagu Cúchares, Lagartijo ja Frascuelo, kes andsid corrida'le selle tänaseni kestma jäänud ülesehituse. Rafael Guerra (esinejanimega Guerrita või el Guerra) oli Lagartijo meeskonnas alustanud matadoor ja tema mantlipärija, kes oli XIX sajandi viimase kümnendi üks kuulsamaid härjavõitlejaid. XIX sajandi keskpaigas keelati Argentinas (kus seni oli olnud härjavõitluse traditsioon) corrida'de korraldamine, härjavõitlus on selles riigis tänini keelatud.

XX sajand muuda

 
José Gómez Ortega sooritamas liikumist pase al natural ('loomulik möödumine')

Pärast Rafael Guerra lahkumist härjavõitlusareenidelt 1899. aastal oli XX sajandi esimesel kümnendil üleminekuperiood. Selle aja tuntud nimed härjavõitluses olid näiteks mehhiklane Rodolfo Gaona, Rafael González ja Ricardo Torres. Järgnes periood aastatel 1910–1920, mida tuntakse härjavõitluse kuldse ajastuna. Selle perioodi kuulsad matadoorid olid Juan Belmonte ja José Gómez Ortega (esinejanimega Joselito). Neid kahte matadoori peetakse tänapäevase härjavõitluse ühtedeks kuulsamateks esindajateks. Belmonte oli tänapäevase härjavõitlusesteetika (kolmikvormel "parar, templar y mandar" – ligikaudses tõlkes 'seisatuda, ohjeldada ja käsutada'[9][10]) looja. Joselito valdas kõiki härjavõitluse tehnilisi liigutusi ja tegeles kõigi härjavõitluskunsti aspektidega, sealhulgas näiteks suurte härjavõitlusareenide ehitamise plaanide ja võitlushärgade aretamise üksikasjadega.

Hispaania kodusõja järel toimus härjavõitluse vallas suur uuestisünd, mille üheks oluliseks katalüsaatoriks oli matadoor Manolete esilekerkimine, keda paljud peavad ajaloo suurimaks härjavõitlejaks. Selle õitsenguajastu tuntud matadoorideks olid sellised nimed nagu Luis Miguel Dominguín, mehhiklane Carlos Arruza, Pepe Luis Vázquez, Antonio Bienvenida, Pepín Martín Vázquez, Miguel Báez (esinejanimega El Litri), Julio Aparicio ja Agustín Parra (esinejanimega Parrita). Manolete ajastu lõppes matadoori traagilise hukkumisega Linarese linnas. Pärast seda tekkis uus härjavõitlusmaailmas kirgi äratav rivaliteet kahe kuulsa matadoori vahel, kelleks olid Luis Miguel Dominguín ja Antonio Ordóñez.

1950. aastatel kerkis esile elegantsusega silma paistev venezuelalasest matadoor César Girón, kes saavutas kahel aastal (1954 ja 1956) Hispaania härjavõitlejate edetabelis esikoha. Sama saavutusega sai hakkama tema vend Curro Girón aastatel 1959 ja 1961. 1960. aastatel paistsid lisaks eelmainitud Curro Girónile silma sellised härjavõitlejad nagu Paco Camino, Santiago Martín (esinejanimega El Viti) ja Diego Puerta. Sensatsiooni tekitas ka omapärase võitlusstiiliga, kuid väga võidukas matadoor Manuel Benítez (esinejanimega El Cordobés). 1970. ja 1980. aastail toimus härjavõitluses suur kommertsialiseerumine. Härjavõitlus korraldati ka Houstoni Astrodome'i staadionil, kus osalesid teiste seas El Cordobés ja esimene Hispaania ameeriklasest matadoor John Fulton[11].

Selle perioodi suured nimed olid Manolo Martínez, Eloy Cavazos, José Mari Manzanares, Pedro Gutiérrez Moya (esinejanimega El Niño de la Capea), Dámaso González, Francisco Rivera (esinejanimega Paquirri), Antoñete, Francisco Ruiz Miguel ja Juan Antonio Ruiz (esinejanimega Espartaco). Viimane oli aastail 1985–1991 härjavõistluse statistika liider.

XXI sajand muuda

XXI sajandil on Hispaania härjavõitlusareenidele lisandunud rida uusi stiili poolest väga erinevaid härjavõitlejaid, kellest mõned on olnud edukad juba alates 1990. aastatest. Nende seas on rafineeritud võitlustehnika poolest tuntud kolumbialasest matadoor César Rincón, kes on kuus korda saanud esikoha Madridi San Isidro härjavõitlusfestivalil, Enrique Ponce, Julián López (esinejanimega El Juli), Manuel Jesús (esinejanimega El Cid), Cayetano Rivera Ordóñez, Sebastián Castella, Miguel Ángel Perera, Morante de la Puebla, El Fandi, José María Manzanares ja José Tomás. Viimane purustas 2008. aasta 5. juunil 36 aasta vanuse rekordi, saades sama õhtu jooksul sooritatud härjavõitluste eest autasuks kokku neli härjakõrva.[12]

Osalised muuda

 
Matadoor ja härg
  • Matadoor (hispaania keeles matador de toros, diestro ja el espada) on kõige kõrgema erialase taseme saavutanud härjavõitleja, corrida keskne tegelane. Matadoori ülesandeks on pidada corrida esimeses osas härjaga võitlust härjavõitleja mantli (capote) abil, kolmandas osas keebi (muleta) abil ja lõpuks härjale torkemõõgaga surmav torge teha.[13][14]
Matadooriks saada sooviv inimene alustab oma härjavõitlejakarjääri tavaliselt varases nooruses, võideldes kõigepealt kuni kaheaastaste härgadega. Umbes kaheaastase treeningu järel saab temast novillero ja ta hakkab võitlema novillo'dega ehk kaheaastaste kuni alla nelja-aastaste ja umbes 400 kilo kaaluvate härgadega. Lõpuks saab temast pärast alternativa-nimelise initsiatsioonitseremoonia läbimist matadoor.[14]
 
