Vikipeedia

Coco Chanel

Coco Chanel (sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel; 19. august 1883 Saumur, Prantsusmaa – 10. jaanuar 1971 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse moelooja.

Coco Chanel
Gabrielle Chanel en marinière.jpg
Coco Chanel 1928. aastal
Sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel
Sündinud 19. august 1883
Saumur, Prantsusmaa
Surnud 10. jaanuar 1971
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus Prantsusmaa prantslane
Brändi nimi Chanel

Ta oli Chaneli moemaja asutaja ja juht. Teda peetakse 20. sajandi üheks innovaatilisemaks ja tähtsamaks moeloojaks. Ta on ka ainuke moelooja, kes on Time’is 20. sajandi 100 kõige mõjukama inimese hulka valitud.[1]

EluluguRedigeeri

Coco Chanel on oma lapsepõlve ja noorpõlve kohta levitanud ilustatud versioone.

Gabrielle Bonheur Chasnel sündis 19. augustil 1883 rändkaupmees Albert Chaneli ja ta kallima, pesunaise Eugénie Jeanne Devolle Chaneli teise tütrena Kesk-Prantsusmaal Saumuris. Isa oli pärit Gardist rändkaupmeeste suguvõsast, ema Courpière’ist. Sünnitunnistusele kanti eksikombel nimena Chasnel, ja see viga jäigi parandamata. On spekuleeritud, et ta ei soovinud nime parandada, sest siis tulnuks avalikuks, et ta oli sündinud vaestehaiglas.[2]

Gabrielle Chaneli vanemad abiellusid 1883. aastal.[3] Pere kasvas ning vanemale õele Juliale (sündis 1882), lisandusid õde Antoinette (1887) ja vennad Alphonse (1885), Lucien (1889) ja Augustin (sündis 1891, suri mõnekuuselt). Pere kolis elama Brive-la-Gaillarde’i.

Lapsepõlves ei pandud Gabrielle Chaneli kasvatusele erilist rõhku.

Nooruspõlv

16. veebruaril 1895, kui ta oli 12-aastane, ema suri. Laste haridustee jäi pooleli,[4] isa suunas tütred Aubazine’i kloostri orbudekodusse ja saatis vennad taludesse tööle ning Chaneli enda andmetel suundus Ameerika Ühendriikidesse õnne otsima. Aubazine’is veetis Chanel seitse aastat, õppides õmbleja ja õmbluskaupade müüja ametit. Pärast 18-aastaseks saamist saadeti ta kaheks aastaks Moulinsi linna Aubazine’i tsistertslaste kloostri nunnade pansionaati Moulinsi Notre-Dame’i Instituudis.

20. aastates töötas ta oma isapoolse tädi Adrienne’iga Moulinsis pruudi- ja beebikaupade äris ning tegi eraviisiliselt õmblejatööd. Lisaks esines ta staaride vahenumbrite esitaja ehk nn poseuse’ina varietees La Rotonde, kus ta esitas peamiselt kaht šansooni: "Qui qu’a vu Çoco dans l’ Trocadéro?" ja "Co Co Ri Co". Arvatakse, et ta hüüdnimi Coco ongi pärit sellest ajast, sest publik (eriti Moulinsi jäägrirügemendi ohvitserid) hüüdsid teda laulude järgi nii.

Esimeste poodide avamine

Aastal 1904 tutvus ta Pariisi töösturi poja ja ohvitseri Étienne Balsaniga (1880–1953), kes viis ta seltskonda ning kellega ta elas aastatel 1906–1910 Royallieus’s koos. 1910. aastal avas ta balsani rahalisel toel Pariisis naistekübarate ateljee. 1908. aastal tutvus Chanel Balsani sõbra, kõrgklassist pärit briti sõjaväelase Arthur Edward Capeliga (1881–1919), jättis Balsani maha ja kolis Pariisi.[5] Capeli ja Chaneli kooselu kestis üheksa aastat.

