Vikipeedia

Boris Sepp

Boris Sepp (17. august 1894 Kuressaare – 24. november 1942 Gorki oblast) oli eesti advokaat ja riigitegelane.

Boris Sepp
Boris Sepp
Eesti kohtuminister
Ametiaeg
21. juuni 1940 – 5. juuli 1940
Eelnev Albert Assor
Järgnev Friedrich Niggol
Isikuandmed
Sünniaeg 17. august 1894
Kuressaare, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 24. november 1942 (48-aastaselt)
Gorki oblast, Nõukogude Liit
Rahvus eestlane
Erakond Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei
Abikaasa Vanda Sepp,
Marie Sepp
Vanemad Joann (Jaan) Sepp,
Aleksandra Sepp (Panov)
Lapsed Georg Sepp

Elukäik muuda

Sepp sündis 18. augustil 1894 Torgu vallas.[1] Ta omandas kõrghariduse õigusteaduskonnas Tartu Ülikoolis.[2] 1922. aastani elas Sepp Venemaal, kus astus 1920. aastal bolševike parteisse ning tegutses Ust-Kamenogorski advokaatide kolleegiumi liikmena.[3] 1921. aastal taotles ta võimalust opteeruda ja kolis tagasi Eestisse.[4]

Eesti Vabariigis muuda

1922. aasta oktoobrist töötas Sepp juristina Eesti kohtuministeeriumis, töötades Rakveres Rakvere-Paide Rahukogu kohtu-uurijana.[5] 1923. aastal kolis ta Pärnusse ja ta viidi enda palvel üle Viljandi-Pärnu rahukokku.[6] 1925. aastal kolis ta Tartusse ja viidi üle Tartu-Võru rahukokku.[4][7] Kohtuministeeriumist lahkus Sepp omal palvel 6. märtsil 1926.[8]

Pärast kohtuministeeriumist lahkumist elas Sepp Mustvees, kus tegutses advokaadi ja Vene haridusseltsi esimehena.[9] 1920. aastate lõpus kolis ta Mustveest Haapsallu, kus töötas edasi advokaadina. Haapsalus elades valiti ta 1930. aastal linna jaoks problemaatilise ajalooga Tööerakonna koosseisus linnavolikokku, kus juhtis linna revisjonikomisjoni.[10][11][12] Linnavolikogus keeldus ta järgmisel revisjonikomisjonil kedagi teist peale enda kandidaadiks üles seadmast, pidas venitamiseks pikki kõnesid linnavolikogul, vaidles otsuste vastu ja esitas päevakorraväliseid teemasid probleemidena.[13]

1932. aastal elas Sepp Petseris, kus temast kujunes kohalik avaliku elu tegelane. Ta andis välja ajalehte Setumaa, mis ei osutanud populaarseks.[14][15] Petserimaalt kandideeris ta 1932. aasta valimistel ühes Rahvusliku Keskerakonna nimekirjas (nimekirju esitati kaks) Riigikokku. Valimiste eelselt levitas ta Keskerakonna lendlehti, milles lubati erakõrtside sulgemist, armee laiali saata ja kohalike ametnike palka vähendada.[16][17] Tähelepanu avaldas ka valimistel Keskerakonna valimisnimekirjas olnud liikmete punane taust.[18] Sepp sai kokku 185 häält ja Riigikokku ei pääsenud.[19]

Pärast valimisi juhtis Sepp äsjaloodud Petseri Töölisühingut ja jätkas advokaadina. Töölisühing suleti politsei poolt ja 1933. aasta detsembris saadeti sisekaitseülema korraldusel Sepp Petserist välja. Tal keelati edaspidi elada piirkondades, kus kehtis kaitseseisukorra seadus. Väljasaatmise põhjuseks oli "riigivastaste organisatsioonide loomine ja kommunistlise kirjanduse levitamine".[4][20][21] 1930. aastate teisel poolel ajas Sepp Narvas kinnisvaraäri.[22][23]