Banderiljeero
  • Matadoori abilised (hispaania keeles subalternos). Matadoori kuus põhiabilist corrida ajal on kaks ratsa pikadoori, kolm banderiljeerot ja üks mõõgasulane. Neid nimetatakse koos härjavõitlejate meeskonnaks (cuadrilla).[14]
    • Banderiljeero (banderillero). Banderiljeero on härjavõitleja, kes lööb etenduse teises osas härja külge banderiljad (hispaania keeles banderilla – lipuke). Banderilja on värviline lühikese kisuga oda, mis on tavaliselt banderiljeero kodukoha värvides. Banderilja lüüakse härja turja külge. Banderiljeero püüab banderiljade härja külge löömiseks härjale võimalikult lähedale joosta. Publik hindab banderiljeerode etteaste elegantsust ja julgust. Mõnikord võib ka oma varasema karjääri jooksul banderiljeero olnud matadoor ise mõned banderiljad härja külge lüüa. Osavamad banderiljeerod suudavad banderiljade härja külge panekuga korrigeerida viisi, kuidas härg külje peale ründab, piirates härja liikuvust ja vähendades ohtu matadoorile.[14]
    • Mõõgasulane (mozo de espadas, estoques). Tegelane, kes aitab matadoori keebi, mantli ja mõõga vahetamise juures. Enne etenduse algust aitab ta matadooril riietuda. Ta korraldab ka matadoori osalemist härjavõitlustel.[15][14]
    • Pikadoor (picador). Hobuse seljas olev tegelane, kes tuleb areenile härjavõitluse esimeses osas ja kes kasutab metallotsaga piiki.[15][14] Tema ülesanneteks on:
  • haavata härja kaelalihaseid, et härg rohkem otsejoones ründaks;
  • väsitada härja kaelalihaseid ja kurnata tema üldist jõuvaru, lastes tal hobust peaga üles kangutada;
  • saavutada, et härg hoiaks etenduse järgmises osas ründamisel oma pea madalamal.
  • Platsipersonal. Härjavõitlusüritusel abifunktsioone täitvad töötajad: piletimüüjad, kohanäitajad, vahekäigu (callejón – ringjas käik, mis jääb härjavõitlusareeni ja istekohtade vahele[16]) töötajad, parameedikud, härjatara väravahoidja (torilero) ja areenihooldajad (areneros).[14]
  • President. Corrida't juhatav isik, tavaliselt kohaliku omavalitsuse esindaja kohas, kus corrida toimub. President juhib härjavõitlusetenduse ajal platsil toimuvat: annab etenduse algusmärguande ja etenduse osade vahetumise märguanded. Tema otsustab auhindade – härja kõrvade ja saba – andmise matadooridele. Korralduste andmiseks kasutab president eri värvi taskurätte, mille ta enda ees olevale piirdele riputab.[14]
    • Valge taskurätiga annab president märku härjavõitluse algusest, härja väljumisest areenile, etenduse osa vahetumisest, hoiatusest ja trofeede andmisest matadoorile.[14]
    • Rohelise taskuräti kasutamine tähendab korraldust härja naasmiseks härjatarasse, kui härjal on midagi füüsiliselt viga.[14]
    • Sinine taskurätt tähendab areenil härja auks auringi tegemist. Publik võib paluda presidendilt selle tunnustuse andmist härjale, kui härg võitles hästi.[14]
    • Oranž taskurätt tähendab härjale elu kinkimist. Selleks peab publik presidendilt indulto't (armuandmist) paluma ning härjafarmi omanik ja matadoor sellega nõus olema.[14]
       
      Kaks alguacilillo't härjavõitlusetenduse alguses teel presidenti tervitama
    • Punane taskurätt tähendab, et härjale tuleb panna musta värvi banderiljad. See näitab, et härg on liiga taltsas ja pole pikadooridele piisavalt vastu hakanud.[14]
Enamik presidendi otsustest lähtub publiku meelsusest.[14]
  • Alguacilillo. Alguacilillo'd edastavad corrida ajal presidendi korraldusi. Nende põhiülesanneteks on võtta presidendi käest sümboolselt vastu härjatara võti, härjavõitlejatele auhindade üleandmine ja härjavõitlejate meeskondade juhtimine paraadi ajal.[14]
  • Monosabio. Monosabio'd saadavad ja aitavad areenil pikadoore. Nende peaülesanne on hoida ära pikadoori ja hobuse vigasaamine, kui härg peaks hobuse pikali paiskama.[14]
  • Mulillero ('muulaajaja'). Mulillero'd talutavad muulasid või hobuseid, kelle abil tapetud härg areenilt minema lohistatakse. Nende tähtsusele osutab tõik, et ka nemad osalevad corrida alguses toimuvas paraadis.

Corrida käik muuda

 
Corrida algab härjavõitlusmeeskondade paraadiga

Corrida on väga ritualiseeritud vaatemäng ja see jaguneb kolmeks osaks ehk tercio'ks (tercio – kolmandik). Iga osa algusest annab märku trompetiheli. Corrida ajal mängib orkester elavas esituses pasodoobli palu.

Traditsioonilises corrida's on kolm matadoori ja kuus härga, iga matadoor võitleb kahe härjaga.[2]

Esmalt sisenevad platsile härjavõitlusmeeskonnad, et paradeerida üle areeni (paseíllo) ja tervitada festivali presidenti. Rituaali kohaselt sammub kõige vanem matadoor kõige vasakpoolsemas ääres, kõige vastsem aga keskel. Kui matadoor pole varem sellel härjavõitlusareenil võidelnud, siis ei kanna ta paraadi ajal peakatet. Härjavõitlejate kostüümid põhinevad 18. sajandi andaluusia kostüümidel. Matadooride riietus on kõige silmatorkavam, nad kannavad kallihinnalisi hõbe- või kuldtikandiga kostüüme nimetusega traje de luces ('kiirte ülikond').

Kaks ratsa alguacilillo't vaatavad üles festivali presidendi looži poole ja küsivad sümboolselt võtit härjatara avamiseks, mille taga võitlushärjad areenile pääsemist ootavad.[1]

Järgmisena siseneb väljakule härg, kelle raevukust matadoor ja banderiljeerod hindama hakkavad.

Esimene osa – tercio de varas muuda

Härjavõitluse esimeses osas nimetusega tercio de varas ('piikide osa') jälgib matadoor, kuidas härg ründab banderiljeerode poolt heidetavaid keepe.[17] Ta jälgib, kas härjal on nägemisprobleeme, kas härja pealiigutused on ebatavalised ja milline on härja eelistatud koht (querencia) härjavõitlusareenil. Enda eelistatud kohale pääseda püüdev härg on sageli ohtlikum kui otse härjavõitleja keepi ründav härg.

Matadoori esimene rünnak kannab nimetust suerte de capote ('liigutus härjavõitleja mantliga'). Matadooridel on rida erinevaid liikumisi (keebiheiteid), kõige tuntum neist on verónica. Selle liikumise puhul laseb matadoor keebil üle härja pea libiseda, kui see temast mööda tormab.

Järgmisena sisenevad areenile kaks piikidega relvastatud pikadoori. Pikadoorid ratsutavad turvistega kaitstud ja silmsidemetega hobustel. Hobuste turvised muudeti kohustuslikuks ajaloos suhteliselt hiljuti, kuni 1930. aastateni said kaitsmata hobused härjavõitluse selle osa ajal sageli surmavalt haavata.[18][17]

Pikadoor torkab härga piigiga selle turjal olevasse lihastemügarasse, haavadest voolab verd. Verekaotus nõrgestab härga ja valmistab teda ette järgmiseks osaks. Verekaotus vähendab ka härja vererõhku ja ühes sellega härja südamerabanduse saamise ohtu. Härg ründab teda haavavat pikadoori ja püüab teda koos hobusega üles tõsta. See väsitab härja kaelalihaseid. Kui pikadoor oma tööd hästi teeb, hoiab härg etenduse järgmiste osade ajal pead ja sarvi madalamal. Nii muutub härg matadoori jaoks vähem ohtlikuks ja matadoor saab kergemini härjavõitluse liikumisi sooritada.[17][1]

Tercio de varas on corrida kohustuslik osa, reeglite kohaselt peavad härjavõitlusareeni kohtunikud jälgima, et enne osa lõppu oleks härg saanud piigiga kindla arvu torkeid. Mõnedel areenidel võib matadoor tellida vähem või rohkem torkeid, et härja käitumist enda jaoks sobivamaks korrigeerida.

