Kategooriad

See artikkel räägib Aristotelese teosest; üldmõistete kohta vaata lehekülge Kategooria

---

"Kategooriad" (vanakreeka keeles Περὶ τῶν κατηγοριῶν (Perì tṓn katēgoriṓn), ladina keeles Categoriae) on Aristotelese teos.

Traditsioonis arvatakse see Aristotelese loogika-alaste teoste hulka. Tema teoste traditsioonilises, mitte temalt eneselt pärinevas järjekorras on see "Organoni" algus.

Nagu peaaegu kõik Aristotelese kirjutised, ei olnud ka "Kategooriate" tekst algselt avaldamiseks mõeldud, vaid kuulub pragmateiade hulka, mis oletatavasti olid algselt Aristotelese loengukäsikirjad ja materjalikogud.

Teose teema on kategooriad, mida Aristoteles mõistab predikatsiooniskeemidena millegi oleva kohta. Aristoteles võtab "kategooriate" näol kasutusele uut laadi loogikaväljendi, mis lubab eristada predikaate subjektidest ning predikaate loogiliselt klassifitseerida. Ülesanne on ammendada kõik vormid, milles subjekte ja predikaate väljendavad lihtväljendid (sõnad, näiteks "Sokrates", "inimene", "valge") saab mõttekalt predikatsioonideks siduda.

Et väljendid, mõisted ja tähistavad asjad ei ole alati selgelt eristatavad, on võimalik ka tõlgendus, et samal ajal jaotatakse tegelikkus objektide ja omaduste tüüpideks (ontoloogia, metafüüsika).

Terminoloogia, mille Aristoteles siin kasutusele võttis, samuti keele, loogika ja metafüüsika sidumine, jäid keele, loogika ja metafüüsika süsteemi määrama õhtumaa ja islami filosoofias kuni uusajani.

Pärandumine, pealkiri ja ülesehitus

Väga lühike teos "Kategooriad" ei ole tõenäoliselt päris täielikult sälinud. Fragmentaarsuse kasuks räägivad sissejuhatuse puudumine ja osalt järsud üleminekud. Traditsioonilises versioonis koosneb teos mõnikord 15 väga lühikesest peatükist. See jaotus ei pärine tõenäoliselt mitte kõikides punktides Aristotelest endalt, vaid võib-olla tema teoste hilisemalt väljaandjalt Rhodose Andronikoselt. Ka pealkiri ei pärine nähtavasti Aristoteleselt, kuid Andronikos leidis selle 1. sajandil e.m.a tõenäoliselt juba eest. Võib-olla oli algne pealkiri pro tōn topōn ("enne toposeid", st ""Toopikale" eelnev", nagu seda teost antiikkirjanduses mõnikord nimetatakse.

Oletatavasti kirjutas Aristoteles "Kategooriad" oma esimesel Ateena-perioodil, kui ta oli Platoni Akadeemia liige. Võib-olla ta kirjutas selle alles pärast "Toopikat", kus samuti loetletakse (pisut teisiti) kõik kolm kategooriat. Tundub, et kategooriate funktsioon on võrreldes "Toopikaga" laiem, sest nüüd püstitatakse esmase substantsi mõistega (mida "Toopikas" ei esine) tees selle kohta, mis peaks olema ontoloogiliselt fundamentaalne. Et Aristoteles kuulutab selles teoorias üksikud esemed kõige oleva aluseks, siis tundub, et on sellega implitsiitselt välja töötanud Platoni teooriaga konkureeriva mudeli. Mõnede kommentaatorite tõlgenduses on Platoni järgi ontoloogiliselt esmased üldised esemed, nimelt ideed või kõige kõrgemad sood. Seejuures torkab silma, et erinevalt arvatavasti hilisematest teostest ei maini Aristoteles siin Platonit ega kritiseeri ka mingit Platoni teooria sarnast teooriat.

Teose või selle osade, eriti "postpredikamentide" osa ehtsust on vaidlustatud. Põhjendus on see, et Aristoteles kuskil mujal "Kategooriatele" ei viita ning "Metafüüsika" substantsiõpetus on osalt ühitamatu "Kategooriate" omaga. Ebaehtsaks peeti seda teost mõnikord juba antiikajal, rohkem kahtlusi on olnud 19. ja 20. sajandil. Tänapäeval on üldtunnustatud, et teos pärineb Aristoteleselt, välja arvatud mõned vähesed interpoleeritud read.

Sisu ülevaade

Ettevalmistavad mõisteseletused

Ühenimelisus (homonüümia), kaasnimelisus (sünonüümia) ja kõrvalnimelisus (paronüümia) (1. peatükk)

Väljendite liigid:

ühenimeline, homonüümne	maalitud ja tegelik inimene
kaasnimeline, sünonüümne	inimene ja veis kui elukad
kõrvalnimeline, paronüümne	kirjaoskaja ja kirjaoskus

Teose alguses tutvustab Aristoteles väga lühikeses peatükis ühenimelisuse (homonüümia), kaasnimelisuse (sünonüümia) ja kõrvalnimelisuse (paronüümia) mõisteid; tal on kreeka sõnad teise tähendusega, kui tänapäevased kreekapärased sõnad. Ta nimetab ühenimelisteks (homonüümseteks) niisuguseid olevaid ehk asju (on), millel on üks ja seesama nimi (onoma), aga erinev olemusmõiste (logos tēs ousias). Nii näiteks on maalitud inimesel, nagu tegelikul inimeselgi, nimi "elukas" (või "loom" või "elusolend"; zōon). Nime "elukas" juurde kuuluv olemusmõiste on aga kummalgi juhul erinev, sest erinevalt maalitud inimesest on maalitud inimene elus elukas. Kaasnimelisteks seevastu nimetab Aristoteles niisuguseid olevaid, millel on üks ja seesama nimi ja ka sama olemusmõiste. Näiteks on inimesel nimi "elukas" ja ta käib eluka mõiste alla, täpselt samuti nagu veisel on nimi "elukas" ja ta käib täpselt sellesama eluka mõiste alla. Kõrvalnimeliseks (paronüümseks) nimetab Aristoteles olevat, mis on nimetatud millegi muu järgi. Nii on "kirjaoskaja" nimetatud "kirjaoskuse" järgi.

Tähtsus teose järgneva osa jaoks seisneb selles, et sõnadele vastavaid olevaid öeldakse samanimeliselt alati siis, kui nad käivad ühe liigi või soo alla. Nii võib sõna "Sokrates" asendada sõnaga "inimene" või "elukas" ning viidata samale esemele. Samamoodi võib sõna "valge" asendada sõnaga "värviline". See suhe ei ole aga pööratav. Eluka üldist tähendust ei saa kirjeldada Sokratese kaudu. Ühenimeline on seevastu näiteks kerge kaal ja kerge raskus. Aristoteles on paljudes kohtades viidanud ka sellele, et näiteks olevat, ühte, head ja õigust võib ütelda mitmeti. See eristus aitab seega keelt selgitada ning olevaid kategooriatesse paigutada.

Ühenduse järgi ja ühenduseta öeldavad

Aristoteles jaotab öeldavad (või sõnad; legomena), niisugusteks, mida öeldakse ühenduse (symplokē) järgi, nagu "inimene jookseb", ja niisugusteks, mida öeldakse ühenduseta, nagu "inimene", "sõnn", "jookseb". (Cat 2, 1a16–18.)

Ilma ühenduseta öeldavad, nagu "inimene", "jookseb", ei saa olla tõesed ega väärad. Tõesed või väärad saavad olla ainult ühenduse järgi öeldavad, nagu näiteks "inimene jookseb" (see inimene võiks ju ka istuda). Ühendusega öeldavad annavad kas jaatuse ("inimene jookseb") või eituse ("inimene ei jookse"). (Cat 4, 2a4–6.)

"Kategooriate" aine on ühenduseta öeldavad. Seejuures jätab Aristoteles välja sünkategoreemid (näiteks eessõnad, asesõnad ja sidesõnad). Ka koopula jääb välja. Teda huvitavad ainult need öeldavad (üksikterminid ja üldterminid), millel on korrektses subjekt-predikaatlauses subjekti või predikaadi koht ja mis midagi tähistavad. Ühendusega öeldavad on "Organonis" "Kategooriatele" vahetult järgneva teose "De interpretatione" teema. Öeldavate ühendamise võimalusi arutati juba Platoni Akadeemias ning seda küsimust puudutab ka Platoni dialoog "Sofist" (262–264), mis valmis ajal, mil Aristoteles oli Akadeemia liige. Sealsete mõtete kohta Aristoteles otseselt seisukohta ei võta.

Subjekt (hypokeimenon)

Hypokeimenon on see, mis moodustab üksiku eseme muutumatu sisu. Tänav võib olla märg või kuiv, rahvast täis, kauge, hästi ligipääsetav või hästi valgustatud, ta on ikka (see) tänav. Sõna hypokeimenon võib tõlkida "subjektiks", "substraadiks" või "aluseks olevaks". Aluseks olev hõlmab ka indiviidi need tunnused, mis regulaarselt leiduvad ka teistes sama liiki indiviidides. Alusoleva näited on üks kindel üksik inimene, näiteks Sokrates, ja üks kindel üksik hobune. Niisuguse aluseks oleva kohta võib nüüd (laiemas mõttes) midagi öelda, nagu näiteks "Sokrates on inimene" ja "Sokrates kõnnib". Aluseks olevale vastab lause grammatiline alus ja väite loogiline subjekt. Ontoloogiliselt on ta omaduste ja tunnuste kandja. Aluseks olev on jagamatu ja arvult üks, üksik asi tervikuna. Järelikult ei saa teda ennast ühegi muu asja kohta (tunnusena) preditseerida. Mõiste sügavam analüüs koos vormi ja mateeria eristusega (hülemorfism) leidub Aristotelese hilisemas teoses "De generatione et corruptione" (I 4, 319b6–320a7).

Neli oleva liiki (2. peatükk)

Neli väiteviisi (ontoloogiline nelinurk)

	ei ole hypokeimenon '​is (substantsiaalne)	on hypokeimenon '​is (mittesubstantsiaalne)
ei öelda hypokeimenon '​i kohta (üksik)	1. esmane substants (indiviid Sokrates)	2. üksik omadus (mõnel hobusel tajutav valge või Sokratesel tajutav kõneoskuslik)
öeldakse hypokeimenon '​i kohta (üldine)	3. teisene substants (liik inimene või sugu elukas)	4. üldine omadus (valge või kõneoskus)

Aristoteles eristab nelja liiki olevat (on). Nende eristamiseks kasutab ta kahte liigitusalust:

• Aluseks oleva kohta öeldavus. Esiteks, iga olevat kas saab mõne aluseks oleva kohta öelda (nagu väites "Sokrates on inimene" öeldakse inimest Sokratese kohta) või ei saa mõne oleva kohta öelda (nii nagu üksik aluseks oleval tajutud valge on küll selles asjas, aga teda ei öelda selle kohta, ei öelda: "Sokrates on üks valge").
• Aluseks olevas olemine. Teiseks, iga olev kas on mõnes aluseks olevas (nii nagu üksik aluseks oleval tajutud valge on selles asjas) või ei ole mõnes aluseks olevas (nii nagu inimene ei ole alus olevas Sokrateses, vaid teda saab ainult Sokratese kohta öelda). Aristoteles viitab sellele, et esiteks ei pea ta selle milleski olemise all silmas aluseks oleva osa, näiteks habet ega kätt, ja teiseks peab ta silmas midagi, mis ei saa olla üksi, st ilma et ta oleks Sokrateses või mõnes muus aluseks olevas.

Iga asi, mis on olemas (iga olev ), on seega aluseks olevatega kahes suhtes, nii et olev jaguneb neljaks liigiks:

1. Miski ei ole mõnes aluseks olevas ja seda ei öelda mõne aluseks oleva kohta. See on esmane olev, esmane substants.

   Näide: mingi inimene. Üks kindel üksik asi, näiteks mingi inimene, ei ole mõnes aluseks olevas ja seda ei saa öelda mõne aluseks oleva kohta (vaid see on ise aluseks olev).

2. Miski on mõnes aluseks olevas ja teda ei öelda auseks oleva kohta. See on üksik omadus.

   Näide: valge. Üks kindel üksik valge saab ainult olla mõnes aluseks olevas, nagu näiteks Sokrates ise või tema habe on valge. Aga ei saa öelda, et Sokrates on üks valge.

3. Miski ei ole mõnes aluseks olevas ja seda öeldakse mõne aluseks oleva kohta. Need on substantsi liigid ja sood.

   Näiteks: inimene. Inimest saab öelda aluseks oleva Sokratese kohta: "Sokrates on inimene". Aga inimene ei ole Sokrateses.

4. Miski on mõnes aluseks olevas ja seda öeldakse mõne aluseks oleva kohta.

   Näide: teadmine. Teadmist saab öelda aluseks oleva Sokratese kõneoskuse kohta: "Sokratese kõneoskus on teadmine" ja ühtlasi on ta aluseks olevas Sokratese hinges.

Selles nelikjaotuses kätkeb Aristotelese olevakäsituse tuum. "Kategooriates" visandab ta selle alused ning mujal, eriti "Metafüüsikas", arendab ta seda edasi. See, mida ei saa millegi muu kohta öelda, on iseseisev, konkreetne, üksik, piiritletud asi, mis on oleva alus. See on omaduste kandja. Väites ei saa seda tähistada predikaat. Seevastu mittesubstantsiaalsed omadused, nagu näiteks haigus, teadmine ja värvused, on olemas ainult sõltuvalt, üksikutes substantsides. Liigid (eidos, ladina species) ja sood (genos) aga ei ole üksikutes substantsides, vaid neid ainult öeldakse üksikute asjade kohta. Mingi inimese kohta saab ütelda, et ta vastab inimese definitsioonile; inimese liigi kohta saab öelda, et ta vastab eluka soo definitsioonile. Liik (species infima) ei ole liikideks jagatav. Ta hõlmab vähemalt ühe indiviidi, millel on sellele liigile vastav liigierisus. Ka substantside liigid ja sood on olemas ainult juhul, kui on olemas vastavad üksikud asjad. Et substantside liikidel ja sugudel saab väidetes olla samasugune koht nagu üksikutel substantsidel ning nad on ka üksikutest substantsidest tuletatud, nimetab Aristoteles 5. peatükis üksikuid substantse esmasteks substantsideks ning substantside liike ja sugusid teisesteks substantsideks.

Nelikjaotuse tõlgendamisel valmistab erilist raskust üksikute omaduste suhe üldiste omaduste ja indiviididega, eriti küsimus, kas need on omaette entiteedid Aristoteles ütleb: "subjektis olevaks aga ütlen seda, mis millessegi mitte osana kuuluvana ei saa olla ilma selleta, milles ta on" (2. peatükk, 1a24–25). Traditsiooniline tõlgendus, mida pooldab John Lloyd Ackrill (1963), formuleerib siin "lahutamatusreegli", mille järgi üksikut omadust ei ole enam olemas, kui vastavat omaduse kandjat ei ole enam olemas. Probleem on selles, et omadused on midagi üldist. Traditsioonilise tõlgenduse järgi on üldine omadus üksikus kandjas individualiseeritud. Sokratese tarkus ei ole sama mis Platoni tarkus. Lahutamatusreegel peab tagama, et ei eeldataks Sokrateses individualiseeritud tarkuse kõrval eraldi olemasolevat üldist tarkuse entiteeti. Vaidluse algatas Gwilym Ellis Lane Owen teesiga, et individualiseerimisest räägitakse ainult niivõrd, kui vaadeldavad omadused ei ole piisavalt spetsifitseeritud. Ent iga omaduse puhul on kujutletav, et see saab teises subjektis korduda. See valge, mis Sokratese habemes võib leiduda ka mõnes teises habemes. Kui kordumist ei ole, on tegu teise värvusega. Sellele käsitusele räägib vastu see, et ruumilis-ajaline individuaalsus on korratavusega põhimõttelises vastuolus Kolmanda tõlgenduse annab Michael Frede, kes vaatleb üksikut omadust aktsidentsina, mis on omaette entiteet, kui üldse on asju, milles ta saab olla. Kui on habemeid, saavad need olla ka Sokratese habeme valge kandjad. Tõenduseks toob Frede muu hulgas koha "Kategooriate" 5. peatükist: "Või jälle, värvus on kehas, sellepärast ka mingis kehas, sest kui ta ei oleks mingis üksikus, siis ka mitte kehas üldse." (2b1–3). Frede järgi on värvus midagi üldist, mille subjektiks on iga kord mingi üksik asi. Indiviidis esinevat omadust saab käsitada ka omaduse või tunnuse infima species '​ena (liikimoodustava erisusena). Christof Rapp peab võimalikuks nii traditsioonilist kui ka Frede tõlgendust.

Indiviid, liik ja sugu: 3. peatükk

3. peatükis nendib Aristoteles, et väide millegi kohta, mis ei ole aluseks olev, kehtib ka sellele aluseks oleva kohta. Kui näiteks öeldakse, et inimesed on elukad, siis ka mingi inimene on elukas. Aristoteles kirjeldab siin "öeldavuse" suhet. Tuleb tähele panna, et selline järeldus ei ole õige, kui tegu on näiteks "poeg olemise" suhtega, küll aga "järglane olemise" suhte puhul.

Aristoteles viitab ka sellele, et eri sugudesse kuuluvatel liikidel on erinev liigierisus. Nii võib elukate seas eristada kõndivaid, kahejalgseid, lendavaid ja veeelukaid. Teadmise sool aga peavad olema teised eristused. Teiselt poolt, elukatele rakendatavaid eristusi saab rakendada ka lendavatele elukatele ja veeelukatele. Mõned kommentaatorid heidavad Aristotelese ette, et ta ei tee selget vahet soo ütlemisel liigi kohta ja liigi ütlemisel indiviidi kohta, nähes esimesel juhul sisalduvus-, teisel juhul kuuluvussuhet. Sellele saab vastu väita, et sugusid ja liike ei tule vaadelda mitte hulkade ja alamhulkadena, vaid vaid omaette struktuuridena, umbmäärase üldisena. Teine vastuväide on see, et Aristoteles ei räägi siin mitte predikatsioonidest, vaid indiviidide nimetustest (määravatest kirjeldustest) ning nende implikatsioonidest või konnotatsioonidest.

