Cerová kõrgustik

Cerová kõrgustik (slovaki keeles Cerová vrchovina) on maastikuregioon Slovakkia keskosas, mis on osa Lääne-Karpaatidest ja ühtlasi on see ka osa Põhja-Ungari keskmäestikust. Regiooni kõrgeim tipp on Karanč (727 m), kõrgemad tipud on veel Šiator (660 m), Ragáč (536 m) ja Veľký Bučeň (514 m).

Cerová kõrgustiku asukoht Slovakkias (punase piirkonna osa e3)
Cerová kõrgustik

Sealsed veed voolavad lääneosas Ipoly jõkke, idas aga Rimava jõkke. Kõrgustiku metsad on valdavalt tammikud, Ipoly jõe ääres esineb ka lammimetsa. Kõrgemates kohtades ja põhjanõlvadel asendavad tammikuid tamme-pöögimetsad, lõunanõlvadel esineb metsasteppi.[1]

Sealne loodus on suures osas puutumatu, nii moodustati selle kaitseks aastal 1989 Cerová kõrgustiku kaitstav maastik, mille haldusalas on mitmed looduskaitsealad.[2] Üks suuremaid vaatamisväärsusi on Šomoška lossi juures asuv Kivijuga, kus on hästi näha basaldi kalduvus jaguneda kuusnurkseteks sammasteks.

Kivijuga

Asend ja liigendus muuda

Cerová kõrgustik järgmiste geograafiliste piirkondadega:

Kõrgustikku võib jagada viieks alampiirkonnaks. Selle läänepoolseim osa kannab nime Mučíni kõrgustik, mille kõrgeim tipp on Hallgato (392 m), lääneosas jääb piirkond 180 m kõrgusele. Sellest kagus asub Hajnáčka kõrgustik, mille kõrgeim tipp on ka mäestiku kõrgeim tipp Karanč, kirdeosas jääb piirkond 180 m kõrgusele. Mučíni kõrgustikust idas asub Fiľakovo alang, kus kõrgused jäävad 200 meetri ligikonda. Eelmisest kahest ida pool asub Bučeňi kõrgustik, mille kõrgeim tipp on Veľký Bučeň (514 m), lääneosas jääb piirkond 190 m kõrgusele. Idapoolseim osa on Petrovce kõrgustik, mille kõrgeim tipp on Birín (395 m), idapoolsemas osas jääb piirkond 160 m kõrgusele.

Geoloogia muuda

Sealse maastiku kujundas Karpaatide vulkanismi viimane faas, sealne vulkanism leidis aset Pliotseenis ja Pleistotseenis. Mäestik koosneb Tertsiaari liivakividest, liivast ja kruusast, aga ka vulkaanilistest kivimitest (põhiliselt andesiit). Kõrgematel kohtadel esinevad laavaplaadid on varasemate laavavoolude jäänused, ent eriti iseloomulikud on piirkonnale vulkaanilised jäänukkaljud, mis on kujunenud ümbritseva pinnase erosioonil. Hajnáčka, Soví hradi, Šomoška ja Steblová kalju puhul on tegemist endiste vulkaanilõõride täitematerjaliga. Nende kõrval esineb ka andesiitseid daike.[4]

Viited muuda

  1. http://www.sopsr.sk/web/?cl=11222
  2. Autorite ollektiiv, koostanud: Gábor Kiss, Csaba Baráz, Katarína Gaálová ja Béla Judik. Chránená krajinná oblasť Karancs-Medves a Chránené krajinná oblasť Cerová vrchovina : na hranici Novohradu a Gemera. Eger, 2010. 388 lk. ISBN 978-963-9817-12-8.
  3. Mazúr, E., Lukniš, M. 1986, Geomorfologické členenie SSR a ČSSR. Časť Slovensko. Slovenská kartografia, Bratislava
  4. Cerová vrchovina. Lučenec. [s.l.]: VKÚ Harmanec, 2007. 46 lk.

Välislingid muuda