Vikipeedia

Ceramium tenuicorne

vetikaliik

Ceramium tenuicorne on punavetikate hulka kuuluv makrovetikaliik, mis on laialdaselt levinud nii mere- kui ka riimveekeskkondades, eelkõige Läänemeres. See liik on tuntud hea kohanemisvõime poolest erinevates keskkonnatingimustes ning mängib olulist rolli ökosüsteemides, olles nii elupaigaks kui ka toiduallikaks paljudele organismidele. [1][2]

Ceramium tenuicorne
Taksonoomia
Domeen Eukarüoodid Eucaryota
Riik (Plantae)
Hõimkond Punavetiktaimed Rhodophyta
Klass Punavetikad Rhodymeniophycidae
Selts Ceramiales
Sugukond Ceramiaceae
Perekond Ceramioideae
Liik Ceramium tenuicorne
Binaarne nimetus
Ceramium tenuicorne
Sünonüümid

Ceramium strictum

Punavetikas Ceramium tenuicorne

Taim on peenikese ja haruneva kujuga, üldpikkus võib ulatuda 2–15 cm, koosneb mitmerakulistest harudest, mis on korrapäraselt jaotunud ja silmaga nähtavad. Harud on silindrilised ja tavaliselt konksukujuliselt kaardunud tippudega. Harunemine on korrapärane või ebaühtlane.[1]Tavaliselt kasvab kas otse substraadil, epifüütidena teiste vetikate peal või vabalt hõljuvate mattidena.[3][4] Vetikat võib leida kuni 20 meetri sügavuselt ja piirkondadest, kus soolsus ületab 2 PSU.[5]

C. tenuicorne

Taksonoomia ja liigi avastamine

muuda

Ceramium tenuicorne kuulub punavetikate (Rhodophyta) hõimkonda ja Ceramiales'i seltsi. Liiki kirjeldas esimesena teaduslikult Kützing 19. sajandil Gongroceras tenuicorne nime all. Selle hilisem ümberklassifitseerimine ja põhjalik kirjeldamine toimus Mats Wærni raamatus "Rocky-Shore Algae in the Öregrund Archipelago" (1952).[1][6]. Wærn tõi esile liigi ainulaadsed morfoloogilised tunnused, sealhulgas parandusmustrid ja hargnemise sümmeetria.

C. tenuicorne on kohanenud erinevates keskkondades elamisega, ulatudes väikese soolsusega piirkondadest nagu Botnia laht (1 PSU) kuni merekeskkonnani (kuni 30 PSU). Liigi kohanemisvõime on osaliselt seotud tema morfoloogilise plastilisusega, mis võimaldab tal ellu jääda nii vähese valguse tingimustes kui ka kiiresti muutuvates veekeskkondades. [2][6]

Kuigi C. tenuicorne oli avastatud varem, osutus esialgne määramine valeks ehk liik jagati mitmeks liigiks selle piirkondlike erisuste pärast, lisaks aeti seda sassi ka Ceramium'i liikidega, sealhulgas jaotati see liik kaheks liigiks: C. strictum ja C. rubrum.[1][6] Uuemad geneetilised uuringud ja ristamiskatsed on aga kinnitanud, et tegemist on eraldiseisva liigiga, millel on märkimisväärne kohanemisvõime Läänemere väikese soolsusega keskkondades [7][8].

Piirkondlikud erisused

muuda

C. tenuicorne populatsioonid on näidanud kohanemist lokaalse soolsuse ja toitainete kättesaadavusega. Läänemerest on leitud kaks peamist klooni: üks, mis kohaneb paremini merekeskkonnaga (20–25 PSU), ja teine, mis talub väiksemat soolsust (7 PSU). [7] Nende kloonide kohanemisvõime on hea näide kohalikust adaptatsioonist ökoloogilises gradiendis.[6][7] Uuringud on näidanud, et C. tenuicorne kasvu reageerimine soolsusele ja toitainete rikastamisele sõltub päritolupiirkonnast. Näiteks Botnia lahest pärit isendid, mis on kohanenud väga väikese soolsusega (4 PSU), on väikese kasvukiirusega ega kasva kiiremini isegi suurema soolsuse korral. Läänemere keskosas, kus soolsus on suurem (7 PSU), elutsevad isendid aga kasvavad kiiremini. C. tenuicorne lai levik Läänemeres on tingitud pigem lokaalselt kohanenud genotüüpide olemasolust kui üldisest elustrateegiast.[2]

Paljunemine

muuda

Liik paljuneb nii suguliselt kui ka vegetatiivselt. Tetraspoorid ja vegetatiivsed propagulid on kohanemisstrateegiad, mis võimaldavad sellel edukalt asustada erinevaid keskkondi. [2][7] Geneetilised ja morfoloogilised uuringud on näidanud, et paljunemisviisid varieeruvad sõltuvalt piirkondlikest tingimustest, mis viitab liigi suurele variatiivsusele. [7][8]

Biokeemilised omadused

muuda

C. tenuicorne'l on mitmeid rakendusi, alates toksilisuse testidest kuni ökoloogiliste mudelite loomiseni. Rahvusvaheline Standardiorganisatsiooni (ISO) standard (ISO 10710) põhineb sellel liigi, mida kasutatakse kemikaalide ja heitvee toksilisuse hindamiseks.[9] Selle laialdane kohanemisvõime muudab liigi sobivaks mitmekesistes keskkonnatingimustes uuringute läbiviimiseks[10][9].