1913. aastal avas Chanel järgmise poe, seekord Deauville’is, ning hakkas seal müüma ka jakke, sviitreid ja meremehepluuse. 1915. aastal järgnes poe avamine Biarritzis ning äride õitseng. 1919. aastaks oli Chanel registreeritud moelooja (couturière) ja 1921. aastal avas ametlikult moemaja Pariisis mainekal Camboni tänaval,[6] kus hakkas müüma riideid, kübaraid, aksessuaare ning hiljem ka ehteid ja parfüüme. 1921. aastal tuli ta välja oma firmaparfüümiga Chanel No. 5-ga.

Maailmasõja algus

1935. aastaks töötas Chaneli ettevõtetes ligikaudu neli tuhat inimest.[7] Ta oli küll väga edukas, kuid edasist arengut tumestasid Hollywoodi staaridega lepingute vähenemine, muutuv mood ja uued moeloojad, nende hulgas Elsa Schiaparelli. Teise maailmasõja alguses, 1939. aastal sulges ta oma poed ning enamik töötajaid jäid tööta. Tema eluloo autor Hal Vaughan on välja pakkunud, et ta kasutas sõja puhkemist ettekäändena vabaneda töötajatest, kes nõudsid paremaid töötingimusi ja õiglasemat palka.

Pärast seda, kui Natsi-Saksamaa oli Prantsusmaa okupeerinud, kolis Chanel elama Ritzi hotelli, mis oli tuntud Saksa sõjaväeladviku elupaik. Chanelil tekkis armusuhe Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega. Hiljem on leitud, et Chanel oli antisemiitlike veendumustega ning tegutses okupatsiooni ajal riigi vastu spioneerimisega.

Elu lõpuaastad

Pärast Prantsusmaa vabastamist kolis Chanel Šveitsi. 1954. aastal naasis ta Prantsusmaale ning tuli välja uue kollektsiooniga. Kuigi kriitikud leidsid, et ta ei suuda millegi uuega üllatada, hakkasid naised ta loomingut aegamööda ühe enam kandma.

Chanel jätkas tööd ka elu lõpuaastatel. Ta suri 87 aasta vanuses 10. jaanuaril 1971 Pariisis Ritzi hotellis, kus ta oli elanud 30 aastat[8]. Ta matusetseremoonia peeti Madeleine’i kirikus. Ta haud asub Šveitsis Lausanne’is Bois-de-Vaux’ kalmistul.[9]

MoeloojanaRedigeeri

Coco Chaneli teekond moe juurde algas kübarate valmistamisest. Tema elegantsed, lihtsa joonega ja lakoonilised kübarad pakkusid toona moes olnud rikkaliku kattega kübaratele alternatiivi ning võitsid kiiresti naiste südame.

Chanel laiendas oma tootevalikut riiete müügile toomisega pärast Esimest maailmasõda. Endiste ebamugavate korsettide ja mitmekihiliste seelikute asemel tutvustas ta kitsaid seelikuid ja avaraid jakke, mille kandmine muutus naiste seas väga populaarseks. Peale selle uuendas ta kangamoodi, hakates müüma mugavaid kootud kangast (tänapäeval trikotaažist) rõivaid. Luksusliku mulje loomiseks kombineeris ta seda pitsi ja siidist kantidega. Uuenduse põhjuseks oli ühelt poolt tööjaotuse muutumine pärast maailmasõda – naised vajasid mugavaid rõivaid –, kuid teisalt oli see ka sunnitud, sest sõjajärgsel ajal nappis kallimaid kangaid.[10]

Chaneli moejoone keskmes oli nooruslikult uljas, sportlik ja end vabalt tundev enesekindel naine. Riiete loomiseks leidis ta palju inspiratsiooni ratsutamisest, purjetamisest, tennisest, golfist jm sportlikest tegevustest. Ta tõi moodi horisontaaltriipudega pluusid, alt laienevad püksid, kraeta ümara kaelusega pluusid ja nöörtallaga jalatsid (espadrillid), mida traditsiooniliselt olid kandnud vaid purjetajad ja kalurid.[11]

 
Chanel No. 5

1926. aastal tutvustas Chanel laiemale avalikkusele lühikest detailideta musta kleiti (nn väikest musta kleiti). Senini oli musta käsitatud leinavärvina, nüüd sai sellest moevärv. Esimest korda kandis väikest musta kleiti näitleja Suzanne Orlandi aastatel 1912–1913.[12] Chanel kombineeris kleidimaterjali: päevased kleidid valmistas ta villast või šenillist ning õhtukleidid satiinist, krepist või velvetist.[13]

Parfüümiärisse sisenes Chanel 1921. aastal, kui esitles oma hinnatuimat parfüümi, 80 koostisosast koosnevat[14] Chanel No. 5. Chanel valis sellele nime oma õnnenumbri järgi ja disainis ka selle pakendi. See oli esimene parfüüm, mida hakati müüma kogu maailmas. Praegugi müüakse seda üks pudel kolmekümne sekundi tagant.