Teine osa – tercio de banderillas muuda

 
Banderiljadega härg härjavõitlusareenil

Järgmises osas nimetusega tercio de banderillas ('banderiljade osa') üritavad kolm banderiljeerot lüüa härja turja külge banderiljasid. Banderiljad lüüakse härja külge paarikaupa, iga banderiljeero paneb härjale ühe paari banderiljasid. Banderiljade tõttu tekkiv verekaotus nõrgestab veelgi härja võimsaid kaela- ja õlavöötmelihaseid (mis eristavad võitlushärga tavalisest pullist), ergutades teda samal ajal aktiivsemalt ründama.[17] Selleks ajaks on härg juba märkimisväärselt verd kaotanud ja väsinud. Seejärel siseneb härjavõitlusareenile matadoor, teeb heiteid härjavõitleja mantliga (capote) ja jooksutab härga, teda veel enam väsitades.

Matadoor võib härjale ka ise banderiljasid külge lüüa.[17] Kui festivali president leiab, et härg on liiga nõrk või tõrgub võitlemast, võib ta nõuda musta värvi banderiljade kasutamist, mida peetakse härja üles kasvatanud farmile häbistavaks.

Kolmas osa – tercio de muerte muuda

Härjavõitlusetenduse viimases osas, mis kannab nimetust tercio de muerte ('surma osa'), siseneb matadoor üksi härjavõitlusareenile. Ühes käes hoiab ta väikest punast keepi (muleta), teises käes torkemõõka. Keebi väljasirutamiseks on sellel toestav puupulk, millelt keep alla ripub. Härja matadoori paremalt küljelt möödajooksude puhul kasutab matadoor keebi väljasirutamiseks ka mõõka.

Matadoor kasutab keepi selleks, et õhutada härga ründama, lastes härjal endast paremalt või vasemalt poolt mööda söösta, demonstreerides nii oma kontrolli härja üle ja näidates eriti nappide möödasööstudega üles oma julgust. Laialt levinud arvamus, et härg ründab keebi punase värvi tõttu (samast ka kõnekäänd "nagu härjale punast rätti näidata"[19]) ei pea paika – härjad ei erista punast värvust, nad ründavad liikuvaid objekte. Keebi punane värv tuleneb traditsioonist, praktiline põhjus punase keebi kasutamiseks on, et punane värv muudab keebil olevad vereplekid vähem märgatavaks.[20]

 
Matadoor möödumisliikumist sooritamas. Muleta on koos mõõgaga matadoori paremas käes

On terve rida erinimelisi möödumisliikumisi (pase), mida matadoor härjaga teha võib. Põhiline möödumisliikumine kannab nimetust pase al natural ('loomulik möödumine'). Selle liikumise puhul möödub härg matadoorist matadoori selle käe poolt, millega matadoor hoiab muleta't (tavaliselt vasaku käega); mõõk asub matadoori teises käes.[21]

Kõik matadoori liikumised muleta'ga kokku enne surmavat mõõgatorget kannavad nimetust faena ('sooritus'),[22] faena jaguneb omakorda tanda'deks ('seeria'). Üks liikumiste seeria võib koosneda kolmest kuni viiest möödumisest (pase), millele järgneb lõpetav liikumine (remate),[22] näiteks pase de pecho või pase de desprecio.

Kui matadoor sooritab muljetavaldava möödumise, hüüavad pealtvaatajad talle tunnustuse märgiks ¡ole!. Faena viimaste liikumiste või möödumistega püüab matadoor end härja suhtes sellisesse asendisse manööverdada, milles ta saab härjale kas aorti või südamesse surmava torke teha.

Härjale surmava torke tegemise liigutus kannab nimetust estocada ('mõõgatorge'). Ebaõnnestunud mõõgatorge, mis ei too härjale kiiret surma, kutsub sageli esile pealtvaatajate valju protesti ja võib terve etenduse ära rikkuda. Ebaõnnestunud mõõgatorke korral peab matadoor tegema descabello (halastuslöök) – lõikama teise mõõgaga nimega verdugo läbi härja selgroo, et looma piinadest säästa. Ehkki matadoori mõõgatorge on harilikult surmav, ei sure härg ühe hetkega. Seepärast lõpetab härja piinad puntillero – abiline, kes katkestab pistodaga härja selgroo.

Faena alguses sooritatud esimese keebiga möödumise järel on matadooril härja tapmiseks 15 minutit aega. Kui 10 minutit on möödunud ja härg on endiselt elus, teeb festivali president hoiatuse (aviso), mille märgiks on trompetiheli. Kui olukord ei muutu, siis järgneb kolm minutit hiljem teine hoiatus. Veel kahe minuti möödudes tuleb kolmas ja viimane hoiatus. Kolmas hoiatus tähendab, et matadoor ei saa enam härga härjavõitlusareenil tappa ja härg tuleb härjatarasse tagasi viia.[23][15] Kui kohalik seadus seda nõuab, tuleb härg tappa väljaspool härjavõitlusareeni. Suutmatus härga tappa on matadoori jaoks häbistav.

Härja surnukeha lohistatakse muulade abil areenilt minema. Kui härg avaldas võitlusega festivali presidendile muljet, annab ta korralduse teha härja auks areenil ringkäik. Väga harvadel juhtudel saab härg armu ja jäetakse võitluse lõpus ellu, see on tunnustus härja erakordse esinemise eest härjavõitlusareenil. Sel juhul nõuavad pealtvaatajad festivali presidendilt enne matadoori surmatorget taskurättide lehvitamisega indulto't ('armuandmine'). Matadoor peatub ja vaatab presidendi poole. Kui president ei tee midagi, jätkab matadoor tegevust ja tapab härja. Ent kui president riputab enda ees olevale piirdele oranži taskuräti, imiteerib matadoor banderilja või käega härjale surmava torke tegemist, ja härjale kingitakse elu.[13]

 
Areenilt õlgadel väljakandmine on tunnustus matadoorile hea etteaste eest

Ellu jäetud härga härjavõitluses enam ei kasutata ja temast saab kas suguloom või ta saadetakse tagasi karjamaale, kus ta võib elada 20–25 aasta vanuseks.[13] Võitlushärga ei kasutata kunagi võitlusareenil üle ühe korra, sest härjavõitlusareenil omandatud kogemus teeks temast väga ohtliku vastase. Matadooride kogu strateegia põhineb eeldusel, et härjal puudub eelnev võitluskogemus.

Eduka faena märgiks on trofeed (trofeos). Härjavõitluse tulemuste juures märgitakse alati ära trofeed, mille matadoorid said. Kui pealtvaatajad nõuavad, lubatakse matadooril teha areenil võiduringkäik. Kui vähemalt pooled pealtvaatajad lehvitavad festivali presidendi poole taskurätte, peab president andma matadoorile auhinnaks ühe härjakõrva. President saab oma äranägemise järgi anda matadoorile auhinnaks ka teise härjakõrva või mõlemad härjakõrvad ja härja saba (seda nimetatakse los máximos trofeos – 'suurim autasu'). Vähemalt kaks kõrva auhinnaks saanud matadoor saab õiguse saada areenilt austajate õlgadel välja kantud (salida en hombros). Mõnes piirkonnas, näiteks Sevillas, saab õlgadel väljakandmise õiguse osaliseks kahe härja peale kokku kolm trofeed teeninud matadoor. Matadoor, kes võitles härjaga, kellele kingiti elu, saab tavaliselt auhinnaks los máximos trofeos, kuid sel juhul sümboolselt – kõrvad ja saba lõigatakse ära vaid surnud härjalt.

