Vyšehradi koodeks

Vyšehradi koodeks ehk Codex Vyssegradensis (tšehhi keeles Kodex vyšehradský), ka Vratislav II kroonimisevangeliaar on käsikirjaline illumineeritud perikoopide raamat, mis loodi umbes 1085. aastal seoses esimese Böömimaa kuninga kroonimisega. See on kõige väljapaistvam 11. sajandi illumineeritud käsikiri Tšehhis, asub Tšehhi Rahvusraamatukogus kirje all Ms. XIV, A 13. Alates 2005. aastast on Vyšehradi käsikiri tunnistatud rahvuslikuks kultuurimälestiseks.

Kristus auhiilguses. Illustratsioon käsikirjas

Käsikiri Klementinumis näitusel 2015. aastal

Initsiaal C Vyšehradi käsikirjast. Joonistus 19. sajandi teatmeteoses

Kirjeldus

Käsikiri koosneb 108 pärgamentlehest formaadis 41,5 cm × 34 cm. Tekst on ladinakeelne, miniatuurid rikkaliku ikonograafiaga. Suurem osa tekstist on kirjutanud üks kirjutaja. Raamat sisaldab lisaks kirikuaasta perikoopidele lektsiooni ja palveid kuninga kroonimise puhuks. Ebatavaline ajastu kontekstis on see, et tekstikirjas oleks nagu kokku sulanud kaks majuskelkirja – rooma kapitaal ja untsiaal. Enamasti kasutati suurtähtkirju vaid esiletõstetes ja pealkirjades, mitte põhitekstis. Majuskelkirjadele on iseloomulik sõnavahede puudumine ja ainult üks kirjastiil ja -suurus, mida liigendatakse erinevate värvidega, kuid Vyšehradi käsikirjas on sõnavahed tekstis olemas, samuti kasutatakse ligatuure ja lühendimärke. Läbivalt on iga lause esimene täht kirjutatud märgatavalt suuremana, kuldse värvi ja punase kontuuriga.

Raamatu kaanetahvlid on kaetud kangaga ja ehitud tikandiga – lehtedest ja lilledest rohelise ornamendiga. Tagakaane kangale on tikitud mandorlast ümbritsetud Kristus auhiilguses.

Illustratsioonide tase tõstab käsikirja Euroopa 11. sajandi teise poole kõige hinnalisemate käsikirjade hulka. Pildid on erinevate kunstnike töö, kuid nende seas on üks, teda on nimetatud Vyšehradi käsikirja meistriks, kelle stiil tõuseb esile ja kes võis valvata kogu illustratsioonidetsükli teostuse järele. Miniatuuride stiilis on tunda Regensburgi Sankt Emmerami kloostri raamatumaalikoolkonna mõju. Tõenäoliselt valmis käsikiri siiski mõnes Böömimaa kloostris, selle stiili on nimetatud Praha miniatuurikoolkonnaks ja nende tööks on peetud ka Codex aureus Pultoviensist, Codex aureus Gnesnensist, Praha piiskopliku kapiitli Püha Vituse evangelistaari ja Zábdrvice evangelistaari. Leheküljel fo 4v on vanim teadaolev Iisai puu kujutis, kusjuures erinevalt hilisemast tavast on Iisai kujutatud seisvana, tema jalgadest kasvab puu, millel istuvad seitse lindu sümboliseerivad Püha Vaimu seitset andi. Joonistused on tehtud romaani raamatumaalile iseloomuliku tugeva servakontuuriga, ja kontuurid on täidetud säravate värvidega: punased toonid roosiroosast punaseni, oliivroheline, heledad sinised toonid, violett ja ookerkollane kuldsel taustavärvil. Tekst kõigil lehekülgedel on raamitud sarnastes värvides dekoratiivse raamistusega. 26 leheküljel on illustratsioonid evangeeliumidele, neljal leheküljel Kristuse genealoogia, neljal leheküljel Vana testament, ja kokku 29 stseeni Kristuse elust. Käsikirjas on arvukalt suuri romaani taimdekooriga kaunistatud initsiaale. Leheküljel fol 68r on troonil Tšehhi vürst ja märter Püha Václav, kõrval kiri S. VENZELAVVS DUX. See illustratsioon märgib pühaku pühal tarvitatavaid tekste, mis pühaku auks on tervenisti kuldsetes punaste kontuuridega majusklites.

Pildid

• 
  Kuningas Vratislav II ja Iisai puu
• 
  Kuningate kummardamine
• 
  Püha õhtusöömaaeg ja jüngrite jalgade pesemine
• 
  Püha Václavi päeva tekstid

Ajaloost

Käiskirja täpne valmimisaeg ja autor pole teada, kuid võib-olla tehti raamat Tšehhi diplomaatide tellimusel kuningas Vratislav II kroonimisepäevaks 1085. aastal (Vratislav oli esimene Böömimaa kuningas, enne teda oli Böömimaa hertsogiriik). Kuningas hoidis käsikirja oma kuninglikus residentsis Vyšehradis, mille järgi sai käsikiri oma nime. 1228. aastal, kui järgmine kroonimine leidis aset Prahas, viidi raamat võib-olla Püha Vituse katedraalkirikusse (sellele võib osutada märkus "De Wisegrad", mis on 13. sajandil tehtud raamatu tagumisele siselehele). 17. sajandil sattus käsikiri Dlouhoveský perekonna raamatukogusse. 1613. aastal võidi seda ikka veel hoida Praha kindluses (käsikirjaline märkus leheküljel fo 24r nimetab maalijat Květná Danieli ja aastaarvu 1613 – võib-olla kunstnik taastas mõnd käsikirja illustratsiooni, osaledes samal ajal Püha Vituse katedraali Püha Vaclavi kabeli kaunistamistöödel aastail 1612–1614. Arvatavasti 1619. aastal viidi raamat Dlouhá Vesi hoidmaks seda kalvinistide kätte sattumast. 1728. aastal kuulus käsikiri Praha peapiiskopi seminari raamatukogu varade hulka Prahas. Praegu asub käsikiri Tšehhi Rahvusraamatukogus kirjega XIV A 13.

Välislingid

• Vyšehradský kodex. XIV.A.13; Národní knihovna České republiky; Praha. – Manuscriptorium (käsikiri digitaliseeritult, saatetekst tšehhi keeles
• Prague, National Library of the Czech Republic, XIV A 13. Codex of Vyšehrad Facsimile Edition. – facsimilefinder.com