Vikipeedia

Coco Chanel

Coco Chanel (sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel; 19. august 1883 Saumur, Prantsusmaa – 10. jaanuar 1971 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse moelooja.

Coco Chanel
Coco Chanel 1931. aastal
Sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel
Sündinud 19. august 1883
Saumur, Prantsusmaa
Surnud 10. jaanuar 1971
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus Prantsusmaa prantslane
Brändi nimi Chanel

Ta oli Chaneli moemaja asutaja ja juht. Teda peetakse 20. sajandi üheks uuenduslikumaks ja tähtsamaks moeloojaks. Lisaks on ta ainuke moelooja ajakirja Time 20. sajandi 100 kõige mõjukama inimese nimekirjas.[1]

Elulugu muuda

Coco Chanel on oma lapsepõlve ja noorusaja kohta levitanud ilustatud versioone.

Gabrielle Bonheur Chasnel sündis 19. augustil 1883 rändkaupmees Albert Chaneli ja ta kallima, pesunaise Eugénie Jeanne Devolle Chaneli teise tütrena Kesk-Prantsusmaal Saumuris. Isa oli pärit Gardist rändkaupmeeste suguvõsast, ema Courpière’ist. Sünnitunnistusele kirjutati eksikombel nimi Chasnel ja see viga jäigi parandamata. On spekuleeritud, et ta ei soovinud nime parandada, sest siis oleks tulnud avalikuks, et ta sündis vaestehaiglas.[2]

Gabrielle Chaneli vanemad abiellusid 1883. aastal.[3] Pere kasvas ning vanemale õele Juliale (sündis 1882) lisandus õde Antoinette (1887) ja vennad Alphonse (1885), Lucien (1889) ja Augustin (sündis 1891, suri mõnekuuselt). Pere kolis elama Brive-la-Gaillarde’i.

Lapsepõlves ei pandud Gabrielle Chaneli kasvatusele erilist rõhku.

Nooruspõlv muuda

Coco Chanel oli 12-aastane, kui ta ema 16. veebruaril 1895 suri. Laste haridustee jäi pooleli,[4] isa suunas tütred Aubazine’i kloostri orbudekodusse ja saatis vennad taludesse tööle. Chaneli enda andmetel suundus ta Ameerika Ühendriikidesse õnne otsima. Aubazine’is veetis Chanel seitse aastat, õppides õmbleja ja õmbluskaupade müüja ametit. Pärast 18-aastaseks saamist saadeti ta kaheks aastaks Moulinsi linna Aubazine’i tsistertslaste kloostri nunnade pansionaati Moulinsi Notre-Dame’i Instituudis.

20. eluaastates töötas ta oma isapoolse tädi Adrienne’iga Moulinsis pruudi- ja beebikaupade äris ning tegi eraviisil õmblejatööd. Lisaks esines ta staaride vahenumbrite esitaja ehk nn poseuse'ina varietees La Rotonde, kus ta esitas peamiselt kaht šansooni: "Qui qu’a vu Çoco dans l’ Trocadéro?" ja "Co Co Ri Co". Arvatakse, et ta hüüdnimi Coco ongi pärit sellest ajast, sest publik (eriti Moulinsi jäägrirügemendi ohvitserid) hüüdsid teda laulude järgi nii.

Esimeste poodide avamine muuda

1904. aastal tutvus ta Pariisi töösturi poja ja ohvitseri Étienne Balsaniga (1880–1953), kes viis teda seltskonda ning kellega ta elas aastatel 1906–1910 Royallieus’s koos. 1910. aastal avas ta Balsani rahalisel toel Pariisis naistekübarate ateljee. 1908. aastal tutvus Chanel Balsani sõbra, kõrgklassist pärit briti sõjaväelase Arthur Edward Capeliga (1881–1919), jättis Balsani maha ja kolis Pariisi.[5] Capeli ja Chaneli kooselu kestis üheksa aastat.

1913. aastal avas Chanel järgmise poe, seekord Deauville’is, ning hakkas seal müüma ka jakke, sviitreid ja meremehepluuse. 1915. aastal avas ta järgmise poe Biarritzis ning ta ärid hakkasid õitsema. 1919. aastaks oli Chanel registreeritud moelooja (couturière) ja 1921. aastal avas ta ametlikult moemaja Pariisi mainekal Camboni tänaval.[6] Seal hakati müüma rõivaid, kübaraid, aksessuaare ning hiljem ka ehteid ja parfüüme. 1921. aastal tuli ta välja oma firmaparfüümi Chanel No. 5-ga.