Kategooriad (4.–9. peatükk)

Kategooriate nimekiri (4. peatükk)

Aristoteles loetleb kümme "öeldavate" (legomena) liiki, nn kümme kategooriat. Ilma ühenduseta öeldav tähistab Aristotelese järgi kas substantsi, kvantiteeti, kvaliteeti, suhet, kohta, aega, asendit, omamist, tegevust või talumist (1b 25–27).

eesti keeles	vanakreeka keeles	ladina keeles	küsimus	näide
1. substants	ousia	substantia	Mis miski on?	inimene, hobune
2. kvantiteet	poson	quantitas	Kui palju (kui suur) miski on?	(on) kaheküünrane, (on) kolmeküünrane
3. kvaliteet	poion	qualitas	Missugune miski on?	valge, kirjaoskaja
4. suhe	pros ti	relatio	Mis suhtes miski on?	kahekordne, pool, suurem
5. koht	pou	ubi	Kus miski on?	(on) agoraal, Lykeionis
6. aeg	pote	quando	Millal miski on?	(oli) eile, mullu
7. asend	keisthai	situs	Mis asendis miski on?	lamab, istub
8. omamine	echein	habitus	Mis millelgi on?	on kingad jalas (kängitsetud), relvastatud (kannab relva)
9. tegevus	poiein	actio	Mida miski teeb?	lõikab, põletab
10. talumine	paschein	passio	Mida miski talub?	on lõigatav, on põletatav

Siin äratoodud 10 kategooria nimekiri esineb Aristotelesel esimest korda "Toopikas" (I 9, 103b 22), kus ta tegeleb dialektilise argumentatsiooni printsiipidega, korrektsete ütlemisviisidega, eriti mis puudutab definitsioone ja järeldusi (süllogisme). Ainus erinevus on esimese kategooria nimetus, mis "Toopikas" on "mis [see] on" (ti estin). Vastus sellele küsimusele võib olla kas substantsi nimetus (olemuslik tunnus, mitte see substants ise) või väide selle substantsi kohta, mis käib mõne alla üheksast ülejäänud kategooriast. "Toopika" teema on predikaatide sood, mitte oleva sood. "Toopikas" viitab Aristoteles ka sellele, et iga väide langeb ühtlasi mõne alla predikabiilidest, st on kas definitsioon, sugu, prooprium või aktsidents. Kategooriad ja predikabiilid niisiis ei välista teineteist, vaid on erinevad kriteeriumid öeldava üle otsustamiseks. Ütlemisviiside mõistelise staatuse analüüs võimaldab vältida või kritiseerida tähendusnihkeid ja eksijäreldusi, mis olid eristikas ja sofistikas. Nende kohta tõi Aristoteles näiteid teoses "De sophisticis elenchis" (näiteks 22, 178 b 24–26) ja ka teistes teostes, näiteks Parmenidese vastu (Füüsika I 3) või Platoni vastu (Teine analüütika I 22, 83a 24–26 ning hüve kohta Nikomachose eetika I 4, 1096a 11–13).

"Toopikas" selgitab Aristoteles ka ühenimelisuse ja kaasnimelisuse kohta predikaatide süstemaatikas. Ühes kategoorias olevad väljendid (indiviid, liik, sugu) on kaasnimelised, aga näiteks hüve on ühenimeline. "Tuleb ka vaadata predikaatide sugusid sõna järgi, kas nad on kõikidel juhtudel samad; sest kui nad ei ole samad, siis on selge, et öeldav on ühenimeline. Nii näiteks on hea toidus see, mis tekitab naudingut, arstikunstis aga see, mis tekitab tervist, hinge puhul aga see, et ta on mingisugune, nagu näiteks mõistlik, vapper või õiglane; samamoodi ka inimese puhul. Mõnikord on hea aga millalgi, nagu näiteks õigel ajal; sest heaks öeldakse seda, mis on õigel ajal. Sageli aga mingipalju, nagu näiteks mõõduka puhul; sest ka mõõdukat nimetatakse heaks. Nii et hea on ühenimeline." (I 15, 107a 3–11) Siin on esiplaanil kategooriate keeleloogiline funktsioon sofismide paljastamisel.

Et "Kategooriates" nimetatakse esimest kategooriat ousia '​ks, ei ole rõhk enam mitte keeleanalüüsil, vaid oleva selgitamisel. Seejuures on oluline roll esmase ja teisese substantside eristamisel, millest hilisemates teostes enam juttu ei ole. Substantsi mõiste on metafüüsikas keskne, kusjuures esmast substantsi analüüsitakse sügavamalt alles Aristotelese küpsemas filosoofias mateeria ja vormi ning võimalikkuse ja tegevuse eristuse abil. Sõna "olev" erinevate kasutamisviiside uurimisel hilisemates teostes (Metafüüsika V 7, 1017a 22–30; VI 2, 1026a 33; VII 1, 1028a 10–13) piiritletakse olevat kategooriatega (horistai to on, Metafüüsika VII 3, 1029a 21). Aristoteles räägib seal otsesõnu oleva kategooriatest ehk predikaatidest (kategoriai tou ontos; Metafüüsika V 28, 1024b 13; IX 1, 1045 b 28; Füüsika III 1, 200b 28). Kategooriad aitavad analüüsida olevat, niivõrd kui seda öeldakse. "Iseenesest olevaks aga öeldakse kõike seda, mida tähistavad predikatsiooni kujud [τὰ σχήματα τῆς κατηγορίας; kategooriad]: sest nii mitmeti kui [iseeneses olevaks] öeldakse, nii mitmeti nad tähistavad." (Metafüüsika V 7, 1017a 22–24.) See vahetu ontoloogiline seos ei ole "Kategooriates" veel nii ühemõtteline.

Tõlgendusloos on omistatud kategooriatele selles teoses erinevaid otstarbeid. Antiikkommentaatorite arvamuste mitmekesisus, millest Simplikios räägib, on võrreldav uusaja kommentaatorite omaga. Simplikiose järgi olid olemas arvamused, et kategooriad on tähistavad väljendid (phōnai sēmainousai), väljenditega tähistatavad asjad (sēmainomena pragmata) või mõtted (hapla noēmata). Simplikios ise lükkas kõik need positsioonid tagasi kui ühekülgsed. Kooskõlas Porphyriosega sõnastas ta kategooriate otstarbe nii: need on kõige lihtsamad asju tähistavad väljendid kui asju tähistavad, mitte kui lihtsalt keelevormid. Olulise panuse uusaegsesse diskussiooni kategooriate üle andis 19. sajandil Friedrich Adolf Trendelenburg, kes vastupidi Simplikiosele rõhutas seost grammatiliste funktsioonidega lauses. Hermann Bonitz seevastu mõistis kategooriaid puhaste olemisviisidena. Otto Apeltil on esiplaanil keeleloogilised ütlusviisid. Ta nimetas kategooriaid predikaatide sugudeks. Franz Brentano jälle pidas kategooriaid "ülimateks mõisteteks" või "positiivsete predikaatide kõrgeimateks mõisteteks", nii et neil oli tema arvates oma reaalsus. Kategooriate reaalsuse kontseptsiooni vastu astus välja Martin Heidegger: "Kategooriad ei ole "reaalsed mõisted", vaid vahvärk, millesse kõik reaalsed mõisted on sisse kantud. Mitte asju nende tegelikus laadis ei kirjeldata seal ega juba kindlaks määratud soomõisteid (γένη!), vaid sugude võimalikkuse tingimusi." Kategooriad kuuluvad oleva olemise tasandile, need on "määratlused, mis on igale olemisele juba aluseks, mis iga olev peab olema, et olla." Kategooriate topelttähendust (semantiliselt ütlusvormina ja ontoloogiliselt tegelikkussisuna) tõstab esile Ingemar Düring: "Need on tööriistadeks liikumise ja muutumise liikide liigitamisel; need kirjeldavad olemise erinevaid vorme või avaldusi ja ühtki kategooriatest ei saa taandada mõnele teisele kategooriale ega ühisele ἀρχή-le [arché = algupära]." Andreas Graeser ütleb, et kategooriad on "tähendusklassid, asjade loomulikud klassid", millel on nii keeleloogiline kui ka ontoloogiline sisu. Seda rõhutab ka Klaus Oehler: "Nagu kõikjal Aristotelesel, nii on kategooriate analüüsis keelelise väljenduse uurimine suunatud põhjapanevatele loogikalistele ja noemaatilistele [tunnetusteoreetilistele] struktuuridele ning lõpuks ka selle jaoks fundamentaalsetele ontilistele antustele.“Michael Frede eristas "Kategooriates" ja "Toopikas" sõna "kategooria" kolme kasutamisviisi: 1) kategooriad kui predikatsioonid, 2) mingi predikatsiooni predikaatide klassid ja 3) oleva kõrgeimad klassid; viimane tähendus leidub ainult "Kategooriates".

Kategooriate põhjapanevat tähtsust Aristotelese filosoofias näitavad paljud kategooriate loendid eri teostes. Klaus Oehler on koostanud nimekirja üle 60 loendist, kus mainitakse vähemalt kolme kategooriat. Klassikaline näide on hüve struktureerimine "Nikomachose eetika" I, 6: "Edasi, hüvest räägitakse sama mitmeti nagu olevast (seda öeldakse nii selles, mis, nagu näiteks jumal ja aru, missuguses, [nagu näiteks] voorused, kui paljus, [nagu näiteks] õige mõõt, selles, mis on millegi suhtes, [nagu näiteks] kasulik, ajas, [nagu näiteks] õige hetk, kui ka kohas, [nagu näiteks] [hea] elukoht, ja muus sellises), nii et on selge, et ei saa olla mingit ühist ja ühte üldist, sest sellest ei räägitaks kõikides kategooriates, vaid ainult ühes." (EN 1096a)

Substants (5. peatükk)

Kategooriate nimekirjale järgneb tähtsamate kategooriate lähem vaatlus. Esimene kategooria – mitte ainult järjekorras – on ousia. Substants on peamine ja põhiline, sest see on subjekt, mille kohta iga ütlus käib. Selle teesiga vastandub Aristoteles selgelt ja ühemõtteliselt oma õpetaja Platoni ideedeõpetusele, ilma seda siin otsesõnu ütlemata. Oleva uurimisel on primaarne indiviid. Esmane ei ole mitte üldine, nagu Platoni dialoogis "Sofist" mainitud mõtlemise kõrgeimad sood (olemine, paigalseis, liikumine, samasus, erinevus), vaid üksik, milleta üldine ei saa olemas olla (5, 2b 5). Probleemi, et Platon omistab "Sofistis" mitteolevale olemise, kritiseerib Aristoteles argumendiga, et olemine ei ole üks, vaid kategooriate järgi korrastatud paljus (Metafüüsika XIV 2, 1088b 35 – 1089a 31). "Vastupidi Platonile haarab ta küsimusest altpoolt." See vastasseis paneb aluse universaalideprobleemile.

Ousia mõistet analüüsides eristab Aristoteles nüüd – vastavalt teise peatüki loogikale – esmast substantsi (prōtē ousia) ja teisest substantsi (deutera ousia). "Teisesteks substantsideks öeldakse neid liike, millesse esmaselt substantsideks öeldavad kuuluvad, samuti ka nende liikide sugusid. Näiteks mingi inimene kuulub liigi poolest inimesse, liigi sugu on elukas." (2a 15–18). Aristoteles teeb substantside kohta öeldavate omaduste kohta rea tähelepanekuid:

• 2a 19: Subjekti kohta öeldakse kas nime või lisaks tema mõistet. Mõiste tähendab Aristotelesel liiki või sugu, mille alla substantsi definitsioon langeb, st: see miski (tode ti) on Sokrates; see miski on kahejalgne mõistusega elukas. See ei kehti omaduste kohta. Ei saa öelda, et keha on valge värvus.
• 2a 34: Teiseseid substantse (liik inimene) öeldakse subjekti kohta, omadused (valge) on subjektis (subjekti küljes). Teisesed substantsid ja omadused on olemas ainult juhul, kui on olemas esmane substants. Ei saaks öelda, et miski on valge, kui kehasid ei oleks. Samamoodi ei oleks inimese mõistet, kui ei oleks üksikuid inimesi. Ümberpöördud küsimust, kas esimesed substantsid saaksid olemas olla, kui ei oleks teiseseid substantse või omadusi, Aristoteles ei vaatle.
• 2b 7: Liigid on substantsile lähemad kui sood, sest nad on konkreetsemad. Aristotelesel on seetõttu oleva hierarhia. Mida üldisem mõiste on, seda vähem on ta määratletud ja seda vähem on ta seotud üksiku asjaga. Eluka mõiste on vähem substants kui inimese mõiste.
• 2b 29: Ka esmase substantsi, teisese substantsi ja omaduste vahel on hierarhiline (transitiivne) seos. Teisesed substantsid tähistavad esmase substantsi tähendust, omadustega ("kõik ülejäänud" = 2.–10. kategooria) öeldakse eripärasid. Need eripärad kehtivad täpselt samuti, kui nime asemel kasutatakse liigimõistet. "See inimene on tark" kehtib samamoodi nagu "Sokrates on tark", kui "selle inimese" all peetakse silmas Sokratest.
• 3a 21: Nagu teisene substantski, ei ole liigierisus üheski subjektis, vaid seda ainult öeldakse substantsi kohta. Tunnused "kõndiv" ja "kahejalgne" kehtivad mitme indiviidi kohta, neid öeldakse inimese kui liigi kohta ning (transitiivse seose tõttu paratamatult ka) Sokratese kui mingi kindla inimese kohta. Oehler viitab sellele, et liigierisust kategooriate süstemaatikas vahetult ei sisaldu, sest see kirjeldab küll omadust, aga selle omaduse abil eristatakse liike soo sees, nii et ta just nagu kätkeb teisese substantsi sees. Ta tsiAteerib "Toopikat": "Sest ükski erisus ei ole aktsidentside hulka kuuluv, ka mitte sugu: sest pole võimalik, et erisus kuulub ja ei kuulu millelegi." (144a 24jj)
• 3a 29: Kui räägitakse milleski olemisest, siis sellega ei peeta silmas substantsi füüsilisi osi. Pea ja käsi on substants Sokratese kindel koostisosa ega saa tal aktsidentaalselt olla või mitte olla. Liigierisus erineb füüsilisest olemisest selle poolest, et ta on moodustatud puhtmõisteliselt. Ka siin avaldub erinevus Platoni ontoloogilisest kontseptsioonist, kus omadusi peetakse meeleliselt tajutava eseme omaduseks. Aristoteles teeb selget vahet füüsiliste osade ja omaduste vahel, mis on alati mitteiseseisvad. Vaata ka Metafüüsika VII 1: "Kui nüüd "olev" öeldakse nii mitmeti, siis on ilmne, et olev on esmaselt "mis on", mis tähendab substantsi (sest kui me räägime, missugune mingi see on, siis ütleme teda heaks või halvaks, aga mitte viie jala pikkuseks ega inimeseks; ja iga kord, kui me räägime, mis ta on, ei ütle me teda valgeks ega soojaks ega kolme jala pikkuseks, vaid inimeseks või jumalaks), ja muid asju öeldakse olevateks selle järgi, et nad on niisuguse oleva kvaliteedid või kvantiteedid või olekud või midagi muud. Sellepärast tekib raskus, kas "kõndimine" või "terveolemine" või "istumine" tähendavad iga asja nendest olevana või mitte, sarnaselt ka mis tahes muude seesuguste kohta; sest ükski nendest ei ole loomult iseenesest ega saa olla lahus substantsist, vaid pigem, kui üldse miski, siis kõndiv ja istuv ja terveolev on olevate seas. Need paistavad olevat rohkem olevad sellepärast, et miski on nende määratletud subjekt (see on substants ja indiviid, mis niisugusest predikatsioonist nähtub; sest "hea" ja "istuv" ilma selleta ei öelda. Nüüd on ilmne, et igaüks neist asjadest on substantsi läbi, nii et esmaselt olev ja mitte mis olev, vaid lihtsalt olev on substants. Nüüd "esmane" öeldakse mitmeti; aga kõigiti on samamoodi substants esmane, nii logose kui teadmise kui ka aja poolest. Sest ükski muudest kategooriatest ei ole lahus, ainult substants; ja ka logose poolest on ta esmane (sest igas logoses peab leiduma substantsi logos); ja me arvame teadvat iga asja kõige rohkem siis, kui me teame pigem, mis on inimene või tuli, kui kvaliteeti või kvantiteeti või asukohta, sest me teame ka igaüht neist, iga kord kui me teame, mis on kvantiteet või kvaliteet." (1028a 13 – b 7) Gerold Prauss näeb siin filosoofilise refleksiooni progressi..
• 3a 33: Kõike, mis on tuletatud substantsidest ja erisustest, öeldakse kaasnimeliselt. Taimele ja elukale ühine – seemnega paljunemine – kehtib ka iga indiviidi kohta.
• 3b 10: Esmase ja teisese substantsi erinevus on ühtsuse ja paljuse erinevus. Teisene substants suhtub esmasesse nagu kvaliteet, aga ta ei ole kvaliteet, sest ta ei lange seesolemise kriteeriumi alla ega ole aktsidentsiaalne.
• 3b 24: Substantsidel ei ole kontraarset vastandit. Nad ei ole mingis kindlas kohas korraga mustad ja valged.
• 3b 33: Substantsidel ei ole rohkemat ega vähemat. See ei puuduta eri substantside omavahelist suhet, vaid üks inimene ei saa olla rohkem inimene kui teine. See kriteerium ei käi aktsidentside, vaid liigi ja soo kohta.
• 4a 10: Substantsid saavad vastu võtta kontraarseid asju: "nii näiteks mingi inimene, olles üks ja seesama, saab kord valgeks, kord mustaks, ning soojaks ja külmaks, ning halvaks ja heaks." Seda muutumise omadust teistel kategooriatel – aktsidentsidel – ei ole. Omadused ei saa olla omakorda omaduste kandjad. Mingi kindel valge on samadel asjaoludel alati mingi kindel valge.
• 4a 22: Väikese ekskursina mõjub tähelepanek, et ütlustel puudub mutlikkuse omadus. Jutt ja arvamus võib olla kord tõene, kord väär, mitte sellepärast, et nende omadused muutuvad, vaid aluseks oleva asjaolu tõttu. Ütlus "Sokrates istub" saab vääraks, kui Sokrates on üles tõusnud. Aristoteles esitab siin realistliku tõemõiste, mis on seotud mõtte või ütluse ning tegelikkuse kooskõlaga (tõe vastavusteooria). "Kategooriates" seda teemat rohkem ei puudutata ning seda arutatakse põhjalikumalt alles "Metafüüsikas", eriti peatükis modaalsuse kohta (Metafüüsika IX, 1051 b).

Aktsidentsid

Iga asi, mis on subjektis, on Aristotelesel aktsidentaalne omadus. Need võivad olla üksikud või üldised (vt ptk 2: oleva liigid). Need omadused on ülejäänud üheksa kategooriat. Nad on ontoloogiliselt sõltuvad mõnest (esmasest) substantsist, st nad ei saa iseseisvalt olemas olla, vaid nad on seesolemise seoses. Peamisi omadusi kvantiteeti, kvaliteeti ja suhtes olevat arutatakse sarnasel moel "Metafüüsika" mõisteleksikonis (Metafüüsika V 13, 14, 15). See on üks tõendeid selle kohta, et teooria, mida Aristoteles arendab "Kategooriates", on aluseks ka hilisemates teostes, kuigi üksikasjadelt ja vaatepunktilt pisut modifitseerituna.