Võitlushärg muuda

 
Sánchez Cobaleda karjafarmi võitlushärg

Tänapäeva koduveise (Bos primigenius taurus) eellane ürgveis ehk tarvas kadus oma viimaselt asualalt Kesk-Euroopa metsades 17. sajandil. Hispaania härjavõitluse entusiastid väidavad, et hispaania ürgveis on võitlushärgade (hispaania keeles toro bravo, toro de lidia) tõuaretuse (selektsiooni) tõttu siiani alles. Peamine erinevus võitlushärja ja tavalise koduveise vahel on viis, kuidas nad ohu korral reageerivad. Hispaania võitlushärg ründab järjekindlalt mistahes elutut või elusat enda ees olevat liikuvat objekti.

Käsitlus võitlushärjast kui omaette tõust (raza) on siiski vastuoluline: selektsiooni käigus võitlushärgadel säilivad omadused on erinevates härjavõitlushärgade kasvatamisega tegelevates farmides erinevad, võitlushärja järglased ei pruugi olla võitlushimulised, samuti ei pruugi võitlushärg olla sigitatud võitlushimulise härja poolt.[24][8]

Võitlushärjad eraldatakse koduveiste seast vanuses kaks aastat. Selleks kasutatakse katseid, mille käigus hinnatakse, kas loom sobib tõuloomaks, võitlushärjaks või lihaloomaks. Pullide puhul hinnatakse nende agressiivsust hobuste suhtes (mitte aga inimese suhtes, kellega pullid tohivad vastakuti minna alles härjavõitluse ajal). Lehmade agressiivsust hindab enamasti härjavõitleja, kes neid keebiga provotseerib (tegevus kannab nimetust capea). Võitlushärjaks sobivad pullid saadetakse tagasi karjamaale ja agressiivseid lehmi kasutatakse tõuaretuses. Ülejäänud loomad lähevad lihaloomadeks.[13]

Peale agressiivsuse võetakse võitlushärgade aretuses selektsiooni aluseks ka sellised härgade omadused nagu energilisus, jõud, vastupidavus ja intelligentsus. Väljanägemiselt eristab võitlushärga tavalisest koduveisest suurte kaela- ja turjalihaste olemasolu ning võimsad sarved, mis on koduveiste seas ühed suurimad ja mis esinevad nii pullidel kui ka lehmadel. Täiskasvanud võitlushärg kaalub 500–700 kilo.[13]

Vanuse ja otstarbe järgi liigitatakse võitlushärgade tõugu kuuluvaid loomi järgmiselt.

  • Becerro – alla kaheaastane loom, mullikas. Kasutatakse becerrada'del.[25]
  • Novillo – kaheaastane kuni alla nelja-aastane pull. Kasutatakse novillada'del novillero'de treenimiseks.[13]
  • Toro ('härg'), täpsemalt toro de lidia de primera ('esimese järgu võitlushärg') – täiskasvanud, üle nelja-aastane pull. Kasutatakse corrida'del ja härjajooksudel.[13]
  • Vaquilla (deminutiiv sõnast vaca – lehm) – kahe- kuni nelja-aastane lehm. Et vaquilla on täiskasvanud võitlushärjast ja novillo'st palju väiksem ja vähemohtlikum, kasutatakse neid viimaste asemel sageli capea'del ja härjajooksudel.[13]

Lisaks eelnimetatutele kasutatakse võitlushärgade tõugu mittekuuluvaid kastreeritud isasloomi ehk härgasid (cabestro) võitlushärgade juhtimiseks ja suunamiseks härjavõitluste ja -jooksude eel või ajal.[13]

 
Võitlushärjad karjamaal. Campo Charro, Salamanca

Härjavõitluse pooldajate üks lemmikargumente härjavõitluse ärakeelamise vastu on, et see seaks ohtu ka võitlushärja kui tõu säilimise. Hispaania valitsus on aga leidnud, et härjavõitluse hüpoteetiline ärakeelamine ei seaks võitlushärgade püsimist ohtu, sest igal aastal kasutatakse härjavõitlusetenduste tarbeks terve Hispaania peale kokku vaid umbes 15 000 võitlushärga, 2010. aastal oli riigi võitlushärgade registris 275 748 härga.[26]

Härja raevukus või metsikus (bravura) on härjavõitluskunsti olemuse keskmes, mis on ka põhjuseks, miks võitlushärgi aretavad farmid seda omadust härgades eelisarendada püüavad. Võitlushärgi kasvatatakse neli aastat heades tingimustes, enne kui nad härjavõitlusareenile saadetakse. Ehkki võitlushärg pole enne areenile sattumist kunagi varem matadoori ega härjavõitleja mantliga kokku puutunud, ründab ta neid oma instinkti tõttu, mis paneb liikuvaid esemeid ründama. Võitlushärg kujutab matadoorile ohtu kuni viimse eluhetkeni. 30. augustil 1985 tappis võitlushärg Colmenar Viejo (Madridi) härjavõitlusareenil pärast surmatorke saamist 21-aastase matadoori José Cubero Sáncheze (esinejanimega Yiyo).[27]

Kuulsaid võitlushärgasid muuda

  1. Azulejo. Osales 24. juunil 1857 peetud härjavõitlusel. Sai 23 piigilööki ja tappis 9 hobust.[28]
  2. Caramelo. Osales 17. juunil 1867 peetud härjavõitlusel. Sai 27 piigilööki ja tappis 9 hobust.[29][30]
  3. Gordito. Osales 26. juulil 1869 peetud härjavõitlusel. Sai 30 piigilööki ja tappis 21 hobust.[29][31]
  4. Libertado. Osales 23. detsembril 1864 peetud härjavõitlusel. Sai 36 piigilööki ja tappis 6 hobust.[29][32]
  5. Almendrito. Osales 22. augustil 1876 peetud härjavõitlusel. Sai 43 piigilööki.[29][33]

Corrida tüübid muuda

 
Rejoneo – härjavõitlus hobusel
  • Corrida de toros – härjavõitlus, kus kolm härjavõitlejat võitleb kuue nelja- kuni kuueaastase võitlushärjaga. Härgadega tohivad vastamisi astuda vaid professionaalsed härjavõitlejad – need, kes on läbinud alternativa tseremoonia, ja nende abilised (subalternos).[34]
    • Mano-a-mano on duelli tüüpi corrida, kus kaks toreerot võitlevad vaheldumisi kumbki kokku kahe või kolme härjaga.[35]
    • Encerrona on corrida, kus üks matadoor võitleb kõigi corrida'l väljakuulutatud härgadega. Enamasti tähendab see kuut härga – tüüpiline härgade arv ühel corrida'l –, ent on ka erandeid.[36]
  • Novillada on härjavõitlus, kus algajad härjavõitlejad (novillero'd), kes pole veel läbinud alternativa't, võitlevad kaheaastaste kuni alla nelja-aastaste võitlushärgadega (novillo). Enamasti toimuvad novillada'd väikelinnades ja külades laatade ja pidustuste ajal. Neid on kahte tüüpi.[34]
    • Novillada, kus kasutatakse pikadoore. On sama ülesehitusega, mis tavaline corrida.[34]
    • Novillada, kus pikadoore ei kasutata. Muud osad on samad, mis tavalisel corrida'l.[34]
  • Becerrada'l võideldakse alla kaheaastaste võitlushärgadega (becerro) professionaalse härjavõitleja järelevalve all.[34]
  • Rejoneo on corrida, kus võideldakse hobusel. Rejoneo jaguneb sarnaselt tavalise corrida'ga kolmeks osaks ja toimub härjavõitlusareenil. Esimeses osas püüab üks hobusel härjavõitleja (rejoneador) torgata härja turjale üks kuni kolm pistoda (mida nimetatakse rejones de castigo), teine osa on tercio de banderillas, mis toimub erinevalt tavalisest corrida'st hobusel, ja viimane osa on rejón de muerte ('surma piik').[37]
  • Toreo cómico ('koomiline härjavõitlus') on härjavõitluse paroodia, võitlushärgade asemel on koduveised. Klassikaliseks näiteks on 1953. aastal Pablo Celis Cuevase loodud El Bombero Torero tegelaskuju ja vaatemäng "El Bombero Torero y los enanitos toreros" ('Tuletõrjuja-härjavõitleja ja kääbushärjavõitlejad').[38]
     
