Charles Brenton Huggins
Charles Brenton Huggins (22. september 1901 Halifax, Nova Scotia – 12. jaanuar 1997 Chicago) oli Kanadas sündinud Ameerika Ühendriikide arstiteadlane, füsioloog ja onkoloog, Nobeli auhinna laureaat.
| Charles Brenton Huggins | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sündinud |
22. september 1901 Halifax, Nova Scotia |
| Surnud |
12. jaanuar 1997 (95-aastaselt) Chicago |
| Alma mater |
Acadia Ülikool Harvardi Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | füsioloogia |
| Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (1966) |
Aastal 1966 pälvis ta avastuste eest eesnäärmevähi hormoonravis [1] Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Ta jagas auhinda Peyton Rousiga.[2]
Huggins lõpetas 1920. aastal Acadia Ülikooli ja 1924. aastal sai Harvardi Ülikoolist doktorikraadi arstiteaduses. Ta oli aastast 1936 Chicago Ülikooli professor, 1951–1969 Ben May vähiuurimislabori direktor. Ta keskendus piimanäärmevähi ja eesnäärmevähi hormoonravivõimaluste uurimisele. Huggins oli hormoonravi algatajaid ja keemilise vähiravi edendajaid.
Tunnustus muuda
- 1962 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
- 1966 – Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind
Viited muuda
- ↑ Alexis Abboud, Diethylstilbestrol (DES) in the US, 23. märtsil 2015, veebiversioon (vaadatud 5. septembril 2017) inglise keeles
- ↑ "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1966". The Nobel Prize. Vaadatud 21. jaanuar 2021.