Kvantiteet (6. peatükk)

"Mingipaljuks nimetatakse seda, mis on lahutatav koostisosadeks, millest kumbki või igaüks on loomu poolest miski üks ja miski see. Ja hulk on mingi mingipalju, kui ta on loendatav, ning suurus, kui ta on mõõdetav. Ja hulgaks öeldakse seda, mis on võimalikkuses lahutatav mittepidevaks, suuruseks seda, mis [on lahutatav] pidevaks." (Metafüüsika V, 1020 7–11. "Kategooriates" sellist definitsiooni veel ei ole.) Aristoteles alustab kohe eristusega, et mõni mingipalju on diskreetne, mõni pidev. Diskreetsed asjad on loendatavad. Nende hulka kuulub ka kõne, mis koosneb silpidest. Pidevate asjade, nagu joon, pind, keha või aeg ja koht, osadel on ühine piir. Mingipaljud võivad lisaks olla nii, et nende osadel on üksteise suhtes asend, või olla ilma ruumilise seoseta, kuid selle asemel järjestusega, nagu aeg, arvud ja kõne.

Mingipalju üks tunnus on see, et sellel pole vastandit. Kaheküünrane ja kolmeküünrane on määratletud, neile ei saa moodustada midagi kontraarset. Samuti ei ole mingipaljul rohkemat ega vähemat, sest ta on määratletud. Mingipalju hulka ei kuulu suur ja väike, varem ja hiljem, sest need on millegagi seoses ja kuuluvad suhtes oleva kategooriasse; sest näiteks hirsitera võib nimetada suureks ja mäge väikeseks. Mingipalju kõige kindlam tunnus on see, et ta on kas võrdne või ebavõrdne. Omadused, nagu näiteks värvus, ja olekud (kvantiteedid), ei ole võrdsed ega mittevõrdsed, vaid sarnased või mittesarnased.

Suhtes olev (7. peatükk)

Suhtes olevad nõuavad mingit seost. See käib niisuguste võrdlevate sõnade nagu "suurem" ja "kahekordne" kohta. Ent ka niisuguseid asju nagu seisund, taju, teadmine ja asend nimetab Aristoteles suhtes olevateks, sest need mõisted saavad tähenduse alles suhte kaudu millegagi. Teadmine on teadmine millegi kohta, asend on asend millegi suhtes. Suhtes olevad võivad olla kontraarsed, nagu teadmine ja mitteteadmine. Nad võivad ka väljendada rohkemat ja vähemat (intensiivsust). On aga ka suhtes olevaid, mille kohta see ei käi. Näiteks ei saa rääkida rohkem või vähem kahekordsest.

Üks suhtes oleva tunnus on pöördvastavus, näiteks isanda ja orja või kahekordse ja poole vahel. See juures tuleb tähelepanu pöörata mõistelisele täpsusele. Nii näiteks ei ole lind ja tiib pöördvastavad, küll aga tiivuline ja tiib. Pöördvastavust ei saa väljendada, kui ei valita õiget suhtetasandit: näiteks saab küll rääkida inimese orjast, kuid mitte orja inimesest. Suhtes olev peab väljendama suhtele eriomast. Mitte kõik suhtes olev ei ole üheaegne, sest teatav või tajutav on juba enne olemas, kui seda teatakse või tajutakse.

Suhtes oleva alla ei käi üksikud substantsid, ka mitte nende osad, kuigi iga substants on millegagi suhtes. Kui öeldakse, et see mägi on väike (või suur), siis suhtes olev on väiksus, mitte üksik mägi. Aga selleks et substantsi kohta mõnd suhtes olevat saaks öelda, peab substants teada olema.

Kvaliteet (8. peatükk)

Kvaliteeti defineerib Aristoteles kui seda, mida nimetatakse laadiks (omadust kitsamas mõttes). Tekstis räägib ta inimese laadist, aga toob ka teisi näiteid. Kvaliteedi mõiste sisaldab mitmesuguseid tunnuseid. Aristoteles eristab nelja tüüpi.

1. peatükk

Tõlge

1a Ühenimelisteks [Ὁμώνυμα; ekvivookseteks] öeldakse neid, millel ainult nimi on ühine, sellele nimele vastav olemuse logos [λόγος τῆς οὐσίας; definitsioon ] aga erinev, nagu näiteks elukas [ ζῷον ] [on] nii inimene kui ka kujutis, sest nendel on ainult nimi ühine, aga sellele nimele vastav olemuse logos on erinev, 1a5 sest kui keegi selgitaks, mis on kummagi puhul elukas olemine, siis ta omistaks kummalegi eri logose.

Kaasnimelisteks [συνώνυμα; univookseteks] öeldakse aga neid, millel on nii nimi ühine kui ka sellele nimele vastav olemuse logos sama, nagu näiteks elukas [on] nii inimene kui ka veis, sest mõlemat nimetatakse ühise nimega elukas ning ka 1a10 olemuse logos on sama, sest kui keegi omistaks kummalegi logost, mis on kummagi puhul elukas olemine, siis ta omistaks sama logose.

Kõrvalnimelisteks [παρώνυμα; denominatiivseteks] aga öeldakse neid, millel on millestki ainult sõnalõpu poolest [τῇ πτώσει] erinevatena nimetus nime järgi, nagu näiteks kirjaoskusest kirjaoskaja ja 1a15 vaprusest vapper.

Kommentaar

Ühenimelised

Zōon

Sõnal ζῷον on kaks tähendust: 1) 'elusolend (elukas)'; 2) '(mitte ainult elusolendi, vaid mis tahes eseme) pilt, kujutis, joonistus, figuur, skulptuur, maal, ornament'. Teine tähendus pärineb esimesest.

Ühenimelisus

Teoses "De anima" (II.1, 412b 19–21) ütleb Aristoteles: "Kui silm oleks elukas, siis tema hing oleks nägemine; nägemine oleks silma olemus logose järgi. Silm on ju nägemise mateeria, sest kui nägemine lakkaks, siis sobib "silm" tema kohta ainult ühenimelisuse poolest, just nagu kivist ja joonistatud silma puhul." Etümoloogilisel seosel ja tähenduste seosel pole tähtsust, funktsionaalsus loeb. Sõna ζῷον on ühine nimi elusolendi ja kujutise kohta. Nende definitsioonid (logosed) on erinevad, sest ainult ühel neist on liigierisus "elus".

Homōnymos

Sõna homōnymos tähistab juba Homerosel ühe nimega eri inimesi või esemeid. Platon kasutab seda idee ning selles osalevate üksikute asjade ühetaoliseks nimetamiseks. Sofistikat kritiseerides osutab Platon ka ühenimelisusele kui võimalike argumendivigade allikale. Ta nimetab ka asjade nimetusi ühenimelisteks (homonüümseteks; Politikos 258 a1). Speusippose skeemi järgi on "homonüümne" sõna, mida kasutatakse eri asjade kohta eri tähenduses (Simplikios, CAG VIII, In Arist. Cat. la 12). Aristoteles kasutab sõna homōnymos kord traditsioonilises filosoofiaeelses tähenduses, kord Platoni ja Speusippose uues tähenduses (Metafüüsika 7, 10. 1035b 1–2), kord omaenda uues tähenduses, mille ta võtab kasutusele "Kategooriate" 1. peatükis. Ühenimelised on sealses näites olemuslikult erinevad asjad, millel on ühine tähistus. Teisal nimetab ta selliseid asju juhuslikult ühenimelisteks (apo tychēs homōnyma; Nikomachose eetika I 4. 1096b 26). Vastavaid ühiseid nimesid nimetab Aristoteles mitmeti öeldavateks (pollachōs legomena, multivookseteks; näiteks Toopika I 15. 106a 9–10). Sõnal on erinevad semantilised funktsioonid. Teistsuguseid ühenimelisi asju (ning nende mõisteid ja väljendeid) nimetab ta ühtemoodi öeldavateks, mis erinevad ainult astmeliselt, järjestatult; ta nimetab neid sõna õiges mõttes mitmeti öeldavateks (Toopika II 3. 110b 16; Metafüüsika 4, 1. 1003b 5–6.). Peale metafooride (Toopika IV 3. 123a 27–28; VI 4. 140a 8–9) ja analoogia kaudu (kat' analogian) seotud mõistete (De generatione animalium. 11. 715b 20; Füüsika. VII 4. 249a 23–24; Nikomachose eetika 14. 1096b 26) on need eelkõige ühe põhitähendusega (pros hen) lähedase tähendusega terminid (Metafüüsika 7, 4. 1030b 3; 2. 1003a 331). Organonis käsitleb Aristoteles nimetuste mitmetähenduslikkust väärade definitsioonide ja eksijärelduste põhjusena (Toopika VI 2. 139a 19–20; 10. 148a 37f.; Teine analüütika II 13. 97b 29–30).

Ho kata tounoma logos tēs ousias

Fraas "nimele vastav olemuse logos" (ὁ κατὰ τοὔνομα λόγος τῆς οὐσίας) on tekitanud küsimusi.

Fraaside kata tounoma ja tēs ousias ehtsust 1. peatükis on küsimärgi alla pandud. Paistab, et varasemad kommentaatorid (Dexippos, Simplikios) lähtusid tekstist, kus neid ei ole. Küsimus on oluline sellepärast, et logos tēs ousias (nagu ka horismos) on Aristotelesel termin, mis tähistab definitsiooni. Selle kasuks, et logost tulebki siin mõista definitsioonina, on öeldud, et vastanduse puhul nimega ütlebki Aristoteles definitsiooni kohta lihtsalt "logos". Sarnastel puhkudel ütleb Aristoteles "Toopikas" lihtsalt "logos" (heteros gar ho kata tounoma logos autōn (I 15. 107a 20); synōnyma gar hōn heis ho kata tounoma logos (VI 10. 148a 24)). Kui tēs ousias on hilisem lisandus, siis võib-olla on tahetud rõhutada, et jutt ei ole nime, vaid olemise definitsioonist.

Sõna ousia ('substants; olemus; olemine') kasutamine ei tähenda, nagu jutt oleks ainult substantsidest, vaid seda sõna tuleb siin mõelda laiemalt. See võtab arvesse, et definitsioonid (ning ühenimelisus ja kaasnimelisus) on ka mittesubstantsidel. John Peter Anton on siiski seisukohal, et jutt on ainult substantsidest.

Pole selge, kas silmas on peetud definitsiooni lähima soo ja liigierisuse kaudu, nii et jutt on ainult niisuguse definitsiooniga asjadest, või tuleb definitsiooni mõista laiemalt. Antiikkommentaatorid pooldavad viimast, oletades, et sellepärast vältiski Aristoteles siin sõna horismos. Kitsas mõttes mittedefineeritavad asjad on näiteks kõige kõrgemad sood (kategooriad) ja indiviidid. Ent Aristoteles ei räägi ei kategooriate ühenimelisusest ega pärisnimede kandjate ühenimelisusest. Jaakko Hintikka arvab, et jutt on lihtsalt tähenduse selgitusest, Gwilym Ellis Lane Owen peab ilmseks, et tegu võib olla lihtsalt parafraasiga, nagu logost on mõistetud "Toopika" I raamatu 15. peatükis. "Kategooriates" võib siiski olla tegu kitsama tähendusega.

Ühine nimi

Antiikkommentaatorid saavad ühisest nimest nii aru, et tegu võib olla päris- või üldnime, tegusõna, sidesõna või isegi eessõnaga. Porphyriose järgi võib see olla mis tahes lauseosa. Simplikiose järgi pannakse lauseosale määrav artikkel ette, nii et sellest saab nimi. Tänapäevase käsituse järgi saab jutt olla ainult predikaadisõnadest, sest ühine nimi peab olema asendatav definitsiooniga.

Kaasnimelised

Kaasnimelised on asjad, millel on ühine nimi ja ühine definitsioon (logos).

Asjad võivad olla ühtaegu ühenimelised ja kaasnimelised, kui üks nimi käib kummagi kohta eri tähendustes ja teine nimi käib mõlema kohta samas tähenduses. Sellepärast võib rääkida kaasnimelisuse astmetest: mida spetsiaalsem on ühine nimi, seda tihedam on asjadevaheline seos ja seda kõrgem on kaasnimelisuse aste. Näiteks kui nimeks võtta "substants", siis on kõik substantsid kaasnimelised. Kaasnimelisuse alus on ühine vorm. Ühiste asjadega vormidel (ja ühiste allutatud vormidega vormidel) on kattuvus logoses. Nime, asja ja vormi seos on Aristotelesel täpsemalt kirjeldatud kui Platonil.

Kõrvalnimeline

Asi on kõrvalnimeline, kui ta on saanud nime teise asja järgi ning on selle asjaga suhtes, mida väljendab teistsugune sõnalõpp.

Kõrvalnimelisuse seos on mõisteloogiline. Näiteks nimetatakse kedagi terveks tema tervise tõttu. Kõrvalnimelisel peab olema nimi millegi muu, näiteks lisaomaduse põhjal, nii et tema nimi peab erilise omaduse juurde kuuluvast nimisõnast erinema ainult sõnalõpu poolest. Näiteks nimetatakse inimest kirjaoskajaks, kui tal on lisaomadus vallata kirjaoskust. Kõrvalnimelisus seob "Kategooriates" omadussõnu abstraktsete nimisõnadega ja põhjendab vastavate asjade kuuluvust ühesse ja sellessesamasse kategooriasse. 2. kuni 10. ning 1. kategooria suhte ja "olemise" tähenduste vahelise suhte selgitamiseks kõrvalnimelisuse mõistet "Kategooriates" ei kasutata. Asja nimi võib olla millestki tuletatud ka juhul, kui sellel, millest ta on tuletatud, pole nime või see nimi ei sarnane asja nimega (8. peatükk), aga sel juhul pole tegu kõrvalnimelisusega.

Erinevad kõrvalnimelised saavad nime erinevate suhete põhjal millegi ühe ja sellesamaga. Neid määratleb suhe sellega.

Väljend on paronüümne, kui selle eri tähendustel on ühine element, millele need on suunatud. 1a 12–14 ning 10a 32–34 (8. peatükk) näitavad, et paronüümia on homonüümia erijuht, mille puhul on kõneviisid ühele suunatud. Paronüümsel väljendil on keskne tähendus, millele teised tähendused on orienteeritud. Neid preditseeritakse ühe, esimese kohta, aga erinevalt sellest, mille kohta Aristoteles ütleb pros hen legosthai, käib kõrvalnimelisus alati ka sõnade suhte kohta. Teiste tähenduste definitsioonid kätkevad fokaaltähendust. Näiteks on tuli kõige soojem, sest kõik muu, mida nimetatakse soojaks, on soe kas sellepärast, et ta sisaldab tuld, või sellepärast, et tuli toimib talle. Tuli on kõigi teiste asjade soojuse alus (Metafüüsika , 993b 23—26). Paljud erinevad asjad, mida nimetatakse terveks [või tervislikuks], näiteks riietus, ravimid, näovärv, on seda ja neid nimetatakse nii ainult sellepärast, et neil kõigil on mingi (erinev) suhe organismi tervisega, mis on "esimene terve" (prōton hygienon; Metafüüsika 4, 2, 1003a 33 — b 1). Sama lugu on "arstlikuga" (to iatrikon; Metafüüsika 4, 2, 1003b 1—4). Nii et paronüümseks nimetatakse seda, mille kõik tähendused sõltuvad ühest kesksest tähendusest. Selleks peab keskne tähendus olema terviku printsiip ja kehastus, terviku eriline osa.

Need näited illustreerivad substantsi suhet teiste kategooriate olevatega. Aristoteles jõuab järeldusele, et "oleva" kõik alltähendused peavad olema suhtes põhitähendusega, milleks on ousia (substants). Kõik ütlused olevate kohta saab tõlkida ütlusteks substantsi kohta. Substants on teiste kategooriate suhtes primaarne. Tänu sellele on võimalik ka esimene filosoofia, ühtne teadus olevast, mis uurib olemise kõige üldisemaid printsiipe. Substantsi loomulikule eelnevusele oleva korras vastab substantsi loogiline eelnevus olemisemõiste tähendusmitmekesisuses. Mõiste keskne tähendus ja loogiline eelnevus kuuluvad kokku. Pros hen legesthai (ühe suhtes üteldud olemine) on Aristotelese järgi võimalik alati siis, kui üks osa on terviku kehastus ja printsiip. Nõnda on substants seotud teiste kategooriate olevatega. Substants on küll üks olev teiste seas, aga on ühtlasi teiste kategooriate olevate olemise alus ja printsiip. Olevad moodustavad sõltuvusrea, mille esimene liige on substants. Nagu Metafüüsika 1 näitab, on see Aristotelese jaoks ka kosmoloogiline tõsiasi. Selleks et selgitada "oleva" tähendust, on tarvis alustada "substantsi" tähenduse selgitamisest; sellepärast on kõige oleva kui oleva uurimine ühtse teaduse, nimelt esimese filosoofia asi. Seda ühte, millega paljud on seotud, nimetab Aristoteles esimeseks (prōton). Nii on substants esimene olev oleva paljuses. Et sõnad ei ole enam mängus, on siin tegu kõrvalnimelisuse (paronüümia) laiendusega.

Kõrvalnimelisus oleks just nagu ühenimelisuse ja kaasnimelisuse vahepealne. Ühenimelisuse korral on suhe juhuslik ja lõtv, kaasnimelisuse puhul on isegi definitsioon ühtne. Kõrvalnimelisuse (paronüümia) korral on tähenduste paljus allutatud ühtsele printsiibile (mõistele), nii et tekib korrastatud mitmetähenduslikkus.

Erinevus homonüümiast, sünonüümiast ja paronüümiast

Ühenimelisus, kaasnimelisus ja kõrvalnimelisus erinevad homonüümiast, sünonüümiast ja paronüümiast selle poolest, et need ei käi mitte sõnade, vaid asjade kohta. Asjad on ühenimelised, kui sama nimi käib kummagi kohta eri tähendustes; asjad on kaasnimelised, kui sama nimi käib mõlema kohta samas tähenduses.

Need mõisted on siiski selles mõttes keelest sõltuvad, et nad on defineeritud mingi nime suhtes.

Üldised või üksikud asjad?

Aristotelese tekstist ei paista ilmnevat, kas ühenimelisus on üksikute asjade või liikide vahel. Tõenäoliselt sobisid talle mõlemad. Seda kinnitab asjaolu, et üldist ja üksikut olevat hakkab Aristoteles eristama alles 2. peatükis.

Kehtivusalused

Ühenimelisus seob keeleliselt seda, mis asjaliselt on lahus, ühise nime konventsionaalse kasutamise alusel. Kaasnimelisus seob asjaliselt, objektiliselt, ühelaadse vahekorra tõttu sama nimega. Kõrvalnimelisuse puhul on tegu oleva sõltuvusega, mis peegeldub vastavate keeleliste väljendite sõltuvuses. Kehtivusalus on ühenimeliste puhul ainult inimeste tarvitus, seega pragmaatiline; kaasnimeliste puhul objekt, seega semantiline; kõrvalnimelise puhul keeleline vahend, seega süntaktiline. Välja jääb suhe, kus logos on erinev ja ka keeleline vahend on erinev, näiteks suurepärane : voorus.