    Recortador hüppab üle härja (2008)
  • Festejo de recortadores või lihtsalt Recortadores ('kõrvalepõiklejad') – seda nime kannab corrida, kus eriväljaõppega härjavõitlejad – recortador'id – kasutavad ründava võitlushärja või novillo vältimiseks kõrvalepõikeid või ülehüppeid. Abivahendeist võidakse kasutada teivast (üles hüppamiseks) ja ümber käsivarre keeratud keepi. Recortador'ide traditsioon ulatub tagasi jalgsi härjavõitluse algusaega 18. sajandil. Et recortador'id kasutavad härja vastu vaid oma keha, olles härjaga võrdses olukorras, ja härgasid üritusel ei vigastata ega tapeta, siis on seda tüüpi härjavõitlust nimetatud alternatiiviks corrida de toros'ele.[34][39][40]
  • Festival on härjavõitlus, kus võideldakse härgadega, kelle sarved on tömbistatud. Osaleda võivad nii professionaalsed härjavõitlejad, novillero'd, kui ka amatöörid. Härjavõitlejad ei kanna uhkeid traje de luces-kostüüme, vaid lihtsamaid traje corto-kostüüme.[34]
  • Espectáculo o festejo popular ('vaatemäng või rahvapidu') – üldnimed mitmesugustele kohalikel traditsioonidel põhinevatele rahvaüritustele, kus toimuvad härjamängud või -jooksud.[34]
  • Härjajooks (encierro). Osalejad jooksevad väikesearvulise härjakarja ees taraga eraldatud linnatänavail, püüdes joosta härgadele võimalikult lähedal, kuid nii, et härjad neid kätte ei saa. Sageli toimub härjajooks samas ajavahemikus muude härjavõitluspidustustega ja joostakse kuue härja eest, keda viiakse karjatarast härjavõitlusareenile, kus nad on hiljem corrida de toros'e võitlushärgadeks. Kõige tuntum on San Fermíni pidustuste ajal Pamplonas toimuv härjajooks.
    • Bous al carrer (lõuna-katalaani keele dialektis 'härjad tänaval') on Valencia autonoomse piirkonna paljudes linnades toimuv traditsiooniline härjajooks; võitlushärgade asemel kasutatakse tavalisi koduveiseid.
    • Bous a la mar (lõuna-katalaani keele dialektis 'härjad merre') on härjajooksu variatsioon, kus noorukid püüavad provotseerida härgi merre hüppama. Traditsioon on levinud Hispaania Vahemere-äärses piirkonnas, eeskätt Kataloonias; kõige vanem ja tuntum bous a la mar toimub iga aasta juulis nädala kestel Alicante provintsis Denia linnas.[41]
      2010. aastal osaleja surmaga lõppenud toro embolado Godellas[42]
    • Toro embolado (hispaania keeles), bou embolat (katalaani keeles – 'keradega härg') on härjajooksu variatsioon, mis toimub südaöösel. Härja sarvede külge kinnitatakse süttivast materjalist (tõrv, lina) kerad ja/või ilutulestikuvahendid, mis seejärel süüdatakse. Siis lastakse härg tänavaile lahti, kus ta püüab eest ära jooksvaid inimesi rünnata.[43]
  • Capea (sõnast capear – keebiga härjavõitlusliikumist tegema) on igasugune üritus, kus härjavõitluse amatöörid vaid provotseerivad härgasid keepidega, loomade vigastamist ega tapmist ei toimu. Capea'd võivad olla väga erinevate reeglitega või üldse ilma reegliteta, võidakse kasutada nii tavalisi koduveiseid kui ka võitlushärja tõugu koduveiseid, kuid viimased on valdavalt novillo'd või becerro'd. Capea'sid korraldatakse sageli külapidudel või eraüritustel (pulmad, ristsed, firmapäevad jmt).[34]

Härjavõitluse populaarsus Hispaanias muuda

 
Härjavõitlus Hispaanias.
██ Härjavõitlus on keelatud.[44]
██ Härjavõitlus on lubatud, kuid senise ajaloo jooksul pole seda toimunud.
██ Härjavõitlus on keelatud, kuid muud härgadega võitlemist sisaldavad tegevused on seadusega lubatud.[45]
██ Härjavõitlus on seadusega lubatud, kuid mõnes piirkonnas keelatud.[46]
██ Härjavõitlus on lubatud.
██ Härjavõitlus on lubatud ja on loetud osaks vaimsest kultuuripärandist.[47][48]

2002. aastal tehtud arvamusuuringu kohaselt tundis 31% hispaanlastest härjavõitluse vastu keskmist või suurt huvi, samas kui 68,8% ei tundnud üldse huvi. Arvamusuuringu tulemused näitasid härjavõitluse vastu huvi kadumise trendi jätkumist Hispaanias. Kui 1970. aastate alguses huvitus 55% hispaanlastest härjavõitlusest, siis 1980. aastatel oli huvitatute osakaal populatsioonist 50% ringis, 1990. aastatel aga 30% ringis. Arvamusuuringu tulemused näitasid ka soolist diferentseerumist: meestest tundis härjavõitluse vastu huvi 34%, naistest aga 28%. Olid ka märkimisväärsed erinevused vanusegruppide vahel. Härjavõitlusest huvitus eelkõige vanem generatsioon: üle 55-aastatest tundis härjavõitluse vastu huvi 44% küsitletutest, üle 65-aastatest aga 51%. Koos vastaja vanuse langemisega langes ka huvi härjavõitluse vastu: alla 24-aastastest huvitus härjavõitlusest vaid 17% vastanuist. Regiooniti oli huvi härjavõitluse vastu Hispaanias kõige madalam Galicias ja Kataloonias, kus vastavalt 79% ja 81% inimestest ei huvitunud härjavõitlusest.[49]

2006. aasta arvamusküsitluse järgi ei tundnud 72,1% hispaanlastest härjavõitluse vastu mitte mingit huvi. Huvipuudus oli eriti suur naiste seas (78,5%) ja 15–24-aastaste seas (81,7%). 26,7% küsitlusele vastanuist ütles, et tunneb härjavõitluse vastu huvi, neist 19,3% tundis mõningast huvi ja 7,4% suurt huvi. Kõige suurem huvi härjavõitluse vastu valitses meeste seas (33,5% meestest) ja üle 45-aastaste seas.[50]