1924. alustas ta ehete disainimisega. Paljud algsetesse kollektsioonidesse kuulunud ehteid valmistatakse tänapäevalgi.

Peale rõivamoe uuendamise andis ta värskust välimusse. Tema lühikesi juukseid, saledat taljet ja sportlikku joont ehk poisilikku (nn garçonne’ilikku) välimust hakati järgima nii Euroopas kui ka Ameerikas. Stiili arendamiseks laenas Chanel ideid meeste garderoobist: kasutas tviidi, modifitseeris pintsakuid, mansetinööpidega pluuse ja veste. Tema tuntuim komplekt on 1926. aastal esitletud nn Chaneli kostüüm[15]: tavaliselt pehmest villast või mohäärtviidist valmistatud seelikust ja jakist koosnev, millel on põimikutega kanditud taskud ja kuldsed nööbid.

Chanel oli ka osav turundaja. Ta kandis alati enda disainitud rõivaid, eksponeeris neid sobivas seltskonnas ning saatis oma loomingut filmitähtedele, nagu Grace Kelly, Lauren Bacall, Ingrid Bergman, Elizabeth Taylor, Jackie Kennedy ja Marlene Dietrich, kes riideid kandes tema loomingut omakorda reklaamisid. Ta ei suhtunud ka võltsingutesse taunivalt, vaid leidis, et mood peab jõudma tänavale.

MuudRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Ros Horton, Sally Simmons (2007). Women Who Changed the World. Quercus. Lk 103. ISBN 9781847240262.
  2. ↑ Axel Madsen (2009). Coco Chanel: A Biography. London: Bloomsbury. Lk 3. ISBN 9781408805817.
  3. ↑ Lisa Chaney (2011). Chanel: An Intimate Life. London: Fif Tree. Lk 16. ISBN 9781905490363.
  4. ↑ Garelick Rhonda (2014). Coco Chanel and the Pulse of History. New York: Random House Publishing Group. Lk 1. ISBN 9780679604266.
  5. ↑ Hal Vaughan (2011). Sleeping with the Enemy: Coco Chanel’s Secret War. New York: Knopf. Lk 7. ISBN 9780307592637.
  6. ↑ Alice Mackrell (2005). Art and Fashion. Sterling Publishing. Lk 133. ISBN 9780713488739.
  7. ↑ "Brands: Chanel". Voguepedia. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2013. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  8. ↑ Philippe Viguié-Desplaces (3. juuni 2006). "Le Ritz: gloire et renaissance". Le Figaro. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  9. ↑ "Cimetière du Bois-de-Vaux". Fodor’s Travel Intelligence. Vaadatud 10. märtsil 2021.
  10. ↑ Jean Leymarie (1987). Chanel. New York: Rizzoli International Publications. Lk 57.
  11. ↑ Hal Vaughan (2011). Sleeping with the Enemy: Coco Chanel’s Secret War. New York: Knopf. Lk 47, 79. ISBN 9780307592637.
  12. ↑ "Été 1901". Victoria and Albert Museum. 30. juuni 2009. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  13. ↑ Janet Wallach (1998). Chanel: Her Style and Her Life. N. Talese. Lk 83. ISBN 9780385488723.
  14. ↑ Aurore Charlot (9. juuni 2009). "Les basiques de la maison Chanel". Elle. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  15. ↑ "The Chanel suit". Designer Vintage. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  16. ↑ "Coco". Ovrtur. Vaadatud 11. märtsil 2021.
  17. ↑ Edmonde Charles-Roux (1981). Chanel and Her World. London: Weidenfeld and Nicolson. ISBN 9780297780243.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Coco_Chanel&oldid=6118889"