2. peatükk

Tõlge

Nendest, mida öeldakse, öeldakse ühtesid ühenduse järgi ja teisi ilma ühenduseta; ja need, mida öeldakse ühenduse järgi, on näiteks: inimene jookseb, inimene võidab; need aga, mida öeldakse ilma ühenduseta, on näiteks: inimene, veis, jookseb, võidab.

1a20 Olevatest öeldakse ühtesid mingi subjekti [ ὑποκειμένου ] kohta, aga nad ei ole mingis subjektis, nii nagu inimene öeldakse subjekti kohta, mingi inimese kohta, aga ta ei ole üheski subjektis; teised aga on subjektis, aga neid ei öelda ühegi subjekti kohta (subjektis olevaks aga ütlen seda, mis millessegi mitte osana kuuluvana 1a25 ei saa olla ilma selleta, milles ta on), nagu näiteks mingi kirjaoskus on subjektis, hinges, seda ei öelda aga ühegi subjekti kohta, ja mingi valge on subjektis, kehas, sest iga värvus on kehas, aga ühegi subjekti kohta seda ei öelda; kolmandaid aga öeldakse subjekti kohta ja 1b nad on subjektis, nagu näiteks teadmine on subjektis, hinges, ja seda öeldakse subjekti kohta, kirjaoskuse kohta; neljandad aga ei ole subjektis ja neid ei öelda subjekti kohta, nagu näiteks mingi inimene või mingi hobune, 1b5 sest kumbki neist ei ole subjektis ja kumbagi ei öelda subjekti kohta; ühesõnaga, jagamatuid ja arvult ühtesid ei öelda ühegi subjekti kohta, aga miski ei takista mõnedel olla subjektis, sest mingi kirjaoskus on nende seas, mis on subjektis.

Kommentaar

Ühendus

Sõna symplokē 'ühendus' ("läbipõimitus") kasutab Platon (Sofist 262), kus ta ütleb, et lause ei ole lihtsalt nimede või tegusõnade nimekiri, vaid tekib nime ja tegusõna ühendusest. Seda mainib ka Aristoteles (De interpretatione, 16a9–18, 17a17–20).

Siin on ühenduse järgi öeldavate näited ainult väitlaused ja ühenduseta öeldavate näited ainult üksikud sõnad. Aga 4. peatükis ta ütleb, et ühenduseta öeldav tähistab midagi, mis on mingis ühes kategoorias; siis "valge inimene" nähtavasti ei ole ühenduseta, vaid ühenduse järgi. Ühenduseta öeldav võib koosneda ka mitmest sõnast, sest "Lykeionis" ja "agoraal", mis ta toob kohakategooria näiteks (2a1), ei ole kreeka keeles ühesõnalised. Kui 4. peatükis öeldu on ühenduseta öeldava definitsioon, siis ei ole 2. peatüki näited esinduslikud. Kui aga ühenduse järgi mõeldavate all mõeldakse ainult sõnade rühmi või lauseid, siis on 4. peatükis jäetud kahe silma vahele, et üks sõna võib ühendada eri kategooriaid ja sõnarühm võib tähistada midagi ühes kategoorias olevat. Liittähendusega üksiksõnadest ta räägib teoses De interpretatione 5., 8., ja 11. peatükis.

Subjektis olemine ja subjekti kohta öeldud olemine

Substantsid on olemas iseseisvalt, nendes kui subjektides on kvaliteedid, kvantiteedid jt mittesubstantsid. Liike ja sugusid öeldakse üksikute asjade (ja sugude ja liikide) kohta. Aristoteles eristab:

1. substantside liike ja sugusid
2. üksikuid mittesubstantse
3. mittesubstantside liike ja sugusid
4. üksikuid substantse.

Subjektis olemine

Subjektis olemise selgitus on napp: "subjektis olevaks aga ütlen seda, mis millessegi mitte osana kuuluvana ei saa olla ilma selleta, milles ta on" (1a24–25). "Millessegi kuulumine" on ka seesolemine, kuid see on nähtavasti mõeldud tavakeelest juba tuttava väljendina. Vanakreeka keeles öeldakse küll näiteks, et soojus on vees ja julgus on Sokrateses, aga kõikide mittesubstantside kohta tavakeeles ei öelda, et nad on mõnes substantsis. Küllap võib seda, mida Aristoteles öelda tahab, sõnastada nii: A on B-s (Aristotelese keeles) siis ja ainult siis, kui

1. tavakeeles öeldakse, et A on B-s või B-l on A või A kuulub B-le vms;
2. A ei ole B osa;
3. A on B-st lahutamatu.

Lahutamatuse nõudest tuleneb Ackrilli arvates, et üksikutes substantsides saavad olla ainult üksikud mittesubstantsid: heldus ei saa olla substantsis Kalliases, sest heldus saab olla Kalliaseta. Kalliases on ainult mingi heldus, Kalliase heldus. Valge on kehas, sest iga mingi valge on mingi keha valge. Selleks et teatud omadus oleks teatud substantsiliigis, ei piisa sellest, et mõnel või kõigil seda liiki substantsidel on see omadus, ega ole tarvis, et see oleks kõigil seda liiki substantsidel, vaid et iga mingi see omadus oleks mõnel mingil seda liiki substantsil.

Subjekti kohta öeldud olemine

Aristoteles ei selgita, mida tähendab "öeldakse millegi kohta", kuid ilmselt ta eristab igas kategoorias üksikuid ("mingeid") asju ning nende liike ja sugusid. Ta eeldab, et igal asjal on ainulaadne koht mingis kindlas sugupuus. See, mida üksiku asja X kohta öeldakse, on see, mida saab öelda vastuseks küsimusele "Mis asi X on?", nimelt liik (näiteks inimene, heldus), sugu (näiteks elukas, voorus) jne. Need on sugupuus otseselt kõrgemal. Aristoteles ei väida otseselt, et on olemas loomulikud liigid, ega seda, et on ainult üks õige liigitusskeem.

Sageli väidetakse, et "öeldakse mingi subjekti kohta" on keeleteaduslik, grammatiline mõiste, "on mingis subjektis" aga on metafüüsiline, ontoloogiline mõiste, ning et "subjekt" (hypokeimenon, 'all-lebav') tähendab esimesel juhul lause alust, teisel juhul metafüüsilist substraati. Ent Aristotelese nelikjaotus ei ole nimede, vaid asjade liigitus. See, mida mingi subjekti kohta öeldakse, on ise ka asi, mitte nimi. Tõsi küll, Aristoteles ütleb mõnikord, et mõne subjekti kohta "öeldakse" või "preditseeritakse" mõnd nime, kuid 2. peatükis peetakse silmas ainult asju, mida need nimed tähistavad. 5. peatükis (alates 2a19) tehakse selget vahet asjal, mida subjekti kohta öeldakse, ja selle nimel: kui A-d öeldakse B kohta, siis saab B kohta kindlasti preditseerida A nime, aga kui A nime millegi kohta preditseeritakse, siis ei pruugita selle kohta öelda A-d. Edasi, 2a31–34, on Aristoteles Ackrilli meelest hooletu. Ta ütleb, et valge on subjektis ja teda preditseeritakse subjekti kohta, aga ta oleks pidanud ütlema, et tema nime preditseeritakse subjekti kohta.

Kui helduse kohta öeldakse voorust, siis küll lause "heldus on voorus", kus "heldus" on alus, on tõene. Aga "subjekt helduse kohta öeldakse voorust" ei käi nimede "heldus" ja "voorus" kohta ega maini neid. Kui A on subjekt B-s, siis B on substants, aga sõna "subjekt" ei tähenda siin 'substantsi' ega 'metafüüsilist substraati" (ega ka grammatilist alust), vaid on silt selle jaoks, mille kohta miski on öeldav või milles miski on. Kui 2b15 öeldakse, et "esmased substantsid on kõikidele muudele asjadele subjektid", siis lisatakse selgituseks, et "kõiki muid asju preditseeritakse nende kohta või nad on nendes".

Kasutamine allpool

Siinses nelikjaotuses tehtud eristusi kasutatakse ülejäänud peatükis põhiliselt 5. peatükis (substantsi kohta). Üksikuid (mingeid) ning nende liike ja sugusid eristab Aristoteles allpool ainult substantside puhul. Alates 4a10 ta küll mainib ka üksikuid mittesubstantse, kuid vastavates peatükkides mitte. Pole selge, miks ta ei räägi näiteks esmastest ja teisestest kvaliteetidest.

3. peatükk

Tõlge

1b10 Kui ühte preditseeritakse [κατηγορῆται] teise kui subjekti kohta, siis kõike seda, mida öeldakse selle kohta, mida preditseeritakse, öeldakse ka subjekti kohta, nagu näiteks inimest preditseeritakse mingi inimese kohta ja elukat inimese kohta, järelikult preditseeritakse elukat ka mingi inimese kohta, 1b15 sest mingi inimene on nii inimene kui ka elukas.

Neil [sugudel], mis on erisugused ja üksteisele mitte alluvad, on erinevat liiki ka liigierisused, nagu näiteks elukal ja teadmisel, sest eluka liigierisused on neljajalgne, tiivuline, veeline ja kahejalgne, teadmisel aga pole ühtki neist, 1b20 sest teadmine ei erine teadmisest selle poolest, et ta on kahejalgne; üksteisele alluvate sugude puhul aga miski ei takista, et liigierisused oleks samad, sest kõrgemaid preditseeritakse madalamate kohta, nii et needsamad liigierisused, mis on sellel, mida preditseeritakse, on ka subjektil.

Kommentaar

Öeldavuse transitiivsus

Aristoteles ütleb, et öeldavuse suhe on transitiivne. Ta ei erista üksiku suhet oma liigiga ja liigi suhet oma sooga.

Liigierisused erisugustel sugudel ja üksteisele alluvatel sugudel

"Toopikas" (alates 107b19) ütleb Aristoteles, et kui näiteks teravus on nii nootide kui ka tahkete kehade liigierisus, siis "terav" peab olema kahemõtteline, sest noodid ja tahked kehad moodustavad erinevad sood ja kumbki ei allu teisele. Nii saame kahemõttelisuse tunnuse. Alates 144b12 ütleb ta, et kui sama liigierisus saaks olla eri sugudes, siis sama liik saaks olla eri sugudes, sest iga liigierisus toob sisse endale omase soo. Ent edasi ta ütleb seda printsiipi eitades, et sama liigierisus saab siiski olla kahes soos, millest kumbki teisele ei allu, kui neil sugudel on ühine kõrgem sugu. Hilisemates teostes jätab Aristoteles liigituse ja definitsiooni ideaaliks, et viimasest liigierisusest peavad järelduma kõik eelnevad erisused ja sood, kuigi ta tunnistab, et praktikas me ei pruugi selliseid definitsioone ja liigitusi leida ("Metafüüsika" 7. raamat, ptk 12). "Metafüüsikas" püüab Aristoteles lahendada definitsiooni ühtsuse probleemi (De interpretatione 17a13: miks "kahejalgne maismaaelukas on üks asi"), kuid "Toopikas" ja "Kategoorias" nähtavasti mitte. "Kategooriates" ta ei põhjenda printsiipi selle kohta, millal sama liigierisus võib olla eri sugudes.

4. peatükk

Tõlge

1b25 Nendest, mida öeldakse ilma mingi ühenduseta, tähendab [σημαίνει] igaüks kas substantsi [οὐσίαν] või kvantiteeti [ποσὸν; kui palju, mingipalju] või kvaliteeti [ποιὸν; missugune, mingisugune] või suhet [πρός τι; millegi suhtes] või kohta [ποὺ; kus, kuskil] või aega [ποτὲ; millal, millalgi] või asendit [κεῖσθαι] või omamist [ἔχειν] või tegevust [ποιεῖν] või talumist [πάσχειν]. Aga substants on üldiselt öeldes näiteks inimene, hobune; kvantiteet näiteks kaheküünrane, kolmeküünrane; kvaliteet näiteks valge, kirjaoskaja; suhe 2a näiteks kahekordne, pool, suurem; koht näiteks Lykeionis, agoraal; aeg näiteks eile, mullu; asend näiteks lamab, istub; omamine näiteks kängitsetud, relvastatud; tegevus näiteks lõikamine, põletamine; talumine näiteks lõigatavaks olemine, põletatavaks olemine. 2a5 Aga ühtki öeldutest ennast ei öelda iseenesest mingis jaatuses või eituses, vaid jaatus või eitus tekib nende omavahelisest ühendusest; tundub ju, et iga jaatus on kas tõene või väär, sellest aga, mida ei öelda mitte mingi ühenduse järgi, ei ole mitte miski tõene ega väär, 2a10 nagu näiteks inimene, valge, jookseb, võidab.

Kommentaar

Nimetused, mida Aristoteles oma kümne kategooria kohta kasutab, on grammatiliselt heterogeensed. Ka näited on heterogeensed. Inimene on substants ja lõikamine on tegevus, kuid kirjaoskaja ei ole kvaliteet ja kängitsetud ei ole omamine.

Kuigi kategooriad ei käi väljendite, vaid asjade kohta, oli need asjad võimalik üles leida ainult pannes tähele, mida öeldakse. Üks võimalus asju liigitada on eristada küsimusi, mida võib millegi kohta küsida, ning täheldada, et vastusevõimalused igale küsimusele on piiratud ning tavaliselt saab üks vastus vastata ainult ühele küsimusele. (Siiski ei ole vanakreeka küsisõnade ja Aristotelese kategooriate vahel üksühest vastavust.) See seletab mõnede kategooriate nimetusi ja näidete vormi. Küsimusi küsitakse substantsi kohta. Teistes teostes ütleb Aristoteles sageli substantsi kohta "mis [see] on", mille vastus ongi substantsi nimi (vrd 2b31). See ei tähenda, nagu ta uuriks väljendeid, mitte asju. See, et küsimusele "missugune?" vastab "helde", kuid mitte "jookseb", näitab lihtsalt, et heldus on teistmoodi asi kui jooksmine.

Teine võimalus on vaadelda erinevaid vastuseid küsimusele "mis [see] on" mis tahes asja kohta. Võib küsida, mis on Kallias, mis on heldus, mis on lõikamine jne, küsides, mis liiki, sukku, kõrgemasse sukku mingi üksik asi, liik või sugu kuulub. Seejärel võib sama küsida asja kohta, millele osutab vastus, ja nii edasi, kuni jõutakse äärmiselt kõrge sooni. Aristotelese arvates on substants, kvaliteet jne kõrgeimad ja taandumatult erinevad sood, mille alla iga asi langeb.

Peale "Kategooriate" loetleb Aristoteles kümme kategooriat veel ainult "Toopikas" (1. raamat, 9. peatükk). Ta alustab nimest "mis [see] on" substantsikategooria kohta. Ta ütleb: "sest kõik propositsioonid nende kaudu tähistavad kas seda, mis on, või kvantiteeti või kvaliteeti või mõnd muud kategooriat. Ja siit on selge, et see, kes tähistab seda, mis mingi on, tähistab mõnikord substantsi, mõnikord kvantiteeti, mõnikord kvaliteeti, mõnikord mõnd muud kategooriat. Iga kord, kui ette on pandud inimene ja öeldakse, et ettepandu on inimene või elukas, siis öeldakse, mis [see] on ja substantsi; ja iga kord, kui ette on antud värvus valge ja öeldakse, et etteantu on valge või värvus, siis öeldakse, mis [see] on, ja tähistatakse kvaliteeti. Samamoodi, kui on ette antud küünra suurus ja öeldakse, et etteantu on küünra suurus, siis öeldakse, mis [see] on, ja tähistatakse kvantiteeti." Siin käib "mis [see] on" igasse kategooriasse kuuluvate asjade kohta. Sellepärast ta peab esimese kategooria kohta ütlema "substants".

Need kaks asjade rühmitamise viisi viivad sama tulemuseni. Esimesel juhul eeldatakse, et vastused eri küsimustele ei kattu, teisel juhul eeldatakse, et ükski asi, mida defineeritakse, ei satu mitme kõrgeima soo alla. Esimesel juhul eeldatakse, et antud küsimuste nimekiri katab kõik võimalikud küsimused, teisel juhul eeldatakse, et antud kõrgeimate sugude nimekiri katab kõik kõrgeimad sood. Ainult teine meetod jaotab üksikud asjad kategooriatesse, sest esimesel juhul liigitatakse ainult asju, mida üksikute asjade kohta öeldakse. On ka väidetud, et üksikud asjad ei kuulugi Aristotelese kategooriate alla, sest sõna "kategooria" ise tähendab predikatsiooni või predikaati. Ent substants jne on ise viimsed predikaadid, aga asjad, mis nende alla kuuluvad, ei pruugi ise olla preditseeritavad.

Aristoteles ei selgita, miks ta on valinud just niisugused võtmeküsimused, ega näita, et tema kõrgeimate sugude nimekiri on ammendav ning ükski asi ei kuulu mitme kõrgeima soo alla. Teistes teostes ta mainib kategooriatest rääkides tavaliselt kolme kuni viit kategooriat, lisades sageli "ja teised". Ühes kohas ta püüab näidata, et olev ei saa olla sugu ning seega peavad olema taandumatult erinevad oleva sood (Metafüüsika 998b22).

Aristoteles nähtavasti ei kahtle, et me oskame öelda, kuidas saab antud küsimustele vastata ning mis on iga asja definitsioon soo ja liigi järgi. Kui ta otsib antud kategooria eritunnuseid (4a10, 6a26, 11a15), siis ta ei püüa pakkuda kategooriateks jaotamise tunnuseid, vaid eeldab, et me juba teame, millised asjad on selle kategooria all. Ta eeldab ka, et me oskame öelda, millised sõnad või väljendid tähistavad asju, mis kuuluvad ainult ühte kategooriasse. Ta ei selgita "liigi", "predikaadi" jne tähendust, ega ütle, et need käivad asjade kohta, mis ei kuulu kategooriatesse.

Aristoteles ei süstematiseeri kategooriaid. Tõsi küll, substants on esmane kategooria. "Metafüüsikas" (1088a22) ta väidab, et suhte kategooria on substantsi kategooriast kõige kaugem.

Aristoteles ei ütle "Kategooriates", mis kategooriate teooriast kasu on. "Kategooriates" ei räägi ta ka sellest, et olevat öeldakse mitmeti vastavalt kategooriatele. Sellest räägib ta "Metafüüsikas" (1017a22–30, 1028a10–20, 1030a17–27) ja "Esimeses analüütikas" (49a7).

5. peatükk

Tõlge

2a13 Substants on kõige rangemalt ja kõige esmasemalt ja kõige enamalt öelduna [ esmane substants ] see, mida ei öelda mingi subjekti [(ὑποκειμένου)] kohta ja mis ei ole mingis subjektis, näiteks mingi inimene või mingi hobune. Teisesteks substantsideks öeldakse neid liike, millesse esmaselt substantsideks öeldavad kuuluvad, samuti ka nende liikide sugusid. Näiteks mingi inimene kuulub liigi poolest inimesse, liigi sugu on elukas [(ζῷον)]. Neid substantse öeldakse teisesteks, näiteks inimene ja elukas.