Hispaania kultuuriministeerium viis aastail 2014–2015 läbi 16 000 enam kui 15-aastast hispaanlast hõlmanud uuringu, mille eesmärk oli saada teada hispaanlaste eelistusi erinevate kultuurivaldkondade lõikes. Härjavõitlus oli külastuste arvu poolest kümnendal kohal kino, monumentide, muuseumide, raamatukogude, jalgpalli, kontsertide, näituste, teatri ja kunstigaleriide järel. Uuritaval ajavahemikul külastas mõnd härjavõitlusüritust 9,5% hispaanlastest, arvuliselt 3 692 000 inimest, 12% kõigist meestest ja 7% kõigist naistest. Piirkonniti külastati härjavõitlusüritusi kõige enam Navarras (34,6% inimestest oli vaadeldaval perioodil härjavõitlusüritust külastanud), Castilla-Leónis (23,3%), Aragónis (23,2%), La Riojas (23,1%), Castilla–La Manchas (21,5%) ja Extremaduras (17,2%). Kõige vähem oli härjavõitlusüritusi külastanud inimesi Galicias (0,3%), Kanaari saartel (0,5%) ning Kataloonias ja Baleaari saartel (1,5%).[51]

Uuring tõi välja, et viimastel aastatel oli härjavõitlusürituste külastajate seas kasvanud nooremate inimeste osakaal: kui 2006/2007. aastal külastas härjavõitlusi 9,6% kõigist inimestest vanuserühmas 15–24 aastat, siis 2014/2015. aastal oli arv tõusnud 10,4% peale. Vanuserühmas 25–34 tõusis külastajate protsent samal ajavahemikul 8,5% pealt 9,9% peale. Vastupidine trend valitses aga vanuserühmades 35–44 aastat, 45–54 aastat ja 55 või enam aastat.[51]

Uuringus osalenuil paluti hinnata ka huvi härjavõitluse vastu kümne palli skaalal. Kõigi vastanute keskmiseks hindeks tuli 2,5 punkti, mis oli uuringus vaadeldavate kultuurivaldkondade seas kõige madalam hinne. Madal hinne on seletatav paljude küsitletud hispaanlaste täieliku härjavõitlusevastasusega, mistõttu nad hindasid oma huvi määraks null punkti. Võrdlusena ei hinnanud mitte ükski vastanuist huvi määraks muusika, teatri või kirjanduse vastu null punkti.[51]

Piirkonniti oli huvipuudus härjavõitluse suhtes kõige suurem Kanaari saartel (86,2%), Kataloonias (82,7%), Baskimaal (78,9%), Galicias ja Baleaari saartel (77,4%), Astuurias (77,1%) ja Kantaabrias (74,7%), kõige väiksem aga Castilla-Leónis (41,4%), Extremaduras (42,2%), Castilla–La Manchas (47,8%), Aragónis (47,9%), Andaluusias (49.7%) ja La Riojas (50,4%).[51]

Härjavõitlusevastane liikumine muuda

Corrida't on alates selle sünnist tänapäevase vaatemänguna 18. sajandil kritiseeritud, korduvalt ära keelatud ja see on kohanud mitmesugust vastuseisu. Hispaaniasse saabunud Bourbonide dünastia ja prantsuse aristokraatia üldiselt põlgasid härjavõitlust, pidades seda väärituks ja alamale klassile iseloomulikuks. Seepärast keelas Felipe V 1723. aastal oma õukondlastel sellega tegelda. Fernando VI lubas corrida'sid vaid tingimusel, et neist tekkiv tulu annetatakse haiglatele ja varjupaikadele. Sel ajal ehitati esimesed püsivad härjavõitlusareenid, sealhulgas Madridis ja Zaragozas. Mõned valgustusajastu intellektuaalid, sealhulgas Gaspar Melchor de Jovellanos, kritiseerisid samuti härjavõitlust, nad leidsid, et see ei õpeta rahvale midagi kasulikku ja on märk Hispaania tagurlikkusest. Carlos III keelas Pedro Pablo Abarca de Bolea mõjul Hispaanias härjavõitluse 1771. aastal. Lihtrahvas aga eiras keeldu ja tervitas vaimustusega uusi esilekerkivaid härjavõitlejaid, keda Francisco de Goya oma härjavõitluskunstialases maaliseerias kujutas. Ka hilisemad Hispaania valitsejad püüdsid härjavõitlust Hispaanias ära keelata, 1805. aastal tegi seda Carlos IV. 19. sajandil Poolsaare sõja järel kerkis härjavõitluse keelamise teemaline debatt Hispaania parlamendis korduvalt üles. Viimane kord oli aastal 1877, mil Marqués de San Carlos tegi saadikutele ettepaneku härjavõitlused keelata. Ettepanek lükati tagasi, sest mõisteti selle ebapopulaarsust rahva seas: oli matadooride Lagartijo ja Frascuelo ajastu.

18. ja 19. sajandi vahetusel astus härjavõitluse (ja flamenko) vastu välja rühm hispaania kirjanikke, esseiste ja poeete, keda tunti 1898. aasta põlvkonna (Generación del 98) nime all. Nad mõistsid mõlemad nähtused hukka kui hispaania kultuuri mitte-euroopalikud elemendid, pidades neid süüdlaseks Hispaania sotsiaalses ja majanduslikus mahajäämuses. 1898. aasta põlvkond soovis härjavõitluse hispaania kultuurist välja juurida, sest nende meelest soosis see vägivalda ja propageeris kujutlust loomadest ja inimestest kui tapjatest. 1920. ja 1930. aastatel toimus Hispaania haritlaste seas aga vastassuunaline pööre, corrida jõuline eetiline ja esteetiline lunastus 1927. aasta põlvkonna (Generación del 27) esindajate poolt.[52]

Härjavõitlus oli kogu 20. sajandi vältel Hispaanias küll lubatud, kuid kõik valitsusvõimud – Primo de Rivera diktatuur, Hispaania Teine Vabariik, Franco diktatuur ja Hispaania üleminekuperioodi-järgne võim – kehtestasid sellele kõrgeid makse ja hoidsid härjavõitlust range kontrolli all. Kuni 2012. aastani oli härjavõitlus Hispaania siseministeeriumi haldusalas, alates 2012. aastast viidi see kultuuriministeeriumi haldusalasse.

 
Näitleja ja loomakaitse aktivist Patricia De León härjavõitluse vastasel plakatil
 
Härjavõitlusevastane meeleavaldus Madridis (2007)

20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses on härjavõitlus langenud üha süveneva loomakaitsjate surve alla. Loomakaitseaktivistide sõnul on härjavõitlus julm ja barbaarne tegevusala, mille käigus härg kannatab tugeva stressi käes ning sureb aeglasse ja piinarikkasse surma. Samuti kritiseerivad loomakaitsjad härjajooksusid: sageli juhtub, et mööda tänavaid tormavad härjad libastuvad ja kukuvad, saades nii luumurde ja muid vigastusi.[53][54] Mitmed härjavõitlusevastased organisatsioonid, näiteks Antitauromaquia ja StopOurShame on korraldanud Hispaanias ja mujal maailmas härjavõitlusevastaseid protestiüritusi.

Teised, näiteks raamatuautor ja ajakirjanik Alexander Fiske-Harrison, kes tegi hispaania härjavõitlust käsitleva raamatu kirjutamiseks läbi härjavõitleja koolituse, on leidnud, et härjavõitlusele moraalse hinnangu andmisel tuleb arvestada ka seda, kuidas inimene käitub toiduks kasvatatavate veistega:

"Looma heaolust rääkides, võitlushärg elab neli kuni kuus aastat, lihaveis aga üks kuni kaks aastat. Veelgi enam, võitlushärg mitte lihtsalt ei olele, vaid elab terviklikku ja loomulikku elu. Tema eluaastad mööduvad vabana, uidates mööda dehesa't – puudega hõredalt kaetud looduslikku karjamaad, mis on jäänuk Hispaania iidsetest metsadest. See on maaelu idüll ühes veterinaari hoole ja suurte kiskjate puudumisega, kes võiksid evolutsiooni vastet põhilahingutankile ohustada."[55]

Fiske-Harrison on ka öelnud, et tema hinnangul on looma surm tapamajas sageli hullem kui härjavõitlusareenil, ja et mõlemal juhul sureb loom selleks, et inimese meelt lahutada – inimene ei pea liha tarbima, ta teeb seda maitseelamuse pärast (ka härjavõitluse käigus tapetud loomad lähevad toiduks).[55] Samuti on osutatud, et härjavõitluse mastaabid – loomade hulk, kes selle käigus kannatab või sureb – on võrreldes lihatööstusega peaaegu olematud.[43]

2005. aastal kogusid loomakaitseorganisatsioonid Kataloonias ja väljaspool Katalooniat kokku 453 000 allkirja kirjale, mis taotles Kataloonia autonoomse piirkonna parlamendilt corrida de toros'e keelustamist Kataloonias. Allkirja andnute seas olid Paul McCartney, dalai-laama, lauljatar Alaska ja helilooja Paco Ibáñez.[56] 28. juulil 2010 keelustas Kataloonia parlament Kataloonias corrida'de korraldamise: keelu poolt hääletas 68 saadikut, vastu 55 saadikut, hääletuselt puudus 9 saadikut. Keeld jõustus 1. jaanuaril 2012.[57]

Corrida Eestis muuda

Aprillis 2000 sai teatavaks, et Järvamaa kultuurifond korraldab 29. ja 30. juulil 2000 Paides hispaania kultuuri tutvustavad Hispaania Kuningriigi päevad. Päevade raames plaanis RUF Eesti korraldada ehtsa hispaania härjavõitluse ehk corrida. Härjavõitluse tarbeks pidi Hispaaniast kohale tulema viis toreadoori ja kümme võitlushärga (teistel andmetel neli toreadoori ja neli võitlushärga[58]). Kultuuripäevade tõmbenumbriks mõeldud corrida piletid, mis jõuti juba valmis trükkida, kuid müüki veel mitte paisata, pidid maksma 590–990 krooni.[59][60][61]

Eesti loomakaitsjad protestisid Paides toimuva härjavõitluse vastu ning kaasasid protestikampaaniasse ka Ülemaailmse Loomakaitse Ühingu (WSPA). Eesti Akadeemiline Loomakaitse Ühing (EALÜ) saatis peale WSPA protestikirjad ka võitluse korraldajatele, neljale ministrile ja Järvamaa juhtidele. EALÜ sekretäri Asta Niinemetsa hinnangul häbistanuks härjavõitluse toimumine Paides Eestit maailma silmis ja seadnuks kahtluse alla Eesti Euroopa Liitu pääsemise. EALÜ nimetas kirjades plaanitavat härjavõitlust lubamatuks ja mõttetuks.[62]

Riigikogu opositsioon ja valitsusliit reageerisid plaanitavale härjavõitlusele loomaseaduse paranduste toetamisega, mis keelasid Eestis härjavõitlused, ehkki ka varem olid loomavõitlused Eestis seadusega keelatud.[58][59] Ürituse korraldajad olid tõlgendanud senist loomavõitluste keeldu selliselt nagu kehtiks see kahe looma vahelise võitluse kohta, mida härjavõitlusareenil toimuma ei pidanud.[63][64] Seaduseparandused plaaniti vastu võtta juba enne Riigikogu suvepuhkust. Seaduseparanduste tõttu otsustas RUF Eesti härjavõitluse korraldamisest loobuda. Selle asemel pidi toimuma veretu härjavõitlus – corrida-taoline etendus, kus härgi ei vigastata.[65] Hispaania Kuningriigi päevadel, mis toimusid lõpuks 28. ja 29. juulil 2000, sai elavas etteastes härjavõitluse asemel näha härjavõitlust filmilindilt.[61]