C. tenuicorne toodab mitmeid biokeemilisi ühendeid, mis suurendavad selle vastupidavust keskkonnastressoritele, näiteks raskmetallidele ja orgaanilistele saasteainetele.[11] Uuringud on näidanud, et liik on tundlik mürkvärvi ja tööstuslike reostusallikate suhtes, mis muudab selle heaks bioindikaatoriks keskkonnaseires. [9] Liik on tundlik vasereostuse suhtes, mis on üks mürkvärvide komponente.[12]

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Waern, Mats (1952). ROCKY-SHORE ALGAE IN THE 0REGRUND ARCHIPELAGO (PDF) (inglise). Uppsala: SVENSKA VAXTGEOGRAFISKA SALLSKAPET. Lk 205-218.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Bergström, Lena; Kautsky, Lena (2006). "Local Adaptation of Ceramium Tenuicorne (ceramiales, Rhodophyta) Within the Baltic Sea". Journal of Phycology (inglise). 42 (1): 36–42. DOI:10.1111/j.1529-8817.2006.00173.x. ISSN 1529-8817.
  3. ↑ Bergström, L.; Bruno, E.; Eklund, B.; Kautsky, L. (10. jaanuar 2003). "Reproductive Strategies of Ceramium tenuicorne Near Its Inner Limit in the Brackish Baltic Sea". Botanica Marina. 46 (2). DOI:10.1515/BOT.2003.013. ISSN 0006-8055.
  4. ↑ Nielsen, Ruth, toim (1995). Distributional index of the benthic macroalgae of the Baltic sea area. Acta botanica Fennica. Helsinki: Finnish Zoological and Botanical Publ. Board. ISBN 978-951-9469-49-2.
  5. ↑ Trei, Tiiu (1991). Taimed Läänemere põhjal. Tallinn: Valgus. ISBN 5440006419.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Eklund, Britta (5. august 2017). "Review of the use of Ceramium tenuicorne growth inhibition test for testing toxicity of substances, effluents, products sediment and soil". Estuarine, Coastal and Shelf Science. Understanding the Baltic Sea. 195: 88–97. DOI:10.1016/j.ecss.2016.10.009. ISSN 0272-7714.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 "Nouvelle parution". Cryptogamie Algologie. 22 (4): 251-261. 2001. DOI:10.1016/s0181-1568(01)80005-2. ISSN 0181-1568.
  8. ↑ 8,0 8,1 Bergström, L.; Bruno, E.; Eklund, B.; Kautsky, L. (10. jaanuar 2003). "Reproductive Strategies of Ceramium tenuicorne Near Its Inner Limit in the Brackish Baltic Sea". Botanica Marina. 46 (2). DOI:10.1515/BOT.2003.013. ISSN 0006-8055.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Bergström, L.; Bruno, E.; Eklund, B.; Kautsky, L. (10. jaanuar 2003). "Reproductive Strategies of Ceramium tenuicorne Near Its Inner Limit in the Brackish Baltic Sea". Botanica Marina. 46 (2). DOI:10.1515/BOT.2003.013. ISSN 0006-8055.
  10. ↑ "Nouvelle parution". Cryptogamie Algologie. 22 (4): 251-261. 2001. DOI:10.1016/s0181-1568(01)80005-2. ISSN 0181-1568.
  11. ↑ Eklund, Britta (5. august 2017). "Review of the use of Ceramium tenuicorne growth inhibition test for testing toxicity of substances, effluents, products sediment and soil". Estuarine, Coastal and Shelf Science. Understanding the Baltic Sea. 195: 88–97. DOI:10.1016/j.ecss.2016.10.009. ISSN 0272-7714.
  12. ↑ Ytreberg, Erik; Karlsson, Jenny; Ndungu, Kuria; Hassellöv, Martin; Breitbarth, Eike; Eklund, Britta (1. mai 2011). "Influence of salinity and organic matter on the toxicity of Cu to a brackish water and marine clone of the red macroalga Ceramium tenuicorne". Ecotoxicology and Environmental Safety. 74 (4): 636–642. DOI:10.1016/j.ecoenv.2010.09.013. ISSN 0147-6513.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ceramium_tenuicorne&oldid=6822527"