2a19 Öeldust on ilmne, et subjekti kohta öeldava nii nimi kui ka logos peavad subjekti kohta preditseeritama. Näiteks "inimene" öeldakse subjekti, mingi inimese kohta, ja preditseeritakse muidugi nime (sest preditseerid ju "inimest" mingi inimese kohta) ja ka inimese logost preditseeritakse mingi inimese kohta (sest mingi inimene on ju ka inimene), nii et subjekti kohta preditseeritakse nii nime kui ka logost. Subjektis olevatel ei preditseerita enamasti subjekti kohta ei nime ega logost. Mõnikord ei takista miski nime preditseerimist subjekti kohta, logost aga on võimatu preditseerida. Näiteks subjektis, kehas, olevat valget preditseeritakse subjekti kohta (sest keha öeldakse valgeks), aga valge logost keha kohta mitte kunagi ei preditseerita.

2a35 Kõiki muid asju kas öeldakse subjektide, esmaste substantside kohta või nad on nendes subjektides. See on ilmne juhtude käsitlemisest. Näiteks elukat preditseeritakse inimese kohta, sellepärast ka mingi inimese kohta, sest kui seda ei preditseeritaks ühegi kohta mingitest [2b] inimestest, siis ka mitte inimese kohta üldse. Või jälle, värvus on kehas, sellepärast ka mingis kehas, sest kui ta ei oleks mingis üksikus, siis ka mitte kehas üldse. Nii et kõiki muid asju kas öeldakse esmaste substantside kohta või nad on nendes subjektides. Kui esmaseid substantse ei oleks, siis oleks mingil asjal muude seast võimatu olla.

2b8 Teisestest substantsidest on liik rohkem substants kui sugu, sest ta on esmasele substantsile lähemal. Sest kui keegi peab ütlema esmase substantsi kohta, mis ta on, siis on teadaolevam ja kohasem öelda liik kui sugu. Näiteks on mingi inimese kohta teadaolevam öelda, et ta on inimene, kui et ta on elukas (sest esimene on mingi inimese kohta iseloomulikum, viimane üldisem), ja mingi puu kohta öeldes on teadaolevam öelda, et see on puu, kui et see on taim. Edasi, sellepärast, et esmased substantsid on kõikidele muudele asjadele subjektid ja kõiki muid asju preditseeritakse nende kohta või nad on nendes, öeldakse neid kõige rohkem substantsideks. Nii nagu esmased substantsid on teiste asjade suhtes, on ka liik soo suhtes, sest liik on soo subjekt. Sest sugusid preditseeritakse liikide kohta, liike ümberpöördult sugude kohta ei preditseerita. Nii et ka sellepärast on liik rohkem substants kui sugu.

2b23 Liikide endi seas, nende seas, mis ei ole sood, ei ole ükski rohkem substants kui teine. Sest ei ole kohasem öelda mingi inimese kohta, et ta on inimene, kui mingi hobuse kohta, et ta on hobune. Samamoodi ka esmaste substantside seas ei ole ükski rohkem substants kui teine. Sest mingi inimene ei ole rohkem substants kui mingi veis.

Õigusega öeldakse aga pärast esmaseid substantse kõigi ülejäänute seas substantsideks ainult liike ja sugusid, sest kõige seas, mida preditseeritakse, tähistavad ainult need esmaseid substantse. Sest kui keegi selgitab mingi inimese kohta, mis ta on, siis on tal sobiv ära tuua liik ja sugu, kusjuures ta teeb seda arusaadavamalt, öeldes, et ta on inimene, kui öeldes, et ta on elukas. Aga kui ta toob ära midagi ülejäänu seast, siis on see äratoomine võõras, nagu näiteks kui ta toob ära, et ta on valge või jookseb või muud sarnast, nii et õigusega öeldakse ülejäänute seas ainult neid substantsideks. Edasi, esmaseid substantse [3a] öeldakse kõige rangemas mõttes substantsideks, sest nad on kõigi teiste subjektid. Aga nii nagu esmased substantsid suhtuvad kõigesse muusse, suhtuvad esmaste substantside liigid ja sood kõigesse ülejäänusse, sest kõike ülejäänut preditseeritakse nende kohta: sa ütled mingit inimest kirjaoskajaks, järelikult ütled ka inimest ja elukat kirjaoskajaks; samamoodi ka teiste puhul.

Aga kõigile substantsidele on ühine, et nad ei ole subjektis. Esmast substantsi ju ei öelda subjekti kohta ja ta ka ei ole subjektis. Teiseste substantside kohta on aga niimoodi ilmne, et nad ei ole subjektis: inimest küll öeldakse subjekti, nimelt mingi inimese kohta, aga subjektis ta ei ole, sest inimene ei ole mingis inimeses; nii nagu ka elukat öeldakse subjekti, nimelt mingi inimese kohta, aga elukas ei ole mingis inimeses. Edasi, subjektis olevate puhul ei takista küll miski, et nime mõnikord subjekti kohta preditseeritaks, logost preditseerida on aga võimatu. Teiseste substantside puhul aga preditseeritakse subjekti kohta nii logost kui ka nime, sest sa ju preditseerid mingi inimese kohta nii inimese kui ka eluka logost. Nii et substants ei ole nende seas, mis on subjektis. See ei ole aga substantsile eriomane [ἴδιον], vaid ka liigierisus on nende seas, mis ei ole subjektis; sest kuigi inimese kui subjekti kohta öeldakse nii kõndivat [πεζὸν] kui ka kahejalgset, ei ole nad subjektis, sest ei kõndiv ega kahejalgne ei ole inimeses. Selle kohta, mille kohta öeldakse liigierisust, preditseeritakse ka liigierisuse logost, nagu näiteks kui inimese kohta öeldakse kõndivat, siis öeldakse inimese kohta ka kõndiva logost, sest inimene on kõndiv. Ja ärgu viigu meid segadusse substantside osad, mis on subjektides kui tervikutes, nii et me oleksime millalgi sunnitud ütlema, et need ei ole substantsid: me ei öelnud ju subjektis olevate kohta, et nad kuuluvad millessegi osadena.

Nii substantsidele kui ka liigierisustele on omane, et kõike nendest koosnevat öeldakse kaasnimeliselt: kõiki nendest koosnevaid kategooriaid [predikaate] öeldakse ju kas indiviidide või liikide kohta. Esmasest substantsist ei koosne ju mitte ükski kategooria [predikaat], sest seda ei öelda mitte ühegi subjekti kohta; teiseste substantside seast öeldakse liiki indiviidi kohta ning sugu nii liigi kui ka indiviidi kohta; [3b] samamoodi preditseeritakse ka liigierisusi nii liikide kui ka indiviidide kohta. Ja esmased substantsid võtavad vastu [ἐπιδέχονται] liikide ja sugude logost ning liik soo oma (sest seda, mida öeldakse preditseeritava kohta, öeldakse ka subjekti kohta); samamoodi võtavad ka liigid ja indiviidid vastu liigierisuste logost; kaasnimelised olid aga need, millel on nii nimi ühine kui ka logos sama. Nii et kõike substantsidest ja liigierisustest koosnevat öeldakse kaasnimeliselt.

Paistab aga, et iga substants tähistab seda midagi. Esmaste substantside puhul on vaieldamatu ja tõene, et need tähistavad seda midagi; tähistatav on ju indiviid ja arvult üks. Teiseste substantside puhul näib nimetuse kuju järgi, et need samamoodi tähistavad seda midagi, kui öeldakse inimest või elukat; kuid see pole tõsi, vaid need tähistavad pigem mingit kvaliteeti (sest subjekt pole üks, nagu esmane substants, vaid inimest ja elukat öeldakse mitme kohta); aga nad ei tähista lihtsalt mingit kvaliteeti, nagu valget, sest valge ei tähista mitte midagi muud kui kvaliteeti, liik ja sugu aga määratlevad substantsi kohta kvaliteedi, sest nad tähistavad, missugune mingi substants on. Sooga tehakse laiem [πλεῖον] määratlus kui liigiga, sest see, kes ütleb elukat, hõlmab rohkem kui see, kes ütleb inimest.

Substantsidele on ka omane, et neile pole miski vastupidine. Sest mis oleks esmasele substantsile vastupidine? Näiteks mingile inimesele pole miski vastupidine, ja ka inimesele ja elukale ei ole miski vastupidine. See ei ole aga substantsile eriomane, vaid on omane ka paljule muule, nagu näiteks kvantiteedile: kaheküünrasele pole ju miski vastupidine, ega kümnele ega millelegi niisugusele, kui just keegi ei ütle, et palju on vastupidine vähesele ja suur väikesele; aga määratletud kvantiteetide seas ei ole miski millelegi vastupidine.

Paistab, et substants ei võta vastu rohkemat ja vähemat: ma ei pea aga silmas, et üks substants ei ole rohkem substants kui teine (sest on juba öeldud, et on), vaid et ühegi substantsi kui selle kohta, mis ta on, ei öelda "rohkem" ega "vähem", nagu näiteks kui see substants on inimene, siis ta ei ole rohkem ja vähem inimene ei ise endast ega teisest. Üks ei ole ju rohkem inimene kui teine, nii nagu [4a] üks valge on rohkem valge kui teine ja üks hea on rohkem hea kui teine; ja öeldakse iseendast rohkemaks või vähemaks, nagu näiteks keha, mis on valge, öeldakse praegu rohkem valgeks kui enne, ja keha, mis on soe, öeldakse rohkem või vähem soojaks; substantsi aga ei öelda (sest inimest ei öelda praegu rohkem inimeseks kui enne, ega midagi muud nende seast, mis on substants); nii et substants ei võta vastu rohkemat ja vähemat.

Paistab aga, et substantsile on kõige rohkem eriomane, et olles arvult üks ja seesama, on ta vastuvõtlik vastanditele. Muude seas pole nimetada midagi [mis pole substants], mis arvult ühena oleks vastanditele vastuvõtlik; nii näiteks värvus, mis on arvult üks ja seesama, ei ole valge ja must ning arvult üks ja seesama tegu ei ole halb ja hea; samamoodi ka muu puhul, mis ei ole substants. Aga substants on üks ja seesama, olles vastuvõtlik vastanditele; nii näiteks mingi inimene, olles üks ja seesama, saab kord valgeks, kord mustaks, ning soojaks ja külmaks, ning halvaks ja heaks. Muude asjade puhul ei paista seda olevat, kui just keegi ei väida vastu, öeldes, et kõne ja arvamus on niisugune; sest sama kõne paistab olevat tõene ja väär, nagu näiteks on tõene kõne, et keegi istub, kui too aga püsti tõuseb, muutub seesama kõne vääraks; sama lugu on ka arvamusega: sest kui keegi tõeselt arvab, et keegi istub, siis tolle püsti tõustes hakkab ta vääralt arvama, kuigi tal on tema kohta sama arvamus. Kui ka sellega nõustuda, on siin erinevus viisis: substantside puhul on vastanditele vastuvõtlik see, mis ise muutub: sest see, mis saab soojast külmaks, on muutunud (sest ta on saanud muuks), ja ka see, mis on saanud valgest mustaks ja halvast heaks; samamoodi ka muudel puhkudel on muutust läbitegev ise vastanditele vastuvõtlik. Aga kõne ja arvamus jäävad ise täiesti liikumatuks, kuid asja [πράγματος] liikudes juhtub nendega vastupidine; sest kõne jääb samaks, et keegi istub, [4b] asja muutudes aga saab see kord tõeseks, kord vääraks; ja sama lugu on arvamusega. Nii et viisi poolest on substantsile eriomane, et ta on vastuvõtlik vastanditele vastavalt omaenda muutumisele; nii et kui ka möönda, et kõne ja arvamus on vastanditele vastuvõtlikud, siis see ei ole tõsi, sest kõne ja arvamuse kohta ei öelda, et nad on vastanditele vastuvõtlikud, mitte sellepärast, et nad ise võtaksid midagi vastu, vaid sellepärast, et millegi muu juures on aset leidnud talumine: sest kõnet öeldakse tõeseks või vääraks selle tõttu, et asi on või ei ole, mitte selle tõttu, nagu ta oleks ise vastanditele vastuvõtlik; sest lihtsalt üldse mitte miski ei pane liikuma ei kõnet ega arvamust, nii et need ei ole vastanditele vastuvõtlikud, sest nendes mitte midagi ei juhtu. Aga substantsi öeldakse olevat vastanditele vastuvõtlik sellepärast, et ta ise võtab vastandeid vastu: sest ta võtab vastu haigust ja tervist ning valgesust ja mustsust, ja sellepärast, et ta igaüht neist ise vastu võtab, öeldaksegi, et ta on vastanditele vastuvõtlik. Nii et substantsile on eriomane, et ta arvult üks ja seesama olles on vastanditele vastuvõtlik. Ja substantsi kohta olgu öeldud niipalju.

Kommentaar

Väljendeid "esmane substants" ja "teisene substants" Aristoteles teistes teostes ei kasuta, kuigi ta teeb vahet üksiksubstantside ning nende liikide ja sugude vahel. "Metafüüsika" 7. ja 8. raamatus räägib ta substantsist sügavamalt ja põhjalikumalt, rääkides mateeriast ja vormist, võimalikkusest ja tegelikkusest ning muust.

Aristoteles iseloomustab esmaseid substantse 2. peatüki mõistestiku abil. Aga ta ei määratle teiseseid substantse asjadena, mida öeldakse subjekti kohta ja mis ei ole subjektis, vaid esmaste substantside liikide ja sugudena. Alles seejärel ta märgib, et neid öeldakse esmaste substantside kohta, kuid nad ei ole mingis subjektis. Võib-olla on asi selles, et ka liigierisuste kohta kehtib, et neid öeldakse esmaste substantside ja liikide kohta, aga need ei ole üheski subjektis.

"kõige rangemalt ja kõige esmasemalt ja kõige enamalt öelduna": kas Aristoteles peab silmas, et substantsi öeldakse kaheti? Aga sel juhul läheks kategooriate süsteem uppi. Ta ei ütle selgelt, mis laadi erinevus esmaste ja teiseste substantside vahel on.

2a19 "Öeldu" on arvatavasti 1b10–15, mis peab selgitama, miks subjekti kohta öeldava nii nimi kui ka logos peavad subjekti kohta preditseeritama. Siin on ka näha, et subjekti kohta öeldavus ei käi sõnade, vaid asjade kohta, subjekti kohta preditseeritavus käib sõnade kohta. Öeldavusest järeldub nii nime kui ka logose preditseeritavus, kuid öeldavus ei ole need preditseeritavused.

"Valgesus" ja "valge" ei käi eri asjade kohta, vaid räägivad samast asjast eri moel. See, et "subjektis olevatel ei preditseerita enamasti subjekti kohta ei nime ega logost", ei tähenda mitte lihtsalt seda, et ei saa öelda "keha on valgesus", vaid kui öeldakse "keha on valge", siis öeldakse midagi muud. See väide oleks mõttetu, kui "valge" oleks lihtsalt valgesuse teine nimi või kui see oleks mingi hoopis teise asja nimi.

"Kõiki muid asju kas öeldakse subjektide, esmaste substantside kohta või nad on nendes subjektides." Võidakse vastu vaielda, et elukat öeldakse inimese kohta ja värvus on kehas, kuid inimene ja keha on teisesed substantsid. Sellepärast ta vaatlebki niisuguseid juhtumeid. Ta ütleb, et kui inimest "ei preditseeritaks ühegi kohta mingitest inimestest, siis ka mitte inimese kohta üldse". Miks ta ei ütle "kõikide kohta"? Aga järelduse jaoks, et "kui esmaseid substantse ei oleks, siis oleks mingil asjal muude seast võimatu olla", piisab sellestki. Värvuse puhul oleks Aristoteles võinud viidata sellele, et see, mis on subjektis, ei saa olemas olla ilma subjektita ega teisene substants ilma esmaseta. Kuidas Aristoteles arutleb? Kui see, et värvus on kehas, tähendab, et iga üksik värvus on mingis üksikus kehas, siis on arutlus lünklik ja hooletu, sest ta räägib nii, nagu värvus oleks üksikus kehas, kuigi seal on mingi värvus. Värvus saab olemas olla ilma selle kehata, kuigi see värvus mitte. (Aristoteles ei maini üksikuid mittesubstantse pärast 2. peatükki peaaegu üldse.) Kui ta lõpuks ütleb, et "kui esmaseid substantse ei oleks, siis oleks mingil asjal muude seast võimatu olla", siis ta toetub osalt sellele, et subjektis olev ei saa olemas olla eraldi subjektist, ja osalt sellele, et subjekti kohta öeldav ei saa olla olemas ilma subjektita. Viimase põhjendamisele on ta kõige lähemal 3b10–23, kus ta rõhutab, et teisesed substantsid on lihtsalt esmaste substantside liigid. Niisiis ütleb Aristoteles Platoni kiuste, et esmased substantsid on kuidagi fundamentaalsed. Tundub, et Aristotelese järgi esmased substantsid ei saaks olemas olla, kui ei oleks teiseseid substantse ja teiste kategooriate asju. Aga siis ei ole selge, mille poolest esmased substantsid erilised on.

Liik on rohkem substants kui sugu, nii nagu esmane substants on rohkem substants kui teisene substants. Esimene põhjendus on see, et esmase substantsi kohta on teadaolevam öelda liik kui sugu; teine on see, et liigist järeldub sugu, mitte ümberpöördult. Esimene tulenebki teisest. (15a4–7 on teistsugune vaatekoht: sugu on liigile eelnev, sest kui on kala, siis on elukas, aga kui on elukas, siis ei pruugi olla kala (vaata 14a29–35).

Esmased substantsid on kõige muu subjektid, sest iga asja kas öeldakse mingi substantsi kohta või ta on mingis substantsis. Sarnane suhe on teisestel substantsidel kõigi mittesubstantsidega, sest nad kõik on teisestes substantsides. Selle näitamiseks ütleb Aristoteles ainult, et sellest, et mingi inimene on kirjaoskaja, järeldub, et inimene on kirjaoskaja. Ta tahab öelda, et iga mittesubstants, mis on mõnes esmases substantsis, peab olema mõnes teiseses substantsis (esmase substantsi liigis või soos). Sel juhul öeldakse näiteks, et valgesus on mingis kehas, kuigi valgesus saab olla olemas ilma selle kehata, ja et valgesus on kehas lihtsalt sellepärast, et mingi üks keha on valge, kuigi selleks peavad kõik valged olema mingites kehades.

