Chokri Belaïd

Chokri Belaid (26. november 1964 Tunis – 6. veebruar 2013 Tunis) oli Tuneesia jurist ja vasakpoolne poliitik, opositsiooniliider ja Demokraatlike Patriootide Liikumise juht.

Belaid oli 1980. aastatel tudengiaktivist. Hiljem töötas ta juristina ja kuulus kukutatud Iraagi presidendi Saddam Husseini kaitsemeeskonda. Hussein mõisteti sellegipoolest süüdi ja hukati.

2008 võttis Belaid sõna kaevurite survestamise vastu. Ta oli Tuneesia presidendi Zine El Abidine Ben ali mõjukas kriitik. Ben Ali põgenemine Saudi Araabiasse 2011 oli Araabia kevade esimene ilmne saavutus.

Belaid oli vasakpoolse Demokraatliku Patriootide Liikumise koordinaator. See oli üks 12 organisatsioonist, mis kuulus Rahvarindesse. Ta pooldas panarabismi ja oli Iisraeliga suhete normaliseerimise aktiivne vastane. Kuid ta kritiseeris ägedalt ka islamifundamentalistidest vahhabiite, kelle mõjul alates 2011. aasta valitsusevahetusest oli ära jäetud mitu näidendit ja kontserti Tuneesias. Vahhabiite süüdistati ka USA saatkonna ründamises Tuneesias, mille käigus hukkus 4 ja vigastada sai poolsada inimest.

Mõrvamine muuda

6. veebruaril 2013 lahkus Belaid oma kodust, kui teda tulistati 4 korda pähe ja rindu. Ta viidi kiiresti Ennasri haiglasse, kus suri samal päeval. Kurjategija põgenes mootorrattal.

Juba ennegi oli Belaid saanud korduvalt tapmisähvardusi. Ööl enne oma tapmist ütles Belaid: «Igaüks, kes on vastu Taassünni Parteile, saab vägivalla sihtmärgiks.» Varem samal nädalal oli Belaid öelnud, et islamistid kasutavad relvana revolutsiooni käigus loodud komiteesid.

Pärast seda, kui levisid uudised Belaidi mõrvamisest, ajas politsei pisargaasiga laiali tuhanded Tuneesia siseministeeriumi ees protestinud. Üle kogu riigi puhkesid spontaanselt protestid. Sealjuures ka Gafsas, Mezzounas ja Sidi Bouzidis kasutati demonstrantide laialiajamiseks pisargaasi. Selle mõrva ja protestide tulemusena katkestas Tuneesia presidendi kohusetäitja Moncef Marzouki välisreisi Kairosse.

Belaid maeti 8. veebruaril Tunises Jellazi kalmistule. Matustel osales vähemalt miljon inimest. Politsei ja matuseliste vahel puhkesid kokkupõrked.

Tuneesia peaminister Hamadi Jebali, kes ise kuulub Taassünni Parteisse, nimetas seda tapmist "poliitiliseks mõrvaks ja Tuneesia revolutsiooni mõrvaks". Teleesinemises teatas ta ajutise valitsuse moodustamisest, mis valitseks maad kuni uute valimisteni.

Ka islamistlik Taassünni Partei tegi avalduse, milles nimetas seda tapmist "jälgiks kuritööks", mis oli suunatud "Tuneesia julgeoleku ja stabiilsuse vastu". Isegi Egiptust valitsev Moslemi Vennaskond teauas, et mõrvad on kuritegu ja need tuleb lõpetada, aga sealne Rahvuslik Päästerinne väljendas kartust, et sarnased poliitilised mõrvad võivad juhtuda ka Egiptuses. Kuid vihane rahvahulk pani Taasünni Partei kontorid Tuneesia keskosas Mezzounas ja loodeosas El Kefis põlema ning rüüstas erakonna kontori Gafsas.

Rahvarinde miiting (27. aprill 2013)

Neli opositsioonierakonda, nimelt Belaidi enese Rahvarinne, Tuneesia Üleskutse, Al Massari Partei ja Vabariiklik Partei, kutsusid tagasi oma parlamendisaadikud ja kutsusid rahvast üldstreigile.

26. veebruaril vahistati 4 radikaalset islamisti, sest neid kahtlustati seotuses Belaidi mõrvaga. Peamine kahtlusalune mõrvas öeldi olevat radikaalne vahhabiit Boubakar Hakim.

2. oktoobril kinnitas Chokri Belaidi kaitsekomitee pressiesindaja Tayeb Oqaili, et ametlike dokumentide järgi oli Liibüa poliitik ja sõjaväejuht Abdelhakim Belhadj segatud nii Chokri Belaidi kui Mohamed Brahmi tapmisesse. Oqaili osutas Taassünni Partei sidemetele Liibüa Islami Võitlusrühma ja radikaalse islamirühmituse Ansar al-Shariaga. Neist viimase on nii Tuneesia kui USA kuulutanud terrorirühmituseks. Oqaili arvates soovis Belhadj Tuneesias korraldada terrorirünnakuid ja valmistas selleks ette Ansar al-Sharia rakukese, mis tappis opositsioonipoliitikuid Taasünni Partei juhtkonna järelevalve all.

Eraelu muuda

Belaid kirjutas ka luulet. Üks tema luuletustest oli pühendatud Liibanoni intellektuaalile Hussein Muruwale, kelle islamistid mõrvasid 1990. aastate lõpus.

Belaid oli abielus. Tal oli kaks tütart. Perekond elas üürikorteris.