Okupeeritud Eestis muuda

 
Lääne Elu ajaleht 26. juunist 1940, mis teatab uue valitsuse loomisest, kus Sepp oli kohtuminister

Hiljemalt 1940. aasta algul värvati Sepp Nõukogude Liidu teenistusse.[24] 21. juunil 1940 sai temast kohtuminister nõukogudesõbralikus Johannes Varese valitsuses. Sepa sihiks ministrina oli "värskendada kohtunike, prokuratuuri ja teiste ametnike koosseise, et saaks võimule edumeelsemad kihid". Ta kinnitas, et eraomand Eestis jääb püsima ning kohtuministeerium suuri muudatusi ei vaja.[25] Kokku püsis Sepp ministri ametikohal kaks nädalat, ta vallandati 5. juulil.[26] Vallandamise põhjused ei ole üheselt selged, Elmar Tambek väitis põhjuseks olnud alkohoolsete jookide pidev tarbimine ja avalikkuses oma positsiooniga kiitlemine, samuti kohutavalt planeeritud amnestiaseadus, Saksa okupatsiooni ajal väideti põhjuseks olevat "rida kompromiteerivaid andmeid".[27]

1940. aasta 25. novembril arreteeriti Sepp NKVD poolt. Teda süüdistati Eesti Vabariigis revolutsioonilise tegevuse lämmatamises, sest ta oli 1924. aastal kohtu-uurijana kuulanud üle Jaak Nanilsoni tapmises kahtlustatavaid isikuid. Samuti süüditati teda Eestisse opteerudes bolševike parteist lahkumises, Nõukogude võimu sisseseadmise toetamist karjeristlikel eesmärkidel ning toetust advokaatide kolleegiumi loomisele. 1941. aasta märtsis mõisteti talle viis aastat parandusliku töölaagrit ja ta suri Venemaal vangilaagris 1942. aastal.[4][28]

Isiklikku muuda

Borise isa Joann (Jaan) Sepp sündis 1865. aastal Saaremaal köstrile Georg Sepale. Ta õppis ja lõpetas 1887. aastal Riia Vaimuliku Seminari ja tuli Saaremaale tagasi preestriks. Perioodil 1893–1899 töötas Joann ka preestrina Tornimäel, 1904–1918 töötas ta usuõpetajana Võru koolides. Borise ema oli Aleksandra Sepp (neiupõlvenimi Panov, elas aastatel 1870–1947), kes sündis Saaremaal Leisis. Borisel oli peres viis õve: Raissa, Valentin, Nikolai, Serafima, Ivan.[1][29]

Boris oli abielus Vanda Sepaga, kellega tal oli poeg Georg Sepp.[3] Abikaasa oli vene rahvusest ja lapsi õpetasid Sepad vene keeles ja meeles.[15] Narvas elamise ajaks oli Boris abielus Marie Sepaga.[23]

Seppa on tihti kujutatud Nõukogude-vaenulikes allikates joodikuna. Esimest korda on mainitud tema kommet alkoholi liigselt tarbida Petseris, kui väideti, et ta jõi maha töölisühingu raha.[22] Samuti kujutab teda joodikuna oma teostes Elmar Tambek, kirjeldades teda kui ehtsat joomarit ning pool-, kui mitte pärishullu narkootikut ja süfiliitikut.[30]

Kohtuvaidlused muuda

Eri allikates iseloomustatakse Seppa konfliktse ja tujuka inimesena. Teda nimetatakse protsessihimuliseks, sest ta kaebas inimesi sageli kohtusse. Samas ei olnud tal kohtuprotsessides eriliist edu, enamasti ei ilmunud ta kohtusse ning tavaliselt tegi kohus otsuse Sepa kahjuks.[13][31][32][33]

