Botaanika terminoloogia komisjon

Eesti Looduseuurijate Seltsi juures tegutsev nimekomisjon

Botaanika terminoloogia komisjon on Eesti Looduseuurijate Seltsi juures tegutsev eestikeelsete taimenimetuste ja botaanika terminite loomise, korrastamise ja taimenimetuste andmebaasi pidamisega tegelev mitteformaalne ühendus.

Ajalugu muuda

Botaanika terminoloogia komisjoni on aegade jooksul korduvalt moodustatud, igatahes komisjoni ajalugu on jäädvustatud ebapiisavalt ja ebaühtlaselt. Komisjon loeb oma algusajaks 1907. aastat, mil Eesti Üliõpilaste Seltsi loodusteaduste osakond avaldas üleskutse eestikeelsete taimenimetuste kogumiseks. Pärast materjali kogumist asus EÜSi loodusteaduste osakond 1915. aasta kevadel nimetusi kindlaks määrama. Tulemusena ilmus Eesti taimede nimestik 1918. aastal. [1]

Senised komisjoni liikmed muuda

Komisjoni on kuulunud nii botaanikuid, teisi loodusteadlasi kui ka aednikke: Aleksander Audova, Hendrik Bekker, Artur Luha, Hugo Kaho, Teodor Lippmaa, Gustav Vilbaste, Karl Eichwald, August Vaga, Erast Parmasto, Maret Kask, Viktor Masing, Aleksei Paivel, Jaak Palumets, Erich Kukk, Ülle Reier jmt.

Keeleteadlasi on komisjonis olnud kolm:

Komisjoni liikmed 2023 muuda

2019. aasta seisuga kuuluvad komisjoni botaanikud, aednikud ja keelekorraldaja:

Botaanika terminoloogia komisjoni tegevus muuda

Komisjon peab eestikeelsete taimenimetuste andmebaasi (taimenimed.ut.ee).

Arvestades maailma taimeliikide suurt hulka (vähemalt 300 000 liiki), pole lootust ega ka põhjust neile kõigile eestikeelseid nimetusi panna. Uued taimenimetused luuakse vastavalt vajadusele. Uusi eestikeelseid nimetusi vajavad eelkõige:

  • tõlkijad: käsiraamatud, ilukirjandus, filmid, õigustõlkekeskus jt,
  • toimetajad, ajakirjanikud,
  • taimede müüjad, kasvatajad, botaanikaaiad,
  • üliõpilased, botaanikud jt taimedega kutsetöös tegelejad.

Taimenimede komisjon peab koosolekuid 4–7 korda aastas, ühe koosoleku kestus 4–5 tundi, suur osa tööst tehakse e-posti listis.

Eestikeelsete taimenimetuste moodustamise põhimõtteid muuda

Uute eestikeelsete taimenimetuste moodustamisel on neli põhilist võimalust.

  • teadusnime translitereerimine, mugandamine vastavalt eesti keele struktuurile. Nii on eesti keelde tekkinud näiteks aaloe, asalea, begoonia, bensoestüüraks, Blecheri ehhinoodor,
  • nime tõlkimine võõrkeeltest (ladina, vene, inglise, saksa vm), arvestades nendes keeltes eelistatud epiteete, samuti taime iseloomulikke tunnuseid, levikut ja kasvukohta, kasutusviisi, näiteks jalgleht (Podophyllum). Eriti sageli kasutatakse seda liigiepiteetides, näiteks üheemakaline viirpuu (Crataegus monogyna),
  • nime ülevõtmine: taime kodumaal kasutatava ja rahvusvahelisse keelepruuki läinud nime võtmine võõrsõnana eesti keelde, näiteks soola-anabass ehk bijurgunn, kakiploomipuu, kepi-vengepuu,
  • uue nime loomine või tuletamine eestikeelsete sõnatüvede liitmise või tuletusliidete kasutamise teel, samuti kasutusviisi jm omaduste järgi, näiteks püharbik, lubav potentsipuu, jaagupõõsas, virvekäpp.

Taimenimetuste õigekirja erinevusi üldkeelest muuda

  • Isikunimedest tulenevad liigiepiteedid kirjutatakse suure algustähega, näiteks Lippmaa hunditubakas, Sosnovski karuputk;
  • kohanimed on väikese algustähega ning kirjutatakse (nõukogudeaegse traditsiooni järgi) häälduspäraselt, näiteks missuuri karusmari (Ribes missouriense), kuid on ka erandeid, näiteks nizza märtsikelluke,
  • komisjoni otsuse järgi on kasutajal vabadus pruukida taimede liiginimedes nii vormi "-õiene" kui ka "-õieline" (õiged on näiteks nii suureõieline kui ka suureõiene), "-hambaline" ja -"hambane", "-ogaline" ja "-ogane", "-viljaline" ja "-viljane", "väikeseõieline" ja "väikseõiene" jne.

Viited muuda

  1. Kodumaa taimed. I. jagu: Õistaimed. Tartu: Eesti kirjanduse seltsi kirjastus. 1918. Lk 3.
  2. "Eestikeelsete taimenimede andmebaas". 2019.