Miks on ilmne, et teisesed substantsid ei ole esmastes substantsides? Nad ei saa olla esmastest substantsidest eraldi. Tundub, et Aristoteles ei pea silmas ka seda, et mingi kindel teisene substants saab olemas olla eraldi mõnest kindlast esmasest substantsist. Nähtavasti viitab Aristoteles sellele, et ei saa öelda "inimene on Kalliases". Sel´juhul oleks ta võinud öelda ka, et mitte üheski kategoorias ei saa sugu ega liik olla alluvas soos, liigis ega indiviidis. Teiseste substantside eripära võrreldes mittesubstantside liikide ja sugudega seisneb selles, et nad ei ole mitte üheski indiviidis ega soos: voorus ei ole helduses, vaid hinges; elukas ei ole inimeses ega ka milleski muus.

Ei saa öelda "kangelane on Kalliases" ega "isa on Kalliases", aga kui Kallias on kangelane ja isa, siis saab tema kohta preditseerida kangelase ja isa logost. Aga see ei tähenda, nagu kangelane ja isa oleks teisesed substantsid (või liigierisused). "Helde" saab asendada "helde" logosega, kuid mitte helduse kvaliteedi logosega. Samamoodi ei saa "kangelast" asendada kangelaslikkuse ja isaduse logosega. Aristoteles ei anna reegleid, mille järgi otsustada, millised üldnimed tähistavad substantside liike ja sugusid (loomulikke liike) ja milliste abil omistatakse substantsidele kvaliteete. Abiks on küsimus "mis see on?", kuid ka seda tuleb osata õigesti tõlgendada. Näiteks kui Kalliase kohta küsida, mis ta on, võib vastus olla ka "kingsepp".

Väide, et midagi, mis ei ole substants, öeldakse substantsi kohta, on üllatav. Kui mõne soo liigierisus ei ole substants, peaks ta kuuluma mõnda muusse kategooriasse ning olema substantsis. Siis peaks ka substants kuuluma mõnda muusse kategooriasse. Aga Aristoteles ütleb, et substantsi kohta saab preditseerida (öelda) ka logost ja liigierisust. Liigierisust väljendatakse tavaliselt omadussõnaga või muu mittenimisõnaga, ja see peaks siis käima mingi asja kohta, mida nimetatakse vastava nimisõnaga. Näiteks "mõistusega" peaks käima mõistuse kohta, aga inimese kohta ei saa preditseerida mõistuse nime ega logost. Siis see peaks olema subjektis. Aristotelest mõjutab kahtlemata see, et liigierisus on osa vastusest küsimusele "mis see on?", see, et liigierisus kuulub teatud soo juurde, ja see, et liigierisuste nimed kõlavad kreeka keeles nagu nimisõnad. Liigierisuse ja soo suhtest ning definitsiooni ühtsuse probleemist on lähemalt juttu "Metafüüsika" 7. raamatu 12. peatükis.

"Kõike nendest koosnevat öeldakse kaasnimeliselt." On küll asju, mida öeldakse ühenimeliselt.

6. peatükk

Tõlge

Mingipalju puhul on üks lahus olev, teine pidev: üks sellepärast, et ta koosneb osadest, millel on vastastikune asend, teine sellepärast, et ta koosneb osadest, millel ei ole asendit. Lahus olev on näiteks arv ja kõne, pidev aga joon, pind, keha, peale selle ka aeg ja koht. Sest arvu osadel ei ole ühist piiri, millel tema osad kokku puutuksid; nii näiteks, kui viis on kümne osa, siis viis ja viis ei puutu mingil ühisel piiril kokku, vaid on lahus; ka kolm ja seitse ei puutu ühisel piiril kokku; arvu juures ei saa üldse leida osade ühist piiri, vaid need on alati lahus; nii et arv on lahus olevate seas. Samamoodi on ka kõne lahus olevate seas (sest see, et kõne on mingipalju, on ilmne: seda mõõdetakse ju pika ja lühikese silbiga; ma pean aga silmas seda kõnet, mis toimub häälega): selle osad ei puutu ju kokku mingil ühisel piiril: sest ei ole ühist piiri, millel silbid kokku puutuksid, vaid iga silp on teisest lahus. [5a] Aga joon on pidev: sest saab leida ühise piiri, millel selle osad kokku puutuvad, nimelt punkti; ja pinna puhul joone (sest pinna osad puutuvad mingil ühisel piiril kokku). Samamoodi saab ka keha puhul leida ühise piiri, joone või pinna, millel keha osad kokku puutuvad. Ka aeg ja koht on niisuguste seas: sest praegune aeg puutub kokku nii mineviku kui ka tulevikuga. Ka koht jälle on pidevate seas: sest keha osad on mingis kohas ning puutuvad mingil ühisel piiril kokku, sellepärast ka selle koha osad, kus keha iga osa on, puutuvad kokku sellelsamal piiril, kus keha osad. Nii et ka koht on pidev, sest selle osad puutuvad ühel ühisel piiril kokku.

Edasi, ühed on need, mis koosnevad osadest, millel on omavaheline asend, teised on need, mis ei koosne; nagu näiteks joone osadel on omavaheline asend, sest igaüks neist asetseb kuskil, ja saab eristada ja näidata, kus igaüks neist pinnal asetseb ja millisega ülejäänud osadest ta on ühenduses. Samamoodi on ka pinna osadel omavaheline asend, sest samamoodi saab näidata, kus igaüks asetseb ja millistega ta ühenduses on. Ja samamoodi keha ja koha osade puhul. Edasi, aga arvu puhul ei saa keegi vaadata, milline on osade omavaheline asend või millised osadest on omavahel ühenduses; ega ka aja puhul, sest ükski aja osadest ei püsi, aga kuidas sellel, mis pole püsiv, saab olla mingi asend? Pigem aga ütled, et ajal on mingi kord selle poolest, et üks on ajaliselt eelnev, teine järgnev. Ja arvuga on samamoodi, selle poolest et ühte loendatakse enne kahte ja kahte enne kolme; ja selle poolest on neil mingi kord, asendit sa aga üldse ei leia. Ja kõne samamoodi: sest ükski selle osadest ei püsi, sest see on öeldud ja seda ei saa enam kätte, nii et ei ole asendit selle osadel, millest ükski ei püsi. Seega ühed koosnevad osadest, millel on asend, teised aga osadest, millel ei ole asendit.

Rangelt võttes nimetatakse mingipaljuks ainult ülalöelduid, kõike muud aga sattumuslikult; sest seda [5b] silmas pidades nimetame mingipaljuks ka muud, nagu näiteks valget öeldakse suureks selle poolest, et pind on suur, ja tegevust pikaks selle poolest, et aeg on pikk, ja liikumist suureks; sest ühtki ei nimetata iseenesest kvantiteediks; nagu näiteks kui keegi osutab, kui suur tegevus on, siis ta määratleb seda ajaga, osutades, et see on üheaastane või kuidagi nii, ja osutades, et valge on mingi suurusega, määratleb seda pinnaga (nii suur, kui on pind, ütleb ta olevat ka valge); nii et ainsateks rangelt võttes ja iseenesest mingipaljudeks nimetatakse ülalöelduid, teiste seast aga mitte ühtegi iseenesest, vaid kui, siis sattumuslikult.

Edasi, mingipaljutest ei ole ükski vastupidine, (määratletute puhul on selge, et ükski ei ole vastupidine, nagu näiteks kaheküünrasele või kolmeküünrasele või pinnale või millelegi niisugusele ei ole miski vastupidine), kui just keegi ei ütle, et palju on vastupidine vähesele või suur väikesele. Aga ükski nendest ei ole mingipalju, vaid suhtes olev; sest midagi ei nimetata iseenesest suureks või väikeseks, vaid suhestatakse teisega, nagu näiteks mäge öeldakse väikseks, aga hirsitera suureks, sest viimane on omasugustest suurem ja esimene omasugustest väiksem; mistõttu suhe on teise suhtes, sest kui öeldaks iseenesest väikeseks või suureks, siis ei öeldaks mäge kunagi väikeseks ega hirsitera suureks. Jällegi, me ütleme, et külas on palju inimesi, Ateenas aga vähe, kuigi neid on palju kordi rohkem, ja et majas on palju, aga etendusel vähe, kuigi neid on palju rohkem. Edasi, kaheküünrane, kolmeküünrane ja kõik niisugused tähistavad mingipaljut, aga suur või väike ei tähista kvantiteeti, vaid pigem suhtes olevat; sest suurt ja väikest vaadeldakse teise suhtes; nii et on selge, et need on suhtes olevad. Edasi, ükskõik kas keegi peab neid mingipaljuteks või ei pea, miski ei ole neile vastupidine; tõepoolest, kuidas saab sellele, mida ei saa võtta iseenesest, vaid teisega suhestatuna, olla miski vastupidine? Edasi, kui suur ja väike on vastupidised, siis juhtub, et sama asi samal ajal lubab vastandeid ja samad on iseendale vastupidised. Sest juhtub, et sama on samal ajal nii suur kui ka väike, sest see on ühe suhtes väike ja seesama on teise suhtes suur. Nii et juhtub, et sama on samal ajal nii suur kui ka väike, nii et ta lubab samal ajal vastandeid. Aga paistab, et mitte miski [6a] ei luba samal ajal vastandeid; nagu näiteks substantsi puhul, mis tundub küll vastandeid lubavat, aga miski ei ole samal ajal haige ja terve ega samal ajal valge ja must, ja ka muu puhul ei luba miski samal ajal vastandeid. Ja juhtub, et samad on iseendale vastupidised: sest kui suur on väikesele vastupidine, siis sama on samal ajal suur ja väike, on iseendale vastupidine; aga on võimatu, et sama oleks iseendale vastupidine. Seega suur ei ole väikesele vastupidine ega palju vähesele, nii et kui ka keegi ütleb, et need ei ole suhtes olevad, vaid mingipaljud, siis neil ei ole vastupidist.

Kõige rohkem aga tundub mingipalju vastupidisust olevat kohal: ülemist vastandatakse alumisele, nimetades keskpaiga lähedast piirkonna alumiseks, sest suurim kaugus on maailma keskme ja äärte vahel. Tundub, et ka teiste vastandite definitsioon tuletatakse siit: need, mis on samas soos teineteisest kõige kaugemal, defineeritakse vastupidisteks.

Tundub aga, et mingipalju ei võta vastu rohkemat ja vähemat, nagu näiteks kaheküünrane, sest üks kaheküünrane ei ole rohkem kaheküünrane kui teine; ega ka arvu puhul, nagu näiteks kolme ja viie puhul ei öelda kumbagi olevat rohkem [viis või] kolm, ega kolme rohkem kolm kui teine kolm; ja ka aega ei öelda olevat teisest ajast rohkem aeg; ega üldse öelda ühegi kohta mainitutest rohkemat ega vähemat; nii et mingipalju ei võta vastu rohkemat ja vähemat.

Kõige eriomasem mingipaljule on aga see, et seda öeldakse võrdseks ja mittevõrdseks. Sest igaühte mainitud mingipaljutest öeldakse nii võrdseks kui ka ebavõrdseks, nagu näiteks keha öeldakse nii võrdseks kui ka mittevõrdseks, ja arvu öeldakse võrdseks ja mittevõrdseks, ja aega võrdseks ja mittevõrdseks: samamoodi ka muudest mainitud mingipaljutest igaühte öeldakse nii võrdseks kui ka mittevõrdseks. Tundub aga, et ülejäänu kohta, mis ei ole mingipalju, ei öelda üldse võrdset ja mittevõrdset, nagu näiteks seisundit [διάθεσις] ei öelda üldse võrdseks ja mittevõrdseks, vaid sarnaseks, ja valget mitte võrdseks ja mittevõrdseks, vaid sarnaseks. Nii et mingipaljule on kõige eriomasem see, et seda nimetatakse võrdseks ja mittevõrdseks.

7. peatükk

Tõlge

Millegi suhtes [Πρός τι] olevateks nimetatakse niisuguseid, mille kohta öeldakse, et nad on, mis nad on, selle järgi, et nad on teistega seoses või on kuidagi teisiti muu suhtes: nagu näiteks suuremat nimetatakse selleks, mis ta on, teisega seoses, (sest öeldakse, et ta on millestki suurem), ja poole suuremat nimetatakse selleks, mis [6b] ta on, teisega seoses (sest seda nimetatakse millestki poole suuremaks); samamoodi ka muude niisuguste puhul. Millegi suhtes on ka niisugused, nagu näiteks omamine [ἕξις], seisund [διάθεσις], meeltetaju [αἴσθησις], teadmine, asend; sest kõike mainitut nimetatakse selleks, mis ta on, seoses teisega ega mitte kuidagi teisiti: sest omamist nimetatakse millegi omamiseks ja teadmist millegi teadmiseks ja asendit millegi asendiks, ja muu puhul samamoodi. Niisiis, millegi suhtes olevad on niisugused, mida nimetatakse selleks, mis nad on, seoses teistega või kuidagi teisiti teise suhtes: nagu näiteks mäge nimetatakse suureks teise mäe suhtes (sest mäge nimetatakse suureks millegi suhtes), ja sarnast nimetatakse millegi sarnaseks, ja muud niisugust nimetatakse samamoodi millegi suhtes. Nii lamang, seisang kui ka ist on mingid asendid, ja asend kuulub millegi suhtes olevate hulka; aga lamamine või seismine või istumine ise ei ole asendid, vaid neid nimetatakse kõrvalnimeliselt ülalmainitud asendite järgi.

Millegi suhtes olevatele kuulub aga ka vastandlikkus, nagu näiteks voorus on pahele vastandlik, sest mõlemad on teise suhtes, ja teadmine teadmatusele. Aga vastandlikkus ei kuulu kõikidele millegi suhtes olevatele: sest poole suuremale ei ole miski vastandlik ega kolm korda suuremale ega millelegi niisuguste seas. Tundub aga, et millegi suhtes olevad võtavad vastu ka rohkemat ja vähemat; sarnase kohta öeldakse "rohkem" ja "vähem", ja mittevõrdse kohta öeldakse "rohkem" ja "vähem", kusjuures mõlemad on millegi suhtes; sest sarnast nimetatakse millegi sarnaseks ja mittevõrdset millegagi mittevõrdseks. Aga mitte kõik ei võta vastu rohkemat ja vähemat: sest kaks korda suuremat ei nimetata rohkem või vähem kaks korda suuremaks, ega teiste niisuguste puhul.

Aga kõiki millegi suhtes olevaid öeldakse pöördvastava järgi [πρὸς ἀντιστρέφοντα], nagu näiteks orja nimetatakse isanda orjaks ja isandat orja isandaks, ja poole suuremat poole väiksemast poole suuremaks ja poole väiksemat poole suuremast poole väiksemaks, ning suuremat väiksemast suuremaks ja väiksemat suuremast väiksemaks; samamoodi ka muu puhul, kuigi mõnikord sõnalõpp on erinev, nagu näiteks teadmist nimetatakse teatava teadmiseks ning teatavat teadmisega teatavaks, ja taju tajutava tajuks ning tajutavat tajuga tajutavaks. Aga mõnikord ei tundu pöördvastet olevat, kui seda, millega suhestatakse, ei omistata sobivalt, vaid omistaja eksib: nagu näiteks kui linnule omistatakse tiib, siis see ei pöördu tiiva linnuks; sest [7a] alguses ei omistatud sobivalt linnule tiiba, sest tema tiiba ei öelda mitte selle poolest, et ta on lind, vaid selle poolest, et ta on tiivuline (sest paljudel teistelgi, kes ei ole linnud, on tiivad); nii et kui õigesti omistatakse, siis ka pöördub, nagu näiteks tiib on tiivulise tiib ja tiivuline on tiiva tiivuline. Mõnikord aga tuleb ka nimi välja mõelda, kui pole pandud nime, mille suhtes saaks sobivalt omistada: nagu näiteks kui laevale omistatakse tüür, siis omistamine ei ole sobiv, sest laevale ei öelda tüüri selle poolest, et ta on laev (on ju laevu, millel tüüri ei ole); sellepärast ei pöördu; sest laeva ei nimetata tüüri laevaks. Aga omistamine oleks ka sobivam, kui omistataks nii, et tüür on tüürilise tüür, või kuidagi teisiti (sest nime ei ole pandud); ja siis pöördubki, kui sobivalt omistatakse; sest tüüriline on tüüri tüüriline. Samamoodi ka muu puhul, nagu näiteks pead on sobivam omistada pealisele kui elukale; sest elukal ei ole pea mitte kui elukal; sest paljud elukad on ilma peata. Nii on vast kõige lihtsam saada nimed neile, millele nime pole pandud, kui panna esimeste järgi nimed ka nende suhtes pöördvastavatele, nii nagu ülalnimetatute puhul tiivast tiivuline ja tüürist tüüriline. Niisiis, kõike suhtes olevat, kui seda sobivalt omistatakse, öeldakse pöördvastava suhtes, sest kui neid omistatakse juhuslikult, mitte sellesama suhtes, mida öeldakse, siis need ei pöördu. Pean silmas, et ka nende seast, mida üldtunnustatult öeldakse pöördvastavate kohta ja millele on nimed pandud, mitte ükski ei pöördu, kui neid omistatakse millegi suhtes, mis on sattumuslik, mitte sellesama suhtes, nagu näiteks, kui orja ei omistata mitte isandale, vaid inimesele või kahejalgsele või millelegi niisugusele, siis ta ei pöördu, sest omistamine ei ole sobiv. Kui see aga sobivalt omistatakse sellele, mille suhtes seda öeldakse, sellest jäetakse kõrvale kõik muu, mis on sattumuslik, nii et jääb järele ainult see, mille suhtes õigesti omistatakse, siis öeldakse seda alati sellesama kohta, nagu näiteks orja öeldakse isanda suhtes, nii et on kõrvale jäetud kõik see, mis on isandale sattumuslik, nagu näiteks see, et ta on kahejalgne, teadmist omandada suutev, inimene, nii et järele on jäänud ainult see, et ta on isand, siis öeldakse orja alati sellesama suhtes, sest orja [7b] öeldakse isanda orjaks. Kui aga millalgi seda ei omistata sobivalt selle suhtes, mida öeldakse, ja muu jäetakse kõrvale ning jääb järele ainult see, mille suhtes seda omistatakse, siis seda ei öelda sellesama kohta, sest kui ori omistatakse inimesele ja tiib linnule ning jäetakse inimesest kõrvale see, et ta on isand, siis orja ei öelda inimese suhtes, sest kui ei ole isandat, siis ei ole ka orja; samamoodi ka siis, kui linnust kõrvale jätta see, et ta on tiivuline, sest siis ei ole tiib suhtes olevate seas, sest kui ei ole tiivulist, siis ei ole ka tiib millegi tiib. Nii et tuleb omistada see, mille suhtes millalgi sobivalt öeldakse, ja kui nimi on pandud, siis omistamine on lihtne, kui aga pole, siis on võib-olla tarvis nimi välja mõelda. Kui niimoodi omistada, siis on ilmne, et kõiki suhtes olevaid öeldakse pöördvastavate suhtes.

Paistab aga, et suhtes olevad on loomu poolest samal ajal. Ja see ongi enamiku puhul tõsi, sest samal ajal on kahekordne ja pool, ja kui on pool, siis on ka kahekordne, ja kui on ori, siis on ka isand; samamoodi ka muu puhul. Nad ka kõrvaldavad teineteist, sest kui ei ole kahekordset, siis ei ole ka poolt, ja kui pole poolt, siis pole ka kahekordset; samamoodi ka muu sarnase puhul. Paistab, et mitte kõikide suhtes olevate puhul pole tõsi, et nad on loomu poolest samal ajal, sest paistab, et teatav on enne teadmist, sest enamasti me saame teadmisi juba olemasolevate asjade kohta; aga paistab, et vähemiku puhul või mitte ühegi puhul on näha, et teatav ja teadmine tekivad samal ajal. Edasi, kui kõrvaldada teatav, siis kõrvaldub ka teadmine, aga kui kõrvaldada teadmine, siis teatav ei kõrvaldu, sest kui teatavat ei ole, siis teadmist ei ole, sest see pole mitte mitte millegi teadmine, aga kui teadmist ei ole, siis miski ei takista, et oleks teatav, nagu näiteks kui teatav on ringi kvadratuur, siis selle teadmist veel ei ole, aga see on teatav. Edasi, kui kõrvaldada elukas, siis teadmist ei ole, aga võib olla palju teatavaid. Samamoodi kui nendega on lugu meeltetaju asjadega: paistab, et tajutav on enne taju; sest kui tajutav kõrvaldada, kõrvaldub ka taju, aga kui kõrvaldada taju, siis tajutav sellega ei kõrvaldu. Meeltetajud on ju keha ümber ja kehas; kui tajutav kõrvaldada, [8a], siis kõrvaldub ka keha (sest keha on tajutava seas), aga kui keha ei ole, kõrvaldub ka taju, nii et koos tajutavaga kõrvaldub ka taju, aga koos tajuga tajutav ei kõrvaldu, sest kui elukas kõrvaldada, siis kõrvaldub ka taju, tajutav aga jääb, nagu näiteks keha, kuum, magus, kibe ja kõik muud, mis on tajutavad. Edasi, taju tekib samal ajal tajujaga (sest elukas ja taju tekivad samal ajal), tajutav aga on ka enne taju (sest tuli ja vesi ja niisugused, millest ka elukas koosneb, on enne kogu elukat või taju), nii et paistab, et tajutav on enne taju.

On aga kaheldav, kas mitte ühtegi substantsi ei öelda millegi suhtes, nagu paistab, või see on võimalik mõne teisese substantsi puhul. Esmaste substantside puhul on see tõsi, sest ei tervikuid ega osi ei öelda millegi suhtes, sest mingi inimese kohta ei öelda, et ta on millegi mingi inimene, ega mingi härja kohta, et ta on millegi mingi härg, samamoodi ka osade puhul, sest mingi käe kohta ei öelda, et see on millegi mingi käsi, vaid et see on kellegi käsi, ja mingi pea kohta ei öelda, et see on millegi mingi pea, vaid et see on kellegi pea. Samamoodi ka teiseste substantside puhul, enamiku puhul, nagu näiteks inimese kohta ei öelda, et ta on millegi inimene, ja härja kohta ei öelda, et ta on millegi härg, ja puidu kohta ei öelda, et see on kellegi puit, vaid et see on kellegi omand. Nende kohta on niisiis ilmne, et nad ei ole suhtes olevate seas, teiseste substantside puhul on aga vaidlust, nagu näiteks pea kohta öeldakse, et see on kellegi pea, ja käe kohta, et see on kellegi käsi, ja igaühe puhul niisugustest, nii et paistab, et need on suhtes olevate seas. Nii et kui suhtes olevatele antud definitsioon on piisav, siis on väga raske või võimatu näidata, et mitte ühtegi substantsi ei öelda millegi suhtes; kui see aga ei ole piisav, vaid suhtes olevad on need, mille olemine ongi millegagi kuidagi suhestumine, siis saab sellele võib-olla midagi vastu väita. Endine definitsioon käib küll kõigi suhtes olevate kohta, aga nende millegagi suhtes olemine ei ole sama asi mis see, et nad on need, mis nad on, niivõrd kui nad on teistega suhestatud. Siit on niisiis selge, et kui keegi teab määratletult midagi nende seast, mis on millegagi suhtes, siis ta teab määratletult ka seda asja, mille suhtes seda öeldakse. Asjast endast on ilmne ka, et kui keegi teab millegi selle kohta, et see on suhtes olevate seast, ja millegagi suhtes olevate olemine on sama mis [8b] millegagi kuidagi suhestumine, siis ta teab, millega see suhtes olev kuidagi suhestub, sest kui ta üldse ei tea, millega see kuidagi suhestub, siis ta ei tea ka seda, kas ta millegagi kuidagi suhestub. Ja see on selge iga üksiku puhul: kui näiteks millegi selle kohta teatakse määratletult, et ta on kahekordne, siis teatakse kohe määratletult ka seda, mille kahekordne ta on (sest kui ei teataks mitte ühegi määratletu kohta, et ta on selle kahekordne, siis ei teataks üldse, et ta on kahekordne). Samamoodi, kui teatakse, et see miski on parem, siis sellesama tõttu paratamatult teatakse määratletult, millest ta on parem (aga ta ei tea mitte umbmääraselt, et see on halvemast parem, sest nii tekib arvamus, mitte teadmine, sest ta ei tea täpselt, et see on halvemast parem, sest võib juhtuda, et mitte miski ei ole sellest halvem); nii et on ilmne, et on paratamatu, et kui ta teab määratletult millegi kohta, et see on suhtes olevate seas, siis ta teab määratletult, mille suhtes seda öeldakse. Seevastu pea ja käe ja iga asja puhul niisuguste seas, mis on substantsid, on võimalik määratletult teada, mis nad on, aga ei ole paratamatu teada, mille suhtes neid öeldakse; sest seda, kelle pea või kelle käsi see on, ei pruugita teada. Nii et need ei ole nende seas, mis on millegi suhtes. Kui aga need ei ole nende seas, mis on millegi suhtes, siis on tõsi, kui öelda, et ükski substants ei ole nende seas, mis on millegi suhtes. Võib-olla on raske niisuguste asjade kohta midagi veenvalt öelda, kui nende üle ei ole sagedasti järele mõeldud, kuid kõik need üksikult läbi võtta ei ole kasutu.

8. peatükk

Tõlge

Kvaliteediks nimetan seda, mille järgi midagi nimetatakse mingisugusteks. Kvaliteet on aga nende seas, milleks nimetatakse mitmeti. Ühte kvaliteedi liiki nimetatakse omaduseks (ἕξις) ja seisundiks (διάθεσις). Ja omadus erineb seisundist selle poolest, et see on püsivam ja pikaajalisem. Niisugused on nii teadmised kui ka voorused. Teadmine tundub olevat alaliste ja raskesti muudetavate asjade seas, isegi kui keegi saab teadmist kas või tagasihoidlikult, kui just ei toimu suurt muutust haiguse või millegi muu niisuguse tõttu. Nii ei tundu ka voorus, nagu õiglus ja mõõdukus ja teised niisugused, olevat kergesti muudetavad [εὐκίνητον] ega kergesti muutuvad [εὐμετάβολον]. Seisunditeks aga nimetatakse neid, mis on kergesti muudetavad ja kiiresti muutuvad, nagu näiteks soojus ja külmus ning haigus ja tervis ja muud niisugused. Sest inimene on mõnes neist seisunditest, aga muutub kiiresti soojast külmaks ja tervest [9a] haigeks; samamoodi ka muude puhul, kui just mõni neist seisunditest ei juhtu pika aja jooksul juba juurduma või parandamatuks või täiesti muudetamatuks muutuma, aga siis nimetataks seda võib-olla juba omaduseks. On aga ilmne, et omadusteks nimetatakse neid, mis on pikemaajalised ja raskemini muudetavad; sest nende kohta, kes teadmisi hästi ei omanda, vaid on raskesti muudetavad, ei öelda, et neil on omadus, vaid et neil on halvem või parem teadmise seisund. Nii et omadus erineb seisundist selle poolest, et viimane on kergemini muudetav, esimene aga pikemaajaline ja raskemini muudetav. Aga omadused on ka seisundid, ent seisundid ei ole tingimata omadused, sest need, kellel on omadused, on ka mingites seisundites, aga nendel, kellel on seisund, ei ole alati ka omadust.

Teine kvaliteedi sugu on see, mille järgi me nimetame rusikavõitlusandelisteks või jooksuandelisteks või terveteks või haiglasteks, ja üldse kõigeks, mida öeldakse loomuliku võime või võimetuse järgi. Sest ühegi puhul nendest ei öelda, et ta on mingis seisundis, vaid et tal on loomulik võime kas midagi kergesti teha või mitte midagi taluda, nagu näiteks rusikavõitlusandelisteks ja jooksuandelisteks ei nimetata mitte mingis seisundis olemise pärast, vaid loomuliku võime pärast midagi hõlpsasti teha, terveteks aga nimetatakse võime pärast mitte-taluda mitte midagi sellest, mis kergesti juhtub, haiglasteks aga võimetuse pärast mitte-taluda mitte midagi. Sama lugu on ka kõva ja pehmega: kõvaks nimetatakse seda, millel on võime mitte kergesti jaguneda, pehmeks aga seda, millel on võimetus sellekssamaks asjaks.

Kolmas kvaliteedi sugu on talutavad kvaliteedid ja talumised (πάθη); niisugused on näiteks magusus ja mõrudus ja hapusus ja kõik seesugune, samuti soojus ja külmus ning valgesus ja mustsus. See aga, et need on kvaliteedid, on ilmne, sest seda, mis on neid vastu võtnud, nimetatakse mingisugusteks nende järgi, nagu näiteks mett nimetatakse magusaks selle järgi, et ta on magususe vastu võtnud, ja keha nimetatakse valgeks selle järgi, et ta on valgesuse vastu võtnud; sama lugu on ka muuga. Talutavateks kvaliteetideks ei nimetata neid aga mitte sellepärast, nagu need, mis on [9b] need kvaliteedid vastu võtnud, ise midagi taluksid, sest mett ei nimetata magusaks mitte sellepärast, nagu ta midagi taluks, ega ka mitte muu niisuguse puhul; samamoodi ka soojust ja külmust ei nimetata talutavateks kvaliteetideks mitte sellepärast, nagu need [asjad], mis need on vastu võtnud, midagi taluks, vaid sellepärast, et kõik eelnimetatud kvaliteedid tekitavad meeltel talumisi. Sest magusus tekitab mingi talumise maitsmise järgi ja soojus kompimise järgi, ja samamoodi ka teised. Aga valgesust ja mustsust ja teisi värvusi ei nimetata talutavateks kvaliteetideks samamoodi nagu eelnimetatuid, vaid sellepärast, et nad ise tekivad talumistest. On aga selge, et paljud värvuste muutumised tekivad talumise tõttu; sest keegi, kes häbeneb, muutub punaseks, ja keegi, kellel on hirm, muutub kahvatuks, ja kõigi niisuguste puhul. Nii et kui kellelgi loomu poolest on mõni niisugustest talumistest, on tal tõenäoliselt sarnane värvus, sest seesama seisund, mis nüüd häbenemisel keha juures tekkis, tekib ka [keha] loomuliku ehituse järgi, nii et loomulikul kombel tekib ka sarnane värvus. Niisiis, mis tahes niisuguseid nähtusi [συμπτωμάτων], mis saavad alguse mingitest raskesti muudetavatest ja alalistest talumistest, nimetatakse kvaliteetideks; sest kui [keha] loomuliku ehituse järgi tekib kahvatus või mustsus, siis seda nimetatakse kvaliteediks (sest meid nimetatakse nende järgi mingisugusteks), ja samuti juhul, kui kahvatus või mustsus satuvad tekkima pikaajalise haiguse või põletava kuumuse tõttu ning nad ei lähe kergesti üle või isegi jäävad eluks ajaks, siis nimetatakse ka neid kvaliteetideks (sest samamoodi nimetatakse meid nende järgi mingisugusteks). Aga neid, mis tekivad kergesti lõppevatest ja ruttu üleminevatest [asjadest], nimetatakse talumisteks, sest kedagi ei nimetata nende järgi mingisugusteks, sest seda, kes häbenemise tõttu punastab, ei nimetata punasenäoliseks, ega seda, kes hirmu tõttu kahvatub, kahvatunäoliseks, vaid pigem öeldakse, et ta on midagi talunud, nii et niisuguseid nimetatakse talumisteks, mitte kvaliteetideks. Sarnaselt nendega nimetatakse talutavateks kvaliteetideks ja talumisteks ka hinge järgi. Sest neid, mis tekivad kohe sündimisel mingitest talumistest, nimetatakse kvaliteetideks, nagu näiteks hullumeelsus [10a] ja ärrituvus ja niisugused, sest nende järgi nimetatakse mingisugusteks – hullumeelseteks ja kergestiärrituvateks. Samamoodi ka igasugused kõrvalekalded, mis ei ole loomupärased, vaid tekivad mingisugustest muudest nähtustest, millest on raske lahti saada või mis on täiesti muudetamatud, on samuti kvaliteedid, sest nende järgi nimetatakse mingisugusteks. Neid aga, mis tekivad kiiresti üleminevatest asjadest, nimetatakse talumisteks, näiteks kui see, kes kurvastab, on kergemini ärrituv, sest seda, kes selles talumises on kergemini ärrituv, ei nimetata kergesti ärrituvaks, vaid tema kohta öeldakse pigem, et ta on midagi talunud. Nii et niisuguseid nimetatakse talumisteks, mitte kvaliteetideks.

Neljas kvaliteedi sugu on kuju [σχῆμά] ja igale asjale kuuluv vorm [μορφή], samuti sirgsus ja kõverus ning muu sarnane, sest igaühe järgi nimetatakse mingisuguseks, sest kolmnurkne või nelinurkne olemise järgi nimetatakse mingisuguseks, ning sirge ja kõver olemise järgi. Ja ka vormi järgi nimetatakse iga [asja] mingisuguseks. Hõre ja tihe ning sile ja kare paistavad küll tähistavat mingisugust, kuid tundub, et niisugused on kvaliteedi [τὸ ποιὸν] järgi jaotamisele võõrad, sest paistab, et igaüks neist näitab pigem mingit osade vastastikust asendit, sest paistab, et tihe ollakse sellepärast, et osad on üksteisele lähedal, hõre aga sellepärast, et nad on üksteisest kaugel, sile sellepärast, et osad asetsevad mööda sirget, kare aga sellepärast, et mõni osa on kõrgemal, mõni madalamal. Võib-olla saab näidata ka teisi kvaliteedi viise, aga need, mida kõige sagedamini nimetatakse, on need.

Niisiis, kvaliteedid on ülalnimetatud, mingisugused aga need, mida nimetatakse nende järgi kõrvalnimeliselt või mis tahes moel nendest tuletatult. Enamasti ja peaaegu kõikide puhul nimetatakse ikkagi kõrvalnimeliselt, nagu näiteks valgesuse järgi valge ja kirjaoskuse järgi kirjaoskaja ja õigluse järgi õiglane, ja samamoodi teiste puhul. Mõnikord aga pole seetõttu, et kvaliteetidele pole nime antud, võimalik, et nende järgi kõrvalnimeliselt nimetataks; nagu näiteks jooksuandeliseks [ὁ δρομικὸς] või rusikavõitlusandeliseks [ὁ πυκτικὸς] kehalise võime järgi ei nimetata 10b kõrvalnimeliselt mitte mingi kvaliteedi järgi; sest nendele võimetele, mille järgi neid mingisugusteks nimetatakse, ei ole nime antud, nagu teadustele [ἐπιστήμαις], mille järgi nimetatakse rusikavõitlusvõimelisteks [πυκτικοὶ] või maadlusvõimelisteks [παλαιστρικοὶ] seisundi [διάθεσιν] järgi (sest nimetatakse rusikavõitlus- ja maadlusteaduseks, aga mingisugusteks nende järgi nimetatakse neid, kellel need seisundid on, kõrvalnimeliselt). Mõnikord aga on nimi küll pandud, aga mingisugust, mida selle järgi nimetatakse, ei nimetata kõrvalnimeliselt, nagu näiteks vooruse järgi head [σπουδαῖος]; heaks nimetatakse küll vooruse omamise tõttu, kuid mitte kõrvalnimeliselt vooruse järgi; aga seda ei ole sageli. Niisiis, mingisugusteks nimetatakse neid, mida nimetatakse kõrvalnimeliselt ülalnimetatud kvaliteetide järgi, või mingil muul moel nende järgi.

On olemas ka vastandlikkus mingisuguse järgi, nagu näiteks õiglus on vastupidine ebaõiglusele ja valgesus mustsusele ja teised samamoodi, ja samuti mingisuguste puhul, mida nende järgi nimetatakse, nagu näiteks ebaõiglane on vastupidine õiglasele ja valge mustale. Aga seda ei ole kõikide puhul: sest kollakaspunasele või kollasele või niisugustele värvustele ei ole mitte miski vastupidine, kuigi need on mingisugused. Edasi, kui üks vastanditest on mingisugune, siis ka teine on mingisugune. Ja see saab selgeks, kui vaadata teisi kategooriaid, näiteks kui õiglus on ebaõigluse vastand, aga õiglus on mingisugune, siis ka ebaõiglus on mingisugune; sest ebavõrdsusele ei sobi mitte ükski teine kategooria, ei kui palju ega millegi suhtes ega kus, ega üldse ükski niisugustest peale mingisuguse; samamoodi ka teiste vastandite puhul mingisuguse järgi.

Mingisuguste puhul saab olla ka rohkem ja vähem; sest valgeks nimetatakse ühte teisest rohkem ja vähem, ja õiglaseks ühte teisest rohkem. Ja see võtab vastu rohkenemist, sest see, mis on valge, võib muutuda valgemaks. Aga mitte kõik, vaid suurem osa; sest keegi võib kahelda, kas öeldakse, et [üks] õiglus on [teisest] õiglusest suurem, samamoodi ka teiste seisundite puhul. Sest mõned kahtlevad selles; sest nad ütlevad, et õiglust ei nimetata üldse õiglusest suuremaks või väiksemaks, ega tervist tervisest, vaid ütlevad, et ühel on vähem tervist kui teisel, ja [11a] ühel vähem õiglust kui teisel, ning samamoodi ka kirjaoskust ja teisi seisundeid. Aga need, mida nende järgi nimetatakse, saavad kaheldamatult olla rohkem ja vähem; sest öeldakse, et üks on teisest kirjaoskajam ja õiglasem ja tervem, ja teiste puhul samamoodi. Tundub aga, et kolmnurkne ega nelinurkne ei saa olla rohkem, ega ükski teistest kujudest; sest need, mis võtavad vastu kolmnurga logose ja ringi logose, on kõik ühtemoodi kolmnurgad ja ringid, nende seast aga, mis seda vastu ei võta, ei öelda mitte ühegi kohta, et see on mõnest teisest rohkem [niisugune]; sest ruut ei ole rohkem ring kui erikülgne ristkülik; sest kumbki neist ei võta vastu ringi logost. Ja üldse, kui kumbki ei võta vastu antud asja logost, siis ei öelda, et üks on rohkem [niisugune] kui teine. Niisiis, mitte kõik mingisugused ei saa olla rohkem ja vähem.