Maailmasõja algus muuda

1935. aastaks töötas Chaneli ettevõtetes ligikaudu neli tuhat inimest.[7] Ta oli küll väga edukas, kuid edasine areng oli tume. Hollywoodi staaridega sõlmiti vähem lepinguid, mood muutus ja esile tõusid uued moeloojad, nende hulgas Elsa Schiaparelli. 1939. aastal, teise maailmasõja alguses sulges ta oma poed ning suurem osa töötajaid jäid töötuks. Tema elulooraamatu autor Hal Vaughan pakkus välja, et Chanel kasutas sõja puhkemist ettekäändena vabaneda töötajatest, kes nõudsid paremaid töötingimusi ja õiglasemat palka.

Pärast seda, kui Saksamaa oli Prantsusmaa okupeerinud, kolis Chanel elama Ritzi hotelli, mis oli tuntud Saksa sõjaväeladviku elupaik. Chanelil tekkis armusuhe Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega. Hiljem on leitud, et Chanel oli antisemiitlike veendumustega ning spioneeris okupatsiooni ajal riigi vastu.[8][9]

Elu lõpuaastad muuda

Pärast Prantsusmaa vabastamist kolis Chanel Šveitsi. 1954. aastal naasis ta Prantsusmaale ning esitles uut kollektsiooni. Kuigi kriitikud leidsid, et ta ei suuda millegi uuega üllatada, hakkasid naised ta loomingut aegamööda ühe enam kandma.

Chanel jätkas tööd ka elu lõpuaastatel. Ta suri 87-aastaselt 10. jaanuaril 1971 Pariisis Ritzi hotellis, kus ta elas 30 aastat.[10] Ta matusetseremoonia viidi läbi Madeleine’i kirikus. Chaneli haud asub Šveitsis Lausanne’is Bois-de-Vaux’ kalmistul.[11]

Tegevus moeloojana muuda

Coco Chaneli teekond moe juurde algas kübarate valmistamisest. Tema elegantsed, lihtsa joonega ja lakoonilised kübarad pakkusid toona moes olnud rikkaliku kattega kübaratele alternatiivi ning võitsid kiiresti naiste südame.

Pärast esimest maailmasõda laiendas Chanel oma tootevalikut rõivaste müügiletoomisega. Endiste ebamugavate korsettide ja mitmekihiliste seelikute asemel tutvustas ta kitsaid seelikuid ja avaraid jakke, mille kandmine muutus naiste seas väga populaarseks. Peale selle uuendas ta kangamoodi, hakates müüma mugavaid kootud kangast (tänapäeval trikotaažist) rõivaid. Luksusliku mulje loomiseks kombineeris ta seda pitsi ja siidist kantidega. Uuenduse põhjuseks oli tööjaotuse muutus pärast maailmasõda – naised vajasid mugavaid rõivaid. Teisalt oli see ka paratamatu, sest sõjajärgsel ajal nappis kallimaid kangaid.[12]

Chaneli moejoone keskmes oli nooruslikult uljas, sportlik ja end vabalt tundev enesekindel naine. Rõivaste loomisel leidis ta palju inspiratsiooni sportlikest tegevustest, nagu ratsutamine, purjetamine, tennis ja golf. Ta tõi moodi horisontaaltriipudega pluusi, alt laienevad püksid, kraeta ümara kaelusega pluusi ja nöörtallaga jalatsid (espadrillid), mida traditsiooniliselt olid kandnud vaid purjetajad ja kalurid.[13]

 
Chanel No. 5

1926. aastal tutvustas Chanel laiemale avalikkusele lühikest detailideta musta kleiti (nn väike must kleit). Senini oli must leinavärv, nüüd sai sellest moevärv. Esimest korda kandis väikest musta kleiti näitleja Suzanne Orlandi aastatel 1912–1913.[14] Chanel kombineeris kleidimaterjali: päevased kleidid valmistas ta villast või šenillist ning õhtukleidid satäänist, krepist või velvetist.[15]

Parfüümiärisse sisenes Chanel 1921. aastal, kui ta esitles oma hinnatuimat parfüümi, 80 koostisosast koosnevat[16] Chanel No. 5. Chanel valis sellele nime oma õnnenumbri järgi ja disainis ka pakendi. See oli esimene parfüüm, mida hakati müüma kogu maailmas. Tänapäevalgi müüakse iga sekundi tagant üks pudel.