  • 1927. aastal kaebas ta Sergei Kerlinski rahukogusse au haavamise tõttu, kuid lõpuks esitati hoopis Sepale dokumendi võltsimise süüdistus, sest Sepp muutis tunnistust lisades uue haavava sõna.[9]
  • 1930. aastal kaebas Sepp Haapsalu linnapea Hans Alveri kohtusse etteheitel, et Alver töötab korraga kahel töökohal, kuid Sepp ei ilmunud ise kohtusse ega olnud ka tema kaebustel seaduslikku alust.[34]
  • Olles solvatud Lääne Elu artiklitest, mis Sepa problemaatilisi tegevusi ja poja süüasja kirjeldasid, kaebas ta lehe kohtusse, nõudes edasikaebuste kogunemisel lõpuks poolt miljonit senti ja lehe sulgemist.[31][32]
  • Laimu pärast kaebas Sepp oma endise majaperenaise kohtusse.
  • Politsei kaebas Sepa kohtusse, sest ta ei olnud oma pojale kaitserõugeid teinud, kohtus väitis Sepp, et pere oli seda ise teinud.[35]
  • Sepp läks Lääne maavalitsusega kohtusse, kuna ei soovinud maksta ise oma naise ravimise eest.[36]
  • Petserimaal elades kaitses Sepp pussitajat, väites, et "pussitamine setode rahvakogunemisel olevat nende rahvuslik traditsioon".[37]
  • Narvas käis Sepp kohtus kinnisvara müügi tülide tõttu.[23]
  • Narva politseikomissar kaebas Sepa kohtusse, sest Narva oli kaitseseisukorras ning Sepal ei olnud õigust seal olla.[38]

Süüdistused koostöös NKVD-ga muuda

Boris Sepa puhul on esinenud korduvalt kahtlusi, et tegemist oli Nõukogude Liidu spiooniga. Praeguse hetkeni kindlaid tõendeid ei ole, et Sepp enne baaside ajastut töötas Nõukogude Liidu kasuks, kuid kahtlust tekitavad fakte on mitmed:

  • Sepp astus 1920. aastal enamlaste parteisse.
  • Sepa üheks tegevusvaldkonnaks oli Nõukogude Liiduga seotud pärandiküsimustega tegelemine.
  • Pärandiküsimuste tõttu käis Sepp sagedasti Nõukogude Liidu saatkonnas.
  • 1936. aastal kirjutatud kiri, milles Sepp lubas vajadusel Punaarmees Saksamaa vastu sõdima tulla.
  • 1930. aastate keskel taotles Sepp Nõukogude Liidu kodakondsust. On selgusetu, miks see teoks ei saanud.
  • Fakt, et Sepp oli kindlasti värvatud Nõukogude Liidu spiooniks baaside ajastul.
  • Sepa nimetamine kohtuministriks hoolimata tema keerulisest iseloomust.[4]
  • Punase ajalooga inimeste nimekirja etteotsa saamine Keskerakonnas Petseris ja probleemid Haapsalus kandideerides.
  • Punased loosungid valimiste ajal: sulgeme sõjaväe, paneme kinni erakõrtsid.
  • Petserist väljasaatmine "riigivastaste organisatsioonide loomise ja kommunistlise kirjanduse levitamise pärast".
  • Oma pere kasvatamine "vene keeles ja meeles".

Saksa okupatsiooni ajal kirjeldasid lehed Seppa üheks punasematest Varese ministritest: Sepp olevat soovitanud juba 21. juunil valitsusse saades Eesti lipu kõrvale Hermanni torni tõmmata ka Nõukogude Liidu lipu ning minna Nõukogude Liidu saatkonda lugupidamist avaldama "rahvavalitsuse" ametisse aitamise eest.[39] Samuti olevat Sepa kinnisvaraga tegelemine 1930. aastatel Eestis sihiga aidata Nõukogude Liitu. Kui Eestis surnu pärandas kinnisvara Nõukogude Liidus elavale inimesele, oli Sepp see, kes Eestis kinnisvara maha müüs ja raha Nõukogude Liidu saatkonda toimetas.[22]

Eesti Poliitiline Politsei tundis huvi Sepa tegevuse vastu ja teda jälgiti juba 1930. aastatel. Seepärast keelati Sepal aastatel 1936–1939 ära viibimine kaitseseisukorras olevates piirkondades ning ka pärast keeldu ei tohtinud ta elada Tallinnas, Tartus ega Narvas. 1936. aastal korraldas politsei Sepa korteris läbiotsimise. Poliitilise Politsei andmetel oli Sepp olnud aastatel 1919–1921 tšekaas ning naasnud Eestisse Nõukogude Liidu luure huvides. Sepp olevat kohati avalikult suhtunud vaenulikult Eesti riiki ning ülistanud Nõukogude korda.[4]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 "Dr. J. Vares-Barbarus peaministriks". Rahvaleht. 22. juuni 1940. Lk 1.
  2. ↑ "Uued vannutatud adwokaadid Haapsalus". Lääne Hääl: maarahva häälekandja. 14. märts 1931. Lk 1.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Sepp, Boris". Saaga ERA.36.2.17007:1?284,1444,1430,448,0.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Ilmjärv, Magnus (2000). "Juunivalitsuste moodustamisest Leedus, Lätis ja Eestis ning Nõukogude Liidu kultuuridiplomaatiast". Acta Historica Tallinnensia. 4: 133-135.
  5. ↑ "Ametisse nimetamine". Kaja. 1. november 1922. Lk 3.
  6. ↑ "Ümberpaigutus". Riigi Teataja. 21. juuni 1923. Lk 648.
  7. ↑ "Ümberpaigutus". Riigi Teataja. 6. märts 1925. Lk 180.
  8. ↑ "Ametist wabastused". Riigi Teataja. 9. märts 1926. Lk 192.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Adwokaat süüpingil". Postimees. 22. detsember 1928. Lk 55.
  10. ↑ "Pooltosinat tööerakonna wõimumehi pogris". Lääne Elu: Läänemaa häälekandja. 22. jaanuar 1930. Lk 2.
  11. ↑ "Haapsalu linnawolikogu walimiste puhul on esitatud 14. kandidaatide nimekirja". Lääne Elu: Läänemaa häälekandja. 4. jaanuar 1930. Lk 1.
  12. ↑ "Kes pääsesid raekotta ja kes jäid ukse taha?". Lääne Elu: Läänemaa häälekandja. 25. jaanuar 1930. Lk 1.
  13. ↑ 13,0 13,1 "Linnawolikogu mürts-koosolek. Wastasrinna naeruwäärt esinemine". Lääne Elu: Läänemaa häälekandja,. 28. märts 1931. Lk 1.{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  14. ↑ "Kadunud kommunistlik tegelane". Elu: Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja. 5. märts 1932. Lk 1.
  15. ↑ 15,0 15,1 Pähkel, Peeter (5. veebruar 1933). "Ka Petseris on kangeid mehi". Kaja. Lk 2.
  16. ↑ "114 nimekirja 1967 kandidaadiga". Postimees. 22. märts 1932. Lk 3.
  17. ↑ "Keskerakonna ränk sissekukkumine". Järva Teataja. 12. mai 1932. Lk 2.
  18. ↑ "Keskerakonna nimekiri kubiseb punapäelastest". Kaja. 12. mai 1932. Lk 4.
  19. ↑ "Rahwa liisk on langenud". Wõru Teataja. 25. mai 1932. Lk 1.
  20. ↑ "Petserist saadetakse 4 meest wälja". Kaja. 7. detsember 1933. Lk 1.
  21. ↑ Lindmäe, Herbert. "Petserimaa juunipöörises 1940". Kultuur ja Elu. Vaadatud 29. septembril 2021.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 "Punase kohtuministri "silmapaistvus"". Postimees. 3. jaanuar 1943. Lk 4.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 "Ringkonnakohus karistas wandeadwokaati". Uus Eesti Narva uudised. 9. oktoober 1937. Lk 2.
  24. ↑ Ilmjärv, Magnus (2. mai 2012). "Välisriigid Eestis luurel: pilguheit sõjaeelsesse Eesti Vabariiki". Eesti Päevaleht.
  25. ↑ "Suur töö seisab ees". Sakala. 25. juuni 1940. Lk 3.
  26. ↑ "Kohtuminister vabastