Boriss Piotrovski

Boriss Borissovitš Piotrovski (vene keeles Борис Борисович Пиотровский; 14. veebruar (vkj 1. veebruar) 1908 Peterburi, Venemaa Keisririik – 15. oktoober 1990 Leningrad, Nõukogude Liit) oli vene arheoloog ja orientalist, professor, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1970).

Boriss Piotrovski
foto aastast 1988
Sünniaeg	14. veebruar 1908
Surmaaeg	15. oktoober 1990
Kodakondsus	Venemaa Keisririik, Nõukogude Liit
Teadusala	arheoloogia, orientalistika
Uurimisala	Urartu tsivilisatsioon
Teaduskraad	ajaloodoktor (1944)
Teaduskutse	professor

Ta oli Venemaa keisririigi jalaväekindrali Bronislav-Adolf Piotrovski pojapoeg. Orientalist Mihhail Piotrovski on tema poeg. Aastatel 1964–1990 oli Boriss Piotrovski Riikliku Ermitaaži direktor.

Pärast Leningradi Riikliku Ülikooli lõpetamist töötas ta arheoloogia instituudis, seejärel Ermitaažis. Tema teaduslik uurimistöö keskendus Urartu tsivilisatsioonile. Alates 1939. aastast võttis ta mitmel korral osa teaduslikest ekspeditsioonidest Armeeniasse. Tema juhtimisel võeti ette suuremad arheoloogilised väljakaevamised Karmir Bluris kunagise Teišebaini kohal. Sõja esimesel aastal oli Piotrovski Leningradis, kus elas esimese blokaaditalve üle. Seejärel evakueeriti ta koos teiste Ermitaaži töötajatega (sealhulgas direktor Jossif Orbeli) Jerevani.

1943. aastal ilmus tema esimene raamat – "История и культура Урарту" ('Urartu ajalugu ja kultuur'). Selle eest pälvis ta Stalini 2. järgu preemia. Tema tuntuim teos, 1959. aastal ilmunud "Ванское царство" ('Vani kuningriik'), tõlgiti mitmesse keelde.

Tunnustus

• 1945 – valiti Armeenia NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1946 – Stalini 2. järgu preemia
• 1961 – Armeenia NSV teeneline teadustegelane
• 1964 – Vene NFSV teeneline kunstitegelane
• 1967 – valiti Briti Akadeemia välisliikmeks
• 1968 – valiti Armeenia NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks
• 1968 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1983 – sotsialistliku töö kangelane

Välislingid

• "Ванское царство". books.google.ru