1924. hakkas Chanel ehteid disainima. Paljusid algsetesse kollektsioonidesse kuulunud ehteid valmistatakse praegugi.

Lisaks sellele, et ta uuendas rõivamoodi, andis ta värskust välimusse. Tema lühikesi juukseid, saledat taljet ja sportlikku joont ehk poisilikku (nn garçonne’ilikku) välimust hakati järgima nii Euroopas kui ka Ameerikas. Stiili arendamiseks laenas Chanel ideid meeste garderoobist ning kasutas tviidi, modifitseeris pintsakuid, mansetinööpidega pluuse ja veste. Tema tuntuim komplekt on 1926. aastal esitletud nn Chaneli kostüüm,[17] mis koosnes tavaliselt pehmest villast või mohäärtviidist valmistatud seelikust ja jakist koosnev, millel on põimikutega kanditud taskud ja kuldsed nööbid.

Chanel oli ka osav turundaja. Ta kandis alati enda disainitud rõivaid, eksponeeris neid sobivas seltskonnas ning saatis oma loomingut sellistele filmitähtedele, nagu Grace Kelly, Lauren Bacall, Ingrid Bergman, Elizabeth Taylor, Jackie Kennedy ja Marlene Dietrich, kes rõivaid kandes tema loomingut reklaamisid. Ta ei suhtunud hukkamõistvalt ka võltsingutesse, vaid leidis, et mood peab jõudma tänavale.

Mälestuse jäädvustamine muuda

Viited muuda

  1. ↑ Ros Horton, Sally Simmons (2007). Women Who Changed the World. Quercus. Lk 103. ISBN 9781847240262.
  2. ↑ Axel Madsen (2009). Coco Chanel: A Biography. London: Bloomsbury. Lk 3. ISBN 9781408805817.
  3. ↑ Lisa Chaney (2011). Chanel: An Intimate Life. London: Fif Tree. Lk 16. ISBN 9781905490363.
  4. ↑ Garelick Rhonda (2014). Coco Chanel and the Pulse of History. New York: Random House Publishing Group. Lk 1. ISBN 9780679604266.
  5. ↑ Hal Vaughan (2011). Sleeping with the Enemy: Coco Chanel’s Secret War. New York: Knopf. Lk 7. ISBN 9780307592637.
  6. ↑ Alice Mackrell (2005). Art and Fashion. Sterling Publishing. Lk 133. ISBN 9780713488739.
  7. ↑ "Brands: Chanel". Voguepedia. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2013. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  8. ↑ Posted 01.03.2022, Melanie Albanesi |. "Antiques Roadshow | PBS". Antiques Roadshow | PBS (inglise). Vaadatud 25. augustil 2023.
  9. ↑ "New book says Coco Chanel spied for Nazis". RFI (inglise). 17. august 2011. Vaadatud 25. augustil 2023.
  10. ↑ Philippe Viguié-Desplaces (3. juuni 2006). "Le Ritz: gloire et renaissance". Le Figaro. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  11. ↑ "Cimetière du Bois-de-Vaux". Fodor’s Travel Intelligence. Vaadatud 10. märtsil 2021.
  12. ↑ Jean Leymarie (1987). Chanel. New York: Rizzoli International Publications. Lk 57.
  13. ↑ Hal Vaughan (2011). Sleeping with the Enemy: Coco Chanel’s Secret War. New York: Knopf. Lk 47, 79. ISBN 9780307592637.
  14. ↑ "Été 1901". Victoria and Albert Museum. 30. juuni 2009. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  15. ↑ Janet Wallach (1998). Chanel: Her Style and Her Life. N. Talese. Lk 83. ISBN 9780385488723.
  16. ↑ Aurore Charlot (9. juuni 2009). "Les basiques de la maison Chanel". Elle. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  17. ↑ "The Chanel suit". Designer Vintage. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2021. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  18. ↑ "Coco". Ovrtur. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2020. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  19. ↑ Edmonde Charles-Roux (1981). Chanel and Her World. London: Weidenfeld and Nicolson. ISBN 9780297780243.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Coco_Chanel&oldid=6505049"