Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on Ida-Preisimaalt pärit suguvõsast; Holsteinist pärit Rootsi aadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Bunge (Holsteini aadlisuguvõsa).

Bunge suguvõsa aadlivapp

Bunge (vene keeles Бунге) oli Ida-Preisimaalt Stallupöhnenist pärit literaadi- ja aadlisuguvõsa.

AjaluguRedigeeri

Varasem ajaluguRedigeeri

Bungede kohta on teateid 1720. aastatest Ida-Preisimaalt Stallupöhnenis (praegu Nesterov). Suguvõsaliin algab Friedrich Bungega. Tema poeg Georg Friedrich Bunge (1722−1792) oli 1740. aastatel Tilsitis farmatseut, rändas 1749. aasta paiku Venemaale ja oli Kiievis apteegi juhataja. 1779. aastal sai ta Venemaa kodakondsuse, tõusis oma teenistuse kaudu aadliseisusse ja võeti 1791. aastal Kiievi kubermangu aadliraamatusse. Tema poeg kolleegiumiassessor Andreas Theodor von Bunge (1766−1814) jätkas suguvõsa pealiini, viimase vend kolleegiuminõunik Christian Gottlieb von Bunge (1776−1857) oli Venemaa noorema liini rajajaks. Noorimast pojast tõeline riiginõunik Christophor von Bungest (1781−1861) sai Moskva ülikooli professor, dekaan ja prorektor.

 
Friedrich Georg von Bunge (1802−1897)

Eestimaa liinRedigeeri

Andreas Theodori vanem poeg Friedrich Georg von Bunge (1802−1897) rajas suguvõsa Eestimaa liini. Ta oli nimekas õigusteadlane ning võeti teenete eest 15. märtsil (vkj) 1865 Eestimaa ja 14. juunil (vkj) samal aastal Kuramaa rüütelkonna matriklisse. Tema kahest pojast põlvnesid selle liini kaks haru. Vanem neist kustus 1922. aastal, mil bolševikud lasid maha endise Sahhalini viitsekuberneri tõelise riiginõuniku Friedrich Georg von Bunge (1860−1922) ja tema poja Alexanderi. Põllumees Georg Adolf von Bungega (1830−1873) alguse saanud haru oli alles veel XX sajandi algul.

Liivimaa liinRedigeeri

 
Alexander von Bunge (1851−1930)

Selle liini esiisaks oli arst ja maadeuurija Alexander Georg von Bunge (1803−1890). Abielu kaudu Kärde mõisast pärit Caroline Elisabeth von Pistohlkorsiga (1813−1858) pärisid selle mõisa tema lapsed ja olid kaasomanikud 1864. aastani. Poeg Gustav Piers Alexander von Bunge (1844−1920) oli keemik ja temast sai Baseli ülikooli professor. Tema noorem vend Alexander von Bunge (1851−1930) omandas Tartu ülikoolis meditsiinidoktori kraadi, osales Siberi uurimisretketel, oli Balti laevastiku ülemarst ja lõpetas karjääri salanõuniku teenistusastmega. Tema surmaga kustus Liivimaa liin.

 
Nikolai Karl Paul von Bunge (1823−1895). Ivan Tjurini maal (1887)

Venemaa liinRedigeeri

Liini rajaja Christian Gottlieb von Bunge (1776−1857) noorem poeg Nikolai Karl Paul von Bunge (1823−1895) tegi Venemaa riigiteenistuses hiilgavat karjääri: kaitses poliitteaduse doktori kraadi, valiti Kiievi ülikooli professoriks ja rektoriks, teenis välja tõelise salanõuniku teenistusastme, oli aastatel 1882−1887 Venemaa rahandusminister, nimetati Riiginõukogu liikmeks ja oli 1887−1895 Ministrite Komitee esimees. Kuna ta suri vallalisena, jätkus liin tema venna insener Heinrich Georg Konstantin von Bunge (1811−1885) järeltulijatega. Viimase poeg Nikolai Christian Konstantin von Bunge (1842−1914) oli samuti Kiievi ülikooli professor. Bungede perekonna õpetlaste traditsiooni jätkas ka tema poeg Nikolai Nikolajevitš von Bunge (1885−1921), kes omandas Kiievi ülikoolis keemiamagistri kraadi, oli eradotsent ja seejärel Tauria ülikooli keemia erakorraline professor (1919). Ta oli selle liini viimane meessoost esindaja.

Suguvõsa liikmeidRedigeeri

Bunge suguvõsa mõisavaldusedRedigeeri

 
Kärde mõisa ait 2007. aastal
  • Kiievi kubermang:
    • Rossoški (XX sajandil)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Kärde (Cardis) (kuni 1864, kaasvaldus)
  • Minski kubermang:
    • Kovalevitš (XIX sajandil), Novõi Dvor (XIX sajandil)
  • Poola:
    • Opalin (alates 1876)

KirjandusRedigeeri

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 43 (Bunge suguvõsa).
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 270.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 57-60 [1].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd II. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1974. Lk 177-178.

VälislingidRedigeeri