Niisiis, mitte miski öeldu seast ei ole kvaliteedile ainuomane, aga sarnasteks ja mittesarnasteks nimetatakse ainult kvaliteete; sest üks ei ole teisega sarnane mitte millegi muu järgi kui selle järgi, mis on mingisugune. Nii et kvaliteedile on ainuomane, et selle järgi nimetatakse sarnaseks ja mittesarnaseks.

Ei maksa end häirida lasta, kui keegi ütleb, et tahtes rääkida kvaliteedist, arvame sisse ka palju asju nende seast, mis on millegi suhtes; sest olekud ja seisundid on suhtes olevate seas. Sest peaaegu kõigi niisuguste puhul öeldakse soo kohta, et see on millegi suhtes, kuid mitte ühegi üksiku kohta; sest teadmise kohta, mis on sugu, öeldakse seda, mis ta ise on, teise suhtes, sest öeldakse, et see on kellegi teadmine. Üksikute seast aga ei öelda ühegi kohta, mis ta ise on, teises suhtes, nagu näiteks kirjaoskust ei öelda kellegi kirjaoskuseks ega muusalisust kellegi muusalisuseks, kui just soo järgi ei nimetata ühtlasi ka neid millegi suhtes olevateks; nagu näiteks kirjaoskust nimetatakse kellegi teadmiseks, mitte kellegi kirjaoskuseks, ja muusalisust kellegi teadmiseks, mitte kellegi muusalisuseks; nii et üksikud ei ole millegi suhtes olevate seas. Aga meid nimetatakse mingisugusteks üksikute järgi; sest need meil ongi (teadvateks nimetatakse meid sellepärast, et meil on mingid üksikud teadmised); nii et ka need on kvaliteedid, nimelt need üksikud, mille järgi meid mõnikord ka nimetatakse mingisugustes; aga need ei ole millegi suhtes olevate seas. Edasi, kui peaks juhtuma, et sama asi on mingisugune ja millegi suhtes, siis ei ole midagi kohatut, kui arvate selle mõlema soo alla.

9. peatükk

Tõlge

Ka tegevus ja talumine [πάσχειν] võtavad vastu vastandlikkust ning rohkemat ja vähemat; sest soojendamine on jahutamisele vastupidine ja soojenemine jahtumisele ja rõõmustamine [ἥδεσθαι] kurvastamisele [λυπεῖσθαι]; nii et nad võtavad vastu vastandlikkust. Ning rohkemat ja vähemat, sest soojendamine on rohkem ja vähem, ning soojenemine on rohkem ja vähem, ning kurvastamine rohkem ja vähem; nii et tegevus ja talumine võtavad vastu rohkemat ja vähemat.

Niisiis, nende kohta öeldakse niipalju. Asendi [κεῖσθαι] kohta aga räägitakse millegi suhtes olevate juures, et seda öeldakse kõrvalnimeliselt asendite [θέσεων] kohta. Ülejäänu, nimelt aja ja koha ja omamise kohta ei öelda midagi muud peale selle, mis on alguses öeldud, sest need on ilmsed: nimelt et omamine tähendab kängitsetud või relvastatud olemist, koht tähendab näiteks "Lykeionis", ja muud, mis on nende kohta öeldud. Antud sugude kohta on niisiis piisavalt öeldud, vastandite kohta aga tuleb veel öelda, mitmeti need vastanduvad.

10. peatükk

Tõlge

Ettepandud sugude kohta piisab öeldust; nüüd tuleb rääkida vastandlike kohta, mitmeti neid tavaliselt vastandatakse. Öeldakse, et üks vastandub teisele, neljati, kas suhtes olevatena või vastanditena või nagu ilmaolek ja omamine [ἕξις] või nagu jaatus ja eitus. Üldjoontes öelduna vastandub iga asi niisuguste seas nagu suhtes olevad, nagu näiteks kahekordne poolele, nagu vastandid, nagu näiteks halb heale, nagu ilmaoleku ja omamise järgi, nagu näiteks pimesus ja nägemine, nagu jaatus ja eitus, nagu näiteks istub, ei istu.

Kõiki asju, mis vastanduvad nagu suhtes olevad, öeldakse vastanduvate selleks, mis nad on, või kuidagi teisiti nende suhtes; nagu näiteks kahekordset öeldakse poole selleks, mis ta on ([poole] kahekordseks); ja teadmine vastandub teatavale kui suhtes olevad, ja teadmist öeldakse teatava selleks, mis ta on; ja teatavat selleks, mis ta on, vastanduva, teadmise suhtes; sest teatavat öeldakse teatavaks millelegi, teadmisele.

Kõiki asju, mis vastanduvad nagu suhtes olevad, öeldakse niisiis vastanduvate nendeks, mis nad on, või mis tahes kombel teineteise suhtes; aga neid, mis [vastanduvad] nagu vastupidised, ei öelda selleks, mis nad on, mitte kuidagi teineteise suhtes, vaid teineteisele vastupidisteks; sest ka head ei öelda halva heaks, vaid vastupidiseks, ega valget musta valgeks, vaid vastupidiseks. Nii et need vastandused on omavahel erinevad. Ja neile vastupidiste seast, mis on niisugused, [12a] et [asjadele], milles nad loomupäraselt juhtuvad või mille kohta neid preditseeritakse, peab emb-kumb neist kuuluma, ei ole midagi vahepeal; [neil aga, millest ei pea emb-kumb [asjale] kuuluma, on igal juhul midagi vahepeal.] Näiteks haigus ja tervis juhtuvad eluka kehas loomupäraselt, ja eluka kehale peab kuuluma emb-kumb, kas haigus või tervis; ja paaritut ja paarisarvulist preditseeritakse arvu kohta, ja arvule peab kuuluma emb-kumb, kas paaritu või paaris; ja neil ei ole mitte midagi vahepeal, ei haigusel ja tervisel ega paaritul ja paarisarvulisel. Neil aga, millest ei pea emb-kumb asjale kuuluma, on midagi vahepeal; nagu näiteks must ja valge juhtuvad kehas loomupäraselt, ja neist ei pea emb-kumb kehas olema, sest iga asi ei ole kas must või valge; ja halba [φαῦλον] ja head [σπουδαῖον] preditseeritakse nii inimeste kui ka palju muu kohta, aga nendele, mille kohta neid preditseeritakse, ei pea kuuluma emb-kumb neist; sest kõik ei ole kas hea või halb. Ja on midagi nende vahepeal, nagu näiteks valge ja musta vahepeal hall ja kahvatu ja kõik muud värvused, halva ja hea vahel aga ei halb ega hea. Mõnikord on vahepealsetel nimed, nagu näiteks valge ja musta [vahepealsetel] hall ja kollane; mõnikord aga ei ole aga lihtne vahepealsele nime panna, aga vahepealset määratletakse mõlema äärmuse eitamisega, nagu näiteks ei hea ega halvana ja ei õiglase ega ebaõiglasena.

Ja ilmaolekut ja omamist öeldakse millegi sama kohta, nagu näiteks nägemist ja pimesust silma kohta; ja üldiselt öeldes, selle kohta, milles omamine loomupäraselt juhtub, öeldakse mõlemat neist. Ilmaolevaks aga nimetame siis iga asja, mis on omamiseks võimeline, kui [omamine] ei ole kohal selles, millele [omamine] loomupäraselt kuulub, sel ajal, kui ta loomupäraselt omab; sest hambutuks me ei ütle mitte seda, kellel ei ole hambaid, ja pimedaks mitte seda, kellel ei ole seda, vaid seda, kellel seda pole sel ajal, kui on loomupärane, et tal see oleks; sest mõnedel ei ole sünnist saati nägemist ja hambaid, aga neid ei nimetata pimedaks ja hambutuks. Ilmaolevus ja omavus ei ole ilmaolek ja omamine; sest nägemine on omamine ja pimesus ilmaolek, aga nägemist omavus ei ole omamine ega pimeolevus pimesus; sest pimesus on mingi ilmaolek, ja pimeolevus on ilmaolevus, mitte ilmaolek.

Retseptsioon

Kategooriad 15b14-32 skolionidega 954. aastast pärinevas Veneetsia käsikirjas, Biblioteca Marciana, Gr. 201, fol. 26r

Peripatoses, Aristotelese koolkonnas, ega varajases hellenistlikus filosoofias ei olnud "Kategooriatel" erilist tähtsust Ainult Stoa oli välja töötanud oma kategooriateõpetuse, mille eesmärk oli asjade liigitus ja mis eristas nelja oleva sugu Alles pärast seda, kui Andronikos Rhodoselt 1. sajandil eKr Aristotelese teosed kokku pani ning paigutas kõige esimeseks "Kategooriat", omandas see teos palju suurema tähtsuse. Koos teosega "De interpretatione" sai "Kategooriatest" Aristotelese ja võib-olla kogu filosoofia kõige ulatuslikuma retseptsiooniga teos. Nendest kahest tööst sai alates Rooma keisririigi ajast filosoofia õpetamise alus. Raamat tõlgiti 4. sajandil ladina keelde, 5. sajandil vanaarmeenia keelde ja vanasüüria keelde, 9. sajandil araabia keelde, 11. sajandil vanaülemsaksa keelde ja hiljem teistesse keeltesse.

Juba varsti pärast Andronikost, kes ise kahtles postpredikamentide ehtsuses, kujunes välja komme kirjutada üksikute teoste kohta kommentaare. "Kategooriad" oli seejuures eriti tähtis teos. Paljud neist kommentaaridest on tuntud Simplikiose kommentaaride sissejuhatusest, milles ta kirjeldas omaaegset uurimisseisu. Üks esimesi olulisi kommentaatoreid Andronikose õpilase Sidoni Boethose kõrval oli Alexandros Aphrodisiasest, kelle silmis "Kategooriad" oli loogika algus. 2. sajandi kommentaatorite seas olid Lukios ja Klaudios Nikostratos. Mõlemad olid "Kategooriate" suhtes poleemiliselt kriitilised.

Antiikaja lõpuni jäi domineerivaks ontoloogiline vaatepunkt. Plotinos kritiseeris "Enneaadide" VI raamatus kategooriateõpetust, lisades Aristotelese kategooriatele, mis käivad meeltega tajutava maailma kohta, need, mis käivad intelligiibli maailma kohta. Kategooriad kui ütluseviisid ei ole piisavad tõelise olemise kui niisuguse, selle essentsi haaramiseks. Et haarata olemist tervikuna, on kategooriate kõrval tarvis mõtlemise kõrgeimate sugude (megista genē) liigitust, mille Platon oli esitanud "Sofistis". Plotinos taandas ühtlasi materiaalse maailma kategooriad samuti viiele (olev, kvantiteet, kvaliteet, suhe ja liikumine). Tema õpilane Porphyrios kirjutas kommentaari, milles ta Platonist osalt distantseerus, samuti keskajal mõjuka teose "Eisagōgē" ("Isagoge"; sissejuhatuse "Kategooriatesse"). Iamblichose kommentaar on kaduma läinud, küll aga on säilinud Dexippose dialoogivormis tekst, mis lepitab Platonit ja Aristotelest. Teised olulised säilinud kommentaarid pärinevad Boethiuselt, Simplikioselt ja Ammonioselt. Ammoniose koolkonnast pärinevad ka uusplatoonikute Johannes Philoponose, Olympiodorose, Eliase ja Davidi kommentaar. Enamik kommentaare olid sissejuhatused õppuritele, aga eelkõige Simplikiose ning Plotinose ja Boethiuse kommentaar olid teaduslikud. Simplikios vaidles Plotinose arusaamaga, mille järgi Aristotelese "Kategooriaid" tuleb täiendada intelligiibli maailma kohta käivate kategooriatega. Nii pääseski maksvusele arusaam, et Aristotelese kategooriad on maailma kirjeldamiseks piisavad.

Kirjandus

• Porphyrios. Kommentaar.
• Dexippos. Kommentaar.
• Ammonios. Kommentaar.
• Philoponos. Kommentaar.
• Olympiodoros.
• Elias. Kommentaar.
• Simplikios. Kommentaar.
  • Ammonius. On Aristotle Categories, tlk S. Marc Cohen ja Gareth B. Matthews, Gerald Duckworth & Co. Ltd. 1991; 2. trükk Bloomsbury Academic 2014.
• Adolf Trendelenburg. De Aristotelis Categoriis, 1833.
• Adolf Trendelenburg. Geschichte der Kategorienlehre. Zwei Abhandlungen, Berlin 1846.
• Hermann Bonitz. Über die Aristotelischen Kategorien, 1853. Algselt: Sitzungsberichte der philosophisch-historischen Classe der Akademie der Wissenschaften, kd X, lk 591jj.
• Franz Brentano. Von der mannigfachen Bedeutung des Seienden nach Aristoteles, 1862.
  • Franz Brentano. On the Several Senses of Being in Aristotle, R. George (tlk ja toim), Berkeley: University of California Press 1975.
• Otto Apelt. Die Kategorienlehre des Aristoteles. – Otto Apelt. Beiträge zur Geschichte der griechischen Philosophie, Meiner: Leipzig 1891, lk 101–216.
• Franz Brentano. Zur aristotelischen Kategorienlehre (käsikiri septembrist 1909). Taastrükk: Über Aristoteles. – Franz Brentano. Nachgelassene Aufsätze, Meiner: Hamburg 1986, lk 45–58.
• Ernst Kapp. Die Kategorienlehre in der aristotelischen Topik, 1920.
• Ernst Kapp. Syllogistik, 1931.
• Ernst Kapp. Greek Foundations of Traditional Logic, 1942.
• Lambert Marie de Rijk. The Authenticity of Aristotle's Categories. – Mnemosyne, Fourth Series, 4 (2), 1951, lk 129–159.
• Jaakko Hintikka. Aristotle and the Ambiguity of Ambiguity. – Inquiry, 2, 1959, lk 137–151.
• John Ackrill. Categories and De Interpretatione, tõlge märkustega, Oxford: Oxford University Press 1963.
• Gareth B. Matthews, S. Marc Cohen. The One and the Many. – Review of Metaphysics, 21, 1967/8, lk 630–655.
• R. E. Allen. Individual Properties in Aristotle's Categories. – Phronesis 14, 1969, lk 31–39.
• James Duerlinger. Predication and Inherence in Aristotle's Categories. – Phronesis, 15, 1970, lk 179–203.
• Jonathan Barnes. Homonymy in Aristotle and Speusippus. – Classical Quarterly 1971, 21, lk 65–80.
• Günter Patzig. Bemerkungen zu den "Kategorien" des Aristoteles. – E. Scheibe, E. Süßmann (toim). Einheit und Vielheit. Festschrift für C.-F. v. Weizsäcker zum 60. Geburtstag, Göttingen 1973, lk 60–76. Taastrükk: Günter Patzig. Gesammelte Schriften, kd III: Aufsätze zur antiken Philosophie, Göttingen 1996, lk 93–114.
• Julia Annas. Individuals in Aristotle's Categories: Two Queries. – Phronesis, 19, 1974, lk 146–152.
• L. Tarán. Speusippus and Aristotle on Homonymy and Synonymy. – Hermes, 1978, 106, lk 73–99.
• Terence H. Irwin. Homonymy in Aristotle. – The Review of Metaphysics, 1981, kd 34, nr 3, lk 523–544.
• Michael Frede. Categories in Aristotle. – D. J. O'Meara (toim). Studies in Aristotle, 1981. Taastrükk: Michael Frede. Essays in Ancient Philosophy, Oxford University Press 1987, lk 29–48.
• Robert Heinaman. Non-Substantial Individuals in the Categories. – Phronesis 26, 1981, lk 295–307.
• Michael Frede. Titel, Einheit und Echtheit der aristotelischen Kategorienschrift. – Paul Moraux, Jürgen Wiesner (toim). Zweifelhaftes im Corpus Aristotelicum. Studien zu einigen Dubia, de Gruyter, Berlin 1983, lk 1–29.
• Klaus Oehler (tõlge ja kommentaarid). Kategorien, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt 1984. Aristoteles. Kategorien, 4. trükk, Leipzig: Akademie Verlag 2006.
• Theodor Ebert. Gattungen der Prädikate und Gattungen des Seienden bei Aristoteles. Zum Verhältnis von Cat. 4 und Top. 1 9. – Archiv für Geschichte der Philosophie, 64 (1985), lk 113–138.
• Alan Code. On the Origins of Some Aristotelian Theses About Predication. – J. Bogen, J. E. McGuire (toim). How Things Are: Studies in Predication and the History of Philosophy, Dordrecht: Reidel 1985, lk 101–131.
• Mario Mignucci. Aristotle's Definitions of Relatives in "Cat." 7. – Phronesis 31, 1986, lk 101–127.
• John P. Anton. On the Meaning of "Kategoria" in Aristotle's Categories. – John Peter Anton, Anthony Preuss (toim). Aristotle's Ontology, Sunny Press: New York 1992, lk 3–18.
• Daniel T. Devereux. Inherence and Primary Substance in Aristotle's Categories. – Ancient Philosophy, 12, 1992, lk 113–131.
• Michael Baumer. Chasing Aristotle's Categories Down the Tree of Grammar. – Journal of Philosophical Research, XVIII, 1993, lk 341–449.
• Günter Patzig. Bemerkungen zu den "Kategorien" des Aristoteles. – Günter Patzig. Gesammelte Schriften, kd III, Aufsätze zur antiken Philosophie, Göttingen 1996, lk 94.
• Wolfgang Detel. Eine terminologische Rekonstruktion von Aristoteles, Categoriae. 1–5. – Rainer Enskat (toim). Amicus Plato, magis amica veritas. Festschrift für Wolfgang Wieland zum 65. Geburtstag, Springer, Berlin 1998, lk 60–81.
• Wolfgang-Rainer Mann. The Discovery of Things: Aristotle's Categories and Their Context, Princeton University Press: Princeton 2000.
• Allan Bäck. Aristotle's theory of predication, Leiden/Boston/Köln: Brill 2000.
• Edmund Braun. Peri tôn katêgoriôn. – Franco Volpi (koost). Großes Werklexikon der Philosophie, Kröner, Stuttgart 2004, lk 82–83.
• Rainer Thiel. Aristoteles' Kategorienschrift in ihrer antiken Kommentierung, Mohr Siebeck, Tübingen 2004.
• Ludger Jansen. Aristoteles' Kategorie des Relativen zwischen Dialektik und Ontologie. – Philosophiegeschichte und logische Analyse, 9 (2006), lk 79–104.
• Benedikt Strobel. Von einem Subjekt ausgesagt werden und an einem Subjekt vorliegen: zur Semantik genereller Terme in der aristotelischen Kategorienschrift. – Phronesis 54, 2009, lk 40–75.