Vikipeedia

Chikungunya viirushaigus

Chikungunya viirushaigus ehk chikungunya hemorraagiline palavik (lühend CHIK) on peamiselt inimestel palaviku, lööbe ja polüartralgiaga kulgev viirushaigus, mida põhjustab mitmete perekonda Aedes liigitatud sääseliikide pistete kaudu edasi kanduv chikungunya viirus.

Chikungunya viirushaigus on krooniline haigus.

Selle viirushaiguse vastase vaktsiini loomisega tegeletakse ka Tartu Ülikoolis.[1]

Levimine muuda

Chikungunya viirus on arboviirus (inglise keeles arthropod + borne ehk lülijalgsete kaudu leviv). See on põline troopilise Aafrika ja Aasia viirus, kus see kandub inimestele nakatunud sääskede kaudu, kes kuuluvad tavaliselt perekonda Aedes. Aafrikas ringleb chikungunya looduslikult metsloomade, eelkõige primaatide, ja sääskede vahel.[2]

Chikungunya viirushaiguse epideemiad levivad inimene-sääsk-inimene teel. Kuigi viirus ei kandu otse inimeselt inimesele, on erandiks üks juhtum. 28. mail 2009 tehti Tais chikungunya nakkusega emale lapse ilmale toomiseks keisrilõige, et vältida viiruse emalt lootele levimist. Pärast lapse sündi tegid arstid kindlaks, et laps on siiski juba viirusega nakatunud ja ta viidi intensiivraviosakonda, sest nakkuse tõttu ei suutnud laps iseseisvalt hingata ega piima juua. Arstid järeldasid seega, et viirus võib olla võimeline levima emalt lootele, kuid see hüpotees pole veel laboratoorseid tõendeid saanud.[3]

Terviseameti nõuandel on chikungunya viirushaiguse riskipiirkondi külastanud veredoonorite suhtes viiruse doonoriverega leviku vältimiseks soovitatav rakendada järgmisi meetmeid: viimasest riskipiirkonna külastusest peab mööduma vähemalt neli nädalat enne vereandmisest tingimusel, et selle aja jooksul ei ole ilmnenud chikungunya viirushaiguse sümptomid; chikungunya't põdenutel lubada verd anda kõige varem kuue kuu pärast.[4]

Vektorid muuda

Ae.furcifer, Ae. africanus, Ae. luteocephalus, Ae, taylori, Ae. aegypti, Ae albopictus.

Ülekanne muuda

Viiruse ülekanne toimub sääsehammustuse ja verega.

Reservuaarid muuda

Reservuaaridena võidakse vaadelda ahve, linde, kariloomi ja närilisi.

Epidemioloogia muuda

 
Aasia tiigersääsk inimesel toitumas

Chikungunya levib peamiselt Aedes aegypti ehk Aasia tiiger-sääskede hammustuste kaudu. Peremeesorganismideks võivad olla nahkhiired, Papio ja pärdiku perekonna ahvid.

Sääsed ründavad inimesi päevasel ajal ja eelistatult eluruumides. Aasias ja Aafrikas levisid Aedes'e sääsed peamiselt vihmaperioodil, kuid tänapäeval on nad Euroopas kohanenud kuivemate tingimustega. Euroopa Haiguste kontrolli ECDC andmetel on selliseid sääski leitud 12 Euroopa riigis: Albaanias, Itaalias, Prantsusmaa lõunaosas, Belgias, Montenegros, Šveitsis, Kreekas, Hispaanias, Horvaatias, Hollandis, Sloveenias, Bosnias ja Hertsegoviinas.

Terviseameti andmeil ei ole Eesti nende sääskede levila.[4] Samas ei ole kindlalt teada, kas Eestis leiduvad sääsed suudavad chikungunya't ja muid eksootilisi viirusi levitada.