Galerii muuda

Corrida etapid muuda

Vaata ka muuda

Märkused muuda

  1. ÕS 2013 järgi on toreadoor ja toreero sünonüümid. Hispaania keeles on sõna toreador aga arhailine, seda tänapäevase härjavõitluse kontekstis ei kasutata.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Bullfighting in Spain". donQuijte. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. aprill 2017. Vaadatud 20. märtsil 2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Encyclopedia Britannica: bullfighting". www.britannica.com. Vaadatud 20. aprillil 2017.
  3. 3,0 3,1 "Ronda - Bullfighting History". www.andalucia.com. Vaadatud 20. aprillil 2017.
  4. "Historia de los Encierros de Cuéllar". www.cuellar.es. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2017. Vaadatud 20. aprillil 2017.
  5. F. Javier Pizarro Gómez (1999). Arte y espectáculo en los viajes de Felipe II: (1542-1592). Madrid: Ediciones Encuentro. Lk 10. ISBN 8474905168.
  6. Miguel de Cervantes Saavedra (1988). Teravmeelne Hidalgo don Quijote La Manchast. Kd 2 (Kolmas trükk). Tallinn: Eesti Raamat. Lk 406.
  7. "Los origenes, bravura, trapio". www.ganaderoslidia.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2017. Vaadatud 19. märtsil 2017.
  8. 8,0 8,1 Luis Gilpérez. "Presunta raza de lidia". Anima naturalis. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  9. Luís Bollaín (21. mai 2016). "Luis Bollaín: El "parar, templar y mandar", sigue en la brecha". Taurologia.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. märts 2017. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  10. Andrés Amorós (28. jaanuar 2015). "¿Qué es el temple y qué significa «cargar la suerte»?". ABC Toros. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  11. Robert MCG. Thomas Jr (23. veebruar 1998). "John Fulton Is Dead at 65; Spain's First U.S. Matador". New York Times. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  12. "José Tomás corta cuatro orejas en un regreso histórico a Las Ventas". elmundo.es. 5. juuni 2008. Vaadatud 27. veebruaril 2017.
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 13,6 13,7 13,8 "Vocabulario Taurino". donQuijote.org. Vaadatud 30. märtsil 2017.
  14. 14,00 14,01 14,02 14,03 14,04 14,05 14,06 14,07 14,08 14,09 14,10 14,11 14,12 14,13 14,14 14,15 "Tauromaquia – Participantes". torostorerosyplazas.blogspot.com. Vaadatud 5. aprillil 2017.
  15. 15,0 15,1 15,2 "Participantes en una corrida de toros". Tauromaquia... El arte del toreo <tauromaquiarte.weebly.com>. Vaadatud 30. märtsil 2017.
  16. "LOS CALLEJONES, y… ¡Esa necedad de estar en ellos!". e-consulta.com. 6. september 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. august 2017. Vaadatud 20. augustil 2017.
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 "Ritual del Toreo". www.donquijote.org. Vaadatud 4. märtsil 2017.
  18. "El general primo de Rivera impuso en 1928 la obligatoriedad del uso del peto en los caballos". lafiestanacional.jimdo.com. 10. mai 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. aprill 2017. Vaadatud 2. märtsil 2017.
  19. "Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas: 576.4.d." www.folklore.ee. Vaadatud 4. märtsil 2017.
  20. Brooke Borel (6. veebruar 2012). "Why Do Bulls Charge When they See Red?". LiveScience.com. Vaadatud 4. märtsil 2017.
  21. "LAS SUERTES DE MULETA". www.elartetaurino.com. Vaadatud 4. märtsil 2017.
  22. 22,0 22,1 "DICCIONARIO". www.ganaderoslidia.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2017. Vaadatud 4. märtsil 2017.
  23. "Diccionario Taurino". <www.cetnotorolidia.es>. Vaadatud 28. aprillil 2017.
  24. Miguel A. García Dory, Silvio Martínez Vicente y Fernando Orozco Piñán (1990). Guía de campo de las razas autóctonas españolas. Madrid: Alianza Editorial. Lk 228. ISBN 9788449109461. El ganado de lidia constituye en España una heterogénea población bovina a la que es bastante dudoso integrar dentro de raza, ya que la única característica que se les puede asignar en común es su capacidad para mostrar un temperamento agresivo, que los aficionados a la fiesta de los toros llaman bravura... Por ello, es dudoso integrar esta diversa población bovina dentro del concepto de raza. ['Võitlushärjad moodustavad Hispaanias heterogeense veisepopulatsiooni, mida on üsna küsitav pidada omaette tõuks (raza), arvestades, et selle ainsaks ühiseks omaduseks võib lugeda loomade agressiivset iseloomu, mida härjavõitluse entusiastid nimetavad raevukuseks... Seetõttu oleks selle kirju veisepopulatsiooni tõu mõiste alla koondamine küsitav.']
  25. "Enciclonet 3.0: becerrada". www.enciclonet.com. Vaadatud 30. märtsil 2017.
  26. Javier Salas (31. juuli 2010). "El Gobierno asegura que sin lidia el toro bravo no se extinguirá". Público.es. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2010. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  27. "José Cubero "Yiyo", vida y muerte de un mito". lainformacion.com. 29. august 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2017. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  28. Juan José Zaldivar Ortega (2008). Toros notables. Libro I. Letra: A (PDF). El Puerto de Santa María. Lk 190. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22. september 2010. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  29. 29,0 29,1 29,2 29,3 "Quid – sports". www.quid.fr. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2007. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  30. "235.4 Caramelo". laplazareal.net. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  31. "Toros en El Puerto". laplazareal.net. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  32. "La psicología del toro de lidia -I-". laplazareal.net. 20. mai 2005. Vaadatud 18. märtsil 2017.
  33. "La Fiesta Brava". www.angelfire.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2012. Vaadatud 18. märtsil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  34. 34,0 34,1 34,2 34,3 34,4 34,5 34,6 34,7 34,8 "Festejos Taurinos: tipos de festejos taurinos". www.acabemosconlatauromaquia.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2017. Vaadatud 21. märtsil 2017.
  35. "Dictionary.com: mano a mano". Vaadatud 21. märtsil 2017.
  36. "Las encerronas". www.imagenzac.com.mx. 25. oktoober 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. märts 2017. Vaadatud 21. märtsil 2017.
  37. "Rejoneo". Lexicoon.org. Vaadatud 21. märtsil 2017.
  38. J. Cristóbal García. "El clásico del toreo cómico". Aplausos.es. Vaadatud 21. märtsil 2017.
  39. "Los recortadores, la otra tauromaquia". Taurologia.com. 23. märts 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. juuli 2022. Vaadatud 1. aprillil 2017.
  40. Toni Yus (29. august 2016). "Recortadores: la alternativa a la tauromaquia". elPeriódico. Vaadatud 1. aprillil 2017.
  41. "Bous a la Mar". spanishfiesta.org. Vaadatud 20. augustil 2017.
  42. "Muere un hombre en un festejo de toro 'embolao' en Godella". El Mundo. 2. august 2010. Vaadatud 30. märtsil 2017.
  43. 43,0 43,1 Neftali Peral (6. august 2010). "Härjavõitluse keeld: silmakirjalik". EPL.ee. Vaadatud 28. märtsil 2017.
  44. "Canarias fue la primera comunidad en prohibir los toros en 1991". RTVE.es. 27. juuli 2010. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  45. Cristina Fernández (22. september 2010). "El Parlament blinda los 'correbous' dos meses después de prohibir los toros". El Mundo. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  46. "Rede de Municipios Galegos pola Abolición". redeabolicion.info. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. oktoober 2016. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  47. "Madrid culmina la declaración como bien de interés cultural de la fiesta de los toros". El País. 7. aprill 2011. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  48. "Castilla y León declara la tauromaquia Bien de Interés Cultural inmaterial". ABC.es. 3. aprill 2014. Vaadatud 26. veebruaril 2017.
  49. "Interes por las corridas de toros". Gallup <www.columbia.edu>. Vaadatud 1. aprillil 2017.
  50. "Ranking de toreros más valorados e interés por las corridas de toros". INVESTIGA (antes Gallup). Oktoober 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. mai 2008. Vaadatud 1. aprillil 2017.
  51. 51,0 51,1 51,2 51,3 Antonio Lorca (6. detsember 2016). "Los toros son el décimo espectáculo de masas de España (y no el segundo)". El País. Vaadatud 1. aprillil 2017.
  52. Lydia Csato Gasman (2007). War and the Cosmos in Picasso's Texts, 1936-1940. iUniverse. Lk 337. ISBN 9780595399000.
  53. "Bullfighting is cruel". League against cruel sports. www.league.org.uk. Vaadatud 11. aprillil 2017.
  54. "'Running of the Bulls' Factsheet". www.runningofthenudes.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. veebruar 2012. Vaadatud 11. aprillil 2017.
  55. 55,0 55,1 Fiske-Harrison, Alexander (25. juuli 2012). "Perhaps bullfighting is not a moral wrong: My talk at the Edinburgh International Book Festival". fiskeharrison.wordpress.com. Vaadatud 11. aprillil 2017.
  56. "Entregadas 453.000 firmas contra los toros". Diario Córdoba. 7. aprill 2005. Vaadatud 10. aprillil 2017.
  57. M. Bernal, O. Toral, A. Laguna (28. juuli 2010). "El Parlament prohíbe las corridas de toros". elPeriódico.com. Vaadatud 10. aprillil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  58. 58,0 58,1 Villu Päärt (19. mai 2000). "Paide loobub härjavõitlusest". Delfi.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2018. Vaadatud 19. märtsil 2017.
  59. 59,0 59,1 Ülo Toomsalu (19. mai 2000). "Paide loobub härjavõitlusest". Äripäev. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2018. Vaadatud 19. märtsil 2017.
  60. "Kultuurifond toob Hispaania ja härjavõitluse Paidesse". Baltic News Service. 24. aprill 2000. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2018. Vaadatud 19. märtsil 2017.
  61. 61,0 61,1 Valdo Jahilo (31. juuli 2000). "Kus seda maksleetat antakse?". Õhtuleht.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2018. Vaadatud 19. märtsil 2017.
  62. "Paide härjavõitlus ärritab maailma loomakaitsjaid". Epl.delfi.ee. 12. mai 2000. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2018. Vaadatud 19. märtsil 2017.
  63. Valdo Jahilo (11. aprill 2000). "Corrida jõuab Eestisse". Õhtuleht.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2018. Vaadatud 11. aprillil 2017.
  64. Toivo Tuberik (09.08.2000). "Etendus on veretu!". Delfi.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.07.2018. Vaadatud 11. aprillil 2017.
  65. "Paides tuleb veretu härjavõitlus". Õhtuleht.ee. 26. juuli 2000. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2018. Vaadatud 11. aprillil 2017.

Välislingid muuda