Carmen Amaya
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2023) |
Carmen Amaya Amaya (2. november 1913 Barcelona – 19. november 1963 Barcelona) oli hispaania flamenkotantsija ja laulja.
| Carmen Amaya | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
2. november 1918 Somorrostro |
| Surmaaeg | 19. november 1963 (45-aastaselt) |
Ta sündis Hispaanias Barcelonas Somorrostro agulis. Tantsimisega hakkas tegelema seitsmeaastaselt.
Tema debüüt oli 1929. aastal Pariisis. 1936. aastal kolis ta Ameerikasse, kus esines mitmes filmis, mis purustasid kassarekordeid. Nende seas "Romeo ja Julia" muganduses "Los Tarantos" ja lühifilmis "Danzas Gitanas" ("Mustlastantsud").
1944. aastal esines Amaya Valges Majas Franklin Roosevelti kutsel ja 1953. aastal Harry S. Trumani kutsel.
Carmen Amaya on maetud Cementiri del Sud-Oesti kalmistule Barcelonas Montjuïci mäel.
Elulugu muuda
Carmen Amaya sündis Somorrostros, väga vaeses linnaosas. Tema isa Francisco Amaya, kes oli kõrtsikitarrist, märkas varakult, et tütrel on laulu- ja tantsuannet.[1]
Carmen Amaya sai tänu oma tantsuoskusele legendaarseks flamenkotantsijaks. Tema oskuste hulka kuulus ka laulmine, kuid tantsimise tõttu jäi see siiski tagaplaanile. Amayal oli loomulik anne, teda ei õpetatud tantsima kellegi poolt. Teda õpetas raske ja vaene elu tänaval, kus ta raha teenimiseks esines. Tänavalt sattus ta teatrisse ning edasi Madridi lavadele, kus ta kogus palju tähelepanu oma eripärase tantsustiili ja eluliste hoiakutega.[2]
Hispaanias algas aga kodusõda ning see sundis Carmen Amayat sealt lahkuma. Ta reisis palju, näiteks Lissabonis, Londonis, Pariisis, Argentinas, Brasiilias, Tšiilis, Colombias, Kuubas, Mehhikos, Uruguays, Venezuelas ja New Yorgis.[2]
1947. aastal naasis Carmen Amaya Hispaaniasse. Selleks ajaks oli ta juba maailmakuulus flamenkotäht.[2]
1952. aastal abiellus Carmen kitarrist Juan Antonio Agüeroga, kes ei olnud mustlane. Nad elasid autentset armulugu ja pidasid lähedasi pulmi. [1]
Carmen Amaya oli väga hea südamega inimene. Olenemata tohtust tähelepanust ja kuulsusest, ei olevat see teda kunagi üleolevaks ega uhkeks muutnud. Ta suutis alatiseks meelde jätta, kust ta tulnud on, mida läbi elanud ja millist vaeva näinud, et olla keegi, keda ülemaailmselt tuntakse.
Carmen Amaya tegi flamenko ajalugu. Amayal oli julgust astuda üle traditsioonilistest piiridest ja laiendada seda tantsu, muutes selle naiselikumaks. Ta pani jalga esteempüksid ja jaki ning põimis üliosavalt naiste elegantsuse ja graatsilisuse meestele iseloomuliku metsikuse ja tugevate jalgade tööga.[3] Selline tegevus aga šokeeris algul paljusid, kuid siis märgati selles ning eriti just Amaya tantsuviisis eripära. See oli niivõrd teistsugune, et pälvis tähelepanu kogu maailmas. Carmen Amaya töötas kõvasti oma jalgade töö kallal, muutes ennast kiiremaks ja raevukamaks[3]. Kuid olulisel kohal oli ka tema eriline isiksus ja ootamatu iseloom, mis olevat tõmmanud paljusid tema poole. Carmen Amaya, kes oli lapsepõlves pidanud kannatama viletsust ja vaesust, olevat olnud väga heldekäeline ning olevat aidanud alati abivajajaid.[1]
"Paljud inimesed arvavad, et Carmen Amaya on üks ajaloo suuremaid flamenkotantsijaid. 1940. ja 1950. aastatel ehk karjääri tipphetkeil oli ta rahvusvaheline kultuuriikoon, kes kombineeris raevu õrnusega – loodusliku eksootilise naisega, kellel oli Hispaania tugev uhkus ja mustlaste vaimu kontrollimatu viletsus."[3]
Hispaania muuda
Kui Carmen Amaya oli nelja-aastane, võttis kitarristist isa ta esinemistele kaasa, et Carmen seal tantsiks ja laulaks. Esimesena märkas Carmeni annet ärimees Jose Sampere, kes kutsus ta oma teatrisse, Hispaania teater Barcelonas. Carmenile tekitas pingeid aga asjaolu, et vanuse tõttu ei saanud ta seaduslikult töötada. Sellegipoolest hakkas Amaya kohe kuulsust koguma, tema nimi ilmus trükis aastal 1929 tänu Sebastian Gashile, kes oli kriitik ja teda väga heldelt arvustas. Samuti märkas Carmen Amayat ka Vicente Escudero, kes oli kindel, et Carmen suudab flamenkotantsu revolutsiooniliselt muuta. Ta iseloomustas Amaya tantsu kahe erineva stiili põimumisega: vana tantsuviis ja Amaya flamenkostiil tema jalgade variatsioonides. 1935. aastal võttis Carcelle Carmen Amaya tööle, tutvustades teda Madridis. Sellega sai Carmen aga palju kuulsust üle riigi. Ta võttis osa ka filmimaailmast, kus mängis väikest rolli filmis "Juan Simoni tütar"(1957), hiljem oli Carmenil võimalus koos töötada Pastora Imperio'ga filmis "Maria de la O".[1]
Ameerika muuda
1936. aastal töötas Amayade perekond Zorrilla teatris, mis oli Carcelle ettevõte. Rahaliselt läks perekonnal hästi ning nad pidid minema oma uue autoga Portugali lepingut vormistama. Esines paar tagasilööki, kuid lõpuks suutsid nad Ameerika lavale jõuda.[1] Sealt algaski Carmen Amaya põhiline edu. Kõigepealt võeti ette Lõuna-Ameerika linn Buenos Aires, kus Amayade pere üllatas oma võidukäiguga paljusid.[1] Plaanitud nelja nädala asemel viibisid nad lõpuks seal kokku üheksa kuud. Selline otsus tuli vastu võtta just Carmen Amaya pärast, sest iga kord kui ta esines, oli teater rahvast täis ning pileteid müüdi isegi mitu kuud ette. Sellise edu saavutamise märgiks ehitati Buenos Airesesse tema nime kandev teatrihoone.[1]
Ameerika oli Carmeni jaoks väga oluline koht, sest sel ajal olid paljud tähtsad inimesed sinna koondunud ja tänu neile oli Amayal võimalus kuskile areneda ja ennast teostada. Ta kohtus Ameerikas nii filmitähtede, edukate muusikute kui ka oluliste kultuuri isikutega[1]. Seal kohtas ta ka dirigent ArturoToscanini, kes nägi temas tuld ja hoopis isemoodi rütmi. Samuti oli Amayal au kohtuda Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Rooseveltiga. Euroopas suhtles Carmen Amaya isegi Inglismaa kuningannaga.[1]
1947. aastaks polnud Carmen Amaya veel Hispaaniasse tagasi pöördunud ning selleks ajaks oli ta juba üle kogu maailma kuulus. Tänu Ameerikas viibitud ajale sai Amaya oma tantsuviisi laiendada, maailmale näidata ning edu ei jäänud tulemata. [1]
Haigus muuda
Kuid siis hakkas Carmen Amaya kannatama neerupuudulikkuse all. Sellele vaatamata oli Carmen siiski tugev ja vastupidav. 1963. aastal filmiti "Los Tarantost", mil Amaya tervis oli juba halvenemas. Sellegipoolest tantsis ta paljajalu külma käes, kuid õnneks ei pidanud ta ühtegi stseeni kaks korda tegema. Carmen Amaya oli elujõudu täis ning ei hüljanud oma esitusi kuni sama aasta 8. augustini, kui ta oli ühe oma esinemise ära teinud ning teatas Batistale: "Andres, me lõpetasime".[1]
Carmen Amaya viis oma lühikese elu jooksul korda midagi imelist, muutes flamenkotantsu niivõrd palju. Teda õpetasid tema perekond, tänavaelu ning oluline roll oli ka tema rahvusel. Amaya tantsuviis näis raevukas ja osalt ka vägivaldne, kuid selle tunnetuse taga oli hing ja kirg[1]. "Tänaseni on see jätkuvalt tantsu ja flamenko mõistmise viiside paradigma" [1].
"Carmen Amaya legend elab tänaseni. Tänaseks on Omayra Amaya suguvõsa nähtus, kui uhke ja kirglik mustlasest naine võtab kunsti oma piiridesse" [3].
Osaline filmograafia muuda
- "La hija de Juan Simón" (1935)
- "María de la O" (1936)
- "Sueños de gloria" (1944, koos Pastora Imperioga)
- "Vea a mi abogado" (1945)
- "Los Tarantos" (1963) (Carmen Amaya, 2003).[2]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 "BIOGRAFIA DE LA BAILAORA CARMEN AMAYA". Vaadatud 07.10.2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Carmen Amaya". 2003–2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.08.2005. Vaadatud 08.10.2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: kuupäeva vorming (link) CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Carmen Amaya". 2000. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.02.2003. Vaadatud 08.10.2018.