Hiljutine uurimistöö on näidanud, et 2005.–2006. aastal Réunioni saarel toimunud epideemia ajal (nakatus umbes 266 000 saare elanikku ehk 34,3% rahvastikust) levisid muteerunud viirusetüved ka Aedes albopictus sääskede kaudu.[5] Edasised uuringud kinnitasid, et chikungunya paremat levimist A. albopictus'e sääskedes põhjustab ühes viiruse ümbrise geenis (E1) olev punktmutatsioon.[6] Viiruse parem edasikanne A. albopictuse kaudu võib tähendada suuremat chikungunya epideemia riski ka mujal selle sääse levilas. Hiljutist epideemiat Itaalias vahendas arvatavasti samuti A. albopictus.[7]

Epideemiaid muuda

  • 1952–1953 epideemia Tansaanias, vektor A. aegypti.
  • 1958 epideemia Tais.
  • 1959. aastal algas epideemia Ugandas ja levis edasi Keeniasse, Tansaaniasse, Mosambiiki, Malawisse ja Zaire'i (käesoleval ajal Kongo Demokraatlik Vabariik).
  • 1961–1963 oli epideemia Kambodžas.
  • 1962–1964 oli epideemia Tais.
  • 1999–2000 oli epideemia Kongo Demokraatlikus Vabariigis (hinnanguliselt 40 000 nakatunut).
  • 2005.–2006. aastal Réunioni saarel toimunud epideemia ajal (nakatus umbes 266 000 saare elanikku ehk 34,3% rahvastikust).
  • 2005.–2008. aastal India, Sri Lanka – 1,4–6,5 miljonit nakatunut, vektorid A.albopictus või A.aegypti.

2014. aasta chikungunya epideemia põhjustajaks Kariibi mere saartel on tõenäoliselt viiruse Aasia genotüüp.[8]

Sümptomid muuda

 
Chikungunya viirusest põhjustatud lööve jalalabal

Akuutne chikungunya viirushaigus muuda

Akuutse chikungunya viirushaiguse inkubatsiooniperiood võib kesta 1–12 päeva, tavaliselt 2–3 päeva. Selle sümptomid on kuni 40 °C palavik, tähnilis-sõlmeline lööve kehatüvel, jäsemetel ja limaskestal ning paljude liigeste valu (artralgia) või artriit.[9]

Teised mittespetsiifilised sümptomid on peavalu, iiveldus, oksendamine, konjunktiviit, kerge fotofoobia ja osaline maitsetundlikkuse kaotus.[10]

Tüüpiliselt kestab palavik kaks päeva ja lõpeb siis järsult. Samas kestavad teised sümptomid – nagu näiteks liigesevalu, tugev peavalu, insomnia ja nõrkus – edasi tavaliselt umbes 5–7 päeva.[9] Patsiendid on kurtnud liigesevalu üle ka palju hiljem, mõned isegi pärast kaht aastat.[11]

Viirus säilib, uuringute alusel, keha kudedes veel kuid pärast akuutse haiguse taandumist.

Lümfoid(-immuunsüsteem) muuda

Viirus on uuringute alusel võimeline kasutama ja enda kasuks ümber programmeerima IFN signaaliradu, apoptoosi ja autofaagiat ning muutuma immuunsüsteemi järelevalvele tabamatuks. Viirus ründab lümfoidkudesid.

Närvisüsteem muuda

CHIKV märklaudrakkudeks peaajus on astrotsüüdid, ependüümirakud, choroid plexus'e epiteelirakud ja neuronid.

Chikungunya viirushaigus võib põhjustada meningoentsefaliiti, entsefaliiti, astroglioosi, perifeerseid neuropaatiaid ja harva ka surma.

Diagnoosimine muuda

Chikungunya tuvastamisel on tavalised laboratoorsed testid näiteks pöördtranskriptsioon-PCR (inglise keeles reverse transcription PCR ehk RT-PCR), viiruse isoleerimine ja seroloogilised testid.

Viiruse isoleerimisega saadakse kõige kindlam diagnoos, aga see võtab 1–2 nädalat aega. Selle tehnikaga pannakse kindlad rakuliinid vereproovidega kokku ja määratakse chikungunya viirusespetsiifilised vastused.

Pöördtranskriptsioon-PCR-i abil paljundatakse vereproovist mitmeid chikungunya-spetsiifilisi geene. Tulemused saadakse ühe või kahe päevaga.[12]

Seroloogiline diagnoosimine nõuab teistest meetoditest rohkem verd ja kasutab chikungunya-spetsiifiliste IgM antikehade tasemete mõõtmiseks ELISA analüüsi. Tulemused saadakse kahe või kolme päevaga, kuid võivad esineda väärpositiivsed tulemused teiste sarnaste, näiteks o’nyong’nyong viiruse ja Semliki Forest viirusega nakatumise korral.[12]

Chikungunya tuvastamise seroloogiline test on saadaval Kuala Lumpuris asuvas Malaia Ülikoolis. Eesti viroloogia laborid ei diagnoosi chikungunya viiruspalavikku. Seega peab diagnoos põhinema epidemioloogilisel anamneesil ja haiguse kliinilisel pildil. Aasia või Aafrika reisi anamneesiga haigetel tuleb chikungunya't eristada dengepalavikust ja malaariast.[4]

Eristusdiagnoos muuda

Chikungunya viirushaiguse kliiniline hinnang on ebausaldatav. Viirushaigust tuleb eristada klassikalise denge- ehk seitsmendapäevitisest palavikust ja O'nyong-nyongi palavikust.

Diagnoosi kodeerimine muuda

Osadel haigusjuhtudel (hinnanguliselt ligi 10%) võib chikungunya viirus põhjustada ka chikungunya hemorraagilist palavikku ning neid kodeeritakse sama koodiga.

Chikungunya viirushaigus
Chikungunya
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 A92.0
RHK-9 065.4, 066.3
DiseasesDB 32213
MeSH D018354

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse chikungunya viirushaigus koodidega 065.4 ja 066.3.

RHK-10-s kodeeritakse chikungunya viirushaigus koodiga [A92.0].

Patofüsioloogia muuda

Inimese rakkudest on nakkusele vastuvõtlikud epiteeli- ja endoteelirakud, peamiselt fibroblastid ja makrofaagid. Primaarsed lümfotsüüdid ja monotsüüdid ning monotsüütidest pärinevad dendriitrakud ei ole nakkusele vastuvõtlikud. Viirus siseneb rakku pH-sõltuva endotsütoosiga. Nakkus on tsütopaatiline ja arvatavasti indutseerib nakatunud rakus apoptoosi.

Nakkus on väga tundlik I ja II tüüpi interferooni viirusevastasele toimele.

Ennetamine ja ravi muuda

Chikungunya raviks spetsiifilised ravimid puuduvad. Riskipiirkonda siirduvatel reisijatel soovitatakse kanda pikki riideid ning kasutada 30% DEET-il põhinevaid sääsetõrjevahendeid. Sääsetõrjevahendeid ei soovitata kasutada alla kolme kuu vanustel lastel.[4]

Klorokviin kogub võimaliku ravimina tähtsust chikungunya'ga seostatud sümptomite raviks ja põletikuvastase ainena viirusega seostatud artriidiga võitlemiseks. Malaia Ülikooli uuringus leiti, et Chloroquine-fosfaat annab paljulubavaid tulemusi artriidilaadsete sümptomite vastu, mida ei kergenda aspiriin ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid.[13] Samas näitavad mitteavaldatud uurimused rakukultuuride ja ahvidega, et klorokviin ei ravi chikungunya't.

Soovitatav on vältida aspiriini, ibuprofeeni ja teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamist, mida muidu soovitatakse artriidivalu ja palaviku korral.

Chikungunya viiruse vaktsiin muuda

Laboritöötajate tarbeks on 1970-ndatel välja töötatud ahvide neerukoe kultuuridel baseeruv inaktiveeritud chikungunya viiruse vaktsiin.

Uue eksperimentaalse chikungunya viiruse vaktsiini inimkatsetused lõppesid edukalt ning 2023. aasta seisuga on olemas üks vaktsiin chikungunya viirushaiguse ennetamiseks (Ixchiq).[14][15]

Prognoos muuda

Tavaliselt ei ole haiguse kulg eluohtlik ja tervenemine sõltub vanusest. Nooremad patsiendid saavad terveks 5–15 päevaga, keskealised 1–2,5 kuuga. Vanuritel kestab haigusest paranemine kauem. Haiguse raskusaste ja samuti selle kestus on väiksem noortel patsientidel ja rasedatel naistel. Rasedatel naistel ei esine nakkusejärgseid tüsistusi.

Chikungunya põhjustatud silmapõletik võib esineda iridotsükliidina ja lisaks võib kahjustuda võrkkest.[16]

Mitmel patsiendil on chikungunya'ga kaasnenud jalgade paistetamine, mille otsene põhjustaja on ebaselge – see ei ole seotud ühegi südame-veresoonkonna, neerude ega maksa häirega.

Pärast haiguse läbipõdemist tekib püsiv immuunsus.

Ajalugu muuda

Sõna "chikungunya" pärineb arvatavasti kohaliku makonde keele murdes kirjeldusest, mis tähendab "see, mis üles paindub", viidates haigusega seostatud ränga liigesevalu ja artriidilaadsete sümptomitega patsientide moonutatud kehahoiakule.[17] Marion Robinson[18] ja W. H. R Lumsden[19] kirjeldasid haigust esimest korda 1955. aastal pärast 1952. aasta puhangut Makonde platool (praegune Tansaania mandriosa).

1955. aasta haiguse epidemioloogiat kirjeldava esmase aruande kohaselt tuleneb termin "chikungunya" makondekeelsest tegusõnatüvest "kungunyala", mis tähendab kokkukuivamist või moondumist. Järgnevas uurimistöös andis Robinson makonde terminile täpsema seletuse: "see, mis üles paindub", mis kaudsemalt tõlgituna tähendab küürus käivat inimest. Järgmised autorid ilmselt ei märganud makonde keelele viitavaid märkusi ja eeldasid, et termin tuleneb suahiili keelest, mis oli tollal selle piirkonna lingua franca. Terminit on ekslikult suahiili keelele omistatud ka mitmes teises kirjalikus allikas. Paljud teised väärad kirjapildid ja vormid on samuti igapäevases kasutuses, kaasa arvatud näiteks "chicken guinea", "chicken gunaya" ja "chickengunya".

 
Chikungunya viiruse geograafiline levik (2019)

Alates viiruse avastamisest 1952. aastal Aafrikas Tanganjikas on chikungunya puhanguid aeg-ajalt olnud peamiselt Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Kagu-Aasias. Pärast 1999. aasta Indoneesia puhangut ei täheldatud uusi epideemiaid kuni 2005. aastani, mil haigus uuesti ja suuremal alal levima hakkas. 2005. ja 2006. aastal nakatas chikungunya Prantsusmaale kuuluval Réunioni saarel hinnanguliselt 255 000 inimest, mis moodustas umbes kolmandiku saare elanikkonnast.[20] Nakkus levis lennureisijatelt Prantsusmaa sisemaale ning riik saatis saarele 36 miljoni euro suuruse esmaabipaketi ja sõdureid sääskede hävitamiseks. Nakkuspuhanguid on esinenud ka mujal Euroopas ja Prantsusmaa Kesk-Ameerika provintsides, kuhu viirus jõudis turistide ja immigrantidega.

Chikungunya epideemiad tekivad tsükliliselt ja kaovad seejärel seitsmeks-kaheksaks, harva kuni 20 aastaks. Haiguse esimene üles märgitud puhang oli arvatavasti 1779. aastal.[21] See hinnang on kooskõlas molekulaargeneetika tõenditega, mis pakuvad välja, et viirus tekkis umbes 1700. aasta paiku.[22] Ühed varasemad teated chikungunya levimisest pärinevad 1824. aastast Indiast. Varem peeti India juhtumit chikungunya'ga väga sarnase dengepalaviku puhanguks. Pärast sümptomite tähelepanelikku taasuurimist 1970ndatel leidsid teadlased, et tegu oli suurema tõenäosusega hoopis chikungunya epideemiaga.[21]

Viited muuda

  1. ↑ Katre Tatrik: "TÜ teadlased lõid tõhusa vaktsiinikandidaadi ohtliku troopikahaiguse vastu" ERR Novaator, 28. märts 2017
  2. ↑ Enserink M (detsember 2007). "Infectious diseases. Chikungunya: no longer a third world disease". Science. 318 (5858): 1860–1. DOI:10.1126/science.318.5858.1860. PMID 18096785.
  3. ↑ Trang hospital found Chikungunya transmitted from a mother to her foetus, 28 May 2009. Accessed: 29 May 2009.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Chikungunya_viirushaigus.pdf
  5. ↑ Martin E (2007). "EPIDEMIOLOGY: Tropical Disease Follows Mosquitoes to Europe". Science. 317 (5844): 1485. DOI:10.1126/science.317.5844.1485a. PMID 17872417.
  6. ↑ Tsetsarkin KA, Vanlandingham DL, McGee CE, Higgs S (2007). "A Single Mutation in Chikungunya Virus Affects Vector Specificity and Epidemic Potential". PLoS Pathog. 3 (12): e201. DOI:10.1371/journal.ppat.0030201. PMC 2134949. PMID 18069894.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ European Centers for Disease Control Report Chikungunya in Italy.
  8. ↑ Lizette Mowatt, Sandra T. Jackson, Chikungunya in the Caribbean: An Epidemic in the Making, Infect Dis Ther, DOI 10.1007/s40121-014-0043-9 (vaadatud 08.12.2014.a.)
  9. ↑ 9,0 9,1 Chhabra M, Mittal V, Bhattacharya D, Rana U, Lal S (2008). "Chikungunya fever: a re-emerging viral infection". Indian J Med Microbiol. 26 (1): 5–12. DOI:10.4103/0255-0857.38850. PMID 18227590.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Vatsal Anand (18. märts 2011). "After effects of Chikungunya Fever". Vaadatud 29.06.2012.{{cite web}}: CS1 hooldus: url-olek (link)
  11. ↑ Simon F, Parola P, Grandadam M; et al. (mai 2007). "Chikungunya infection: an emerging rheumatism among travelers returned from Indian Ocean islands. Report of 47 cases". Medicine. 86 (3): 123–37. DOI:10.1097/MD/0b013e31806010a5. PMID 17505252. {{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |author= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ 12,0 12,1 "Laboratory Diagnosis of Chikungunya Fevers". World Health Organization. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. september 2012. Vaadatud 20. mail 2013.
  13. ↑ Alphaviruses
  14. ↑ National Institutes of Health (25. august 2014). "Chikungunya Vaccine Shows Promise". News (inglise). Vaadatud 09.12.2014.
  15. ↑ Commissioner, Office of the (13. november 2023). "FDA Approves First Vaccine to Prevent Disease Caused by Chikungunya Virus". FDA (inglise). Vaadatud 5. detsembril 2023.
  16. ↑ Mahendradas P, Ranganna SK, Shetty R; et al. (veebruar 2008). "Ocular manifestations associated with chikungunya". Ophthalmology. 115 (2): 287–91. DOI:10.1016/j.ophtha.2007.03.085. PMID 17631967. {{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |author= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  17. ↑ Centers for Disease Control and Prevention (29. september 2006). "Chikungunya fever diagnosed among international travelers–United States, 2005–2006". MMWR Morb. Mortal. Wkly. Rep. 55 (38): 1040–2. PMID 17008866.
  18. ↑ Robinson MC (1955). "An epidemic of virus disease in Southern Province, Tanganyika Territory, in 1952–53. I. Clinical features". Trans. R. Soc. Trop. Med. Hyg. 49 (1): 28–32. DOI:10.1016/0035-9203(55)90080-8. PMID 14373834.
  19. ↑ Lumsden WH (1955). "An epidemic of virus disease in Southern Province, Tanganyika Territory, in 1952–53. II. General description and epidemiology". Trans. R. Soc. Trop. Med. Hyg. 49 (1): 33–57. DOI:10.1016/0035-9203(55)90081-X. PMID 14373835.
  20. ↑ "Island disease hits 50,000 people". BBC News. 2. veebruar 2006. Vaadatud 18. augustil 2007.
  21. ↑ 21,0 21,1 Carey DE (juuli 1971). "Chikungunya and dengue: a case of mistaken identity?". J Hist Med Allied Sci. 26 (3): 243–62. DOI:10.1093/jhmas/XXVI.3.243. PMID 4938938.
  22. ↑ Cherian SS, Walimbe AM, Jadhav SM; et al. (jaanuar 2009). "Evolutionary rates and timescale comparison of Chikungunya viruses inferred from the whole genome/E1 gene with special reference to the 2005–07 outbreak in the Indian subcontinent". Infect. Genet. Evol. 9 (1): 16–23. DOI:10.1016/j.meegid.2008.09.004. PMID 18940268. {{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |author= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Välislingid muuda

  Portaal Meditsiin
2005. –2006. aasta Réunioni saare Chikungunya viirushaiguse epideemia
  • Loïc Josseran, Christophe Paquet, Abdelkrim Zehgnoun, Nadège Caillere, Alain Le Tertre, Jean-Louis Solet, ja Martine Ledrans, Chikungunya Disease Outbreak, Reunion Island, Emerg Infect Dis. detsember 2006; 12(12): 1994–1995., doi: 10.3201/eid1212.060710, PMCID: PMC3291364 (vaadatud 8.12.2014)
2013.–2014. aasta Chikungunya viirushaiguse epideemia Kariibi mere saartel
Laborihiirtel
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Chikungunya_viirushaigus&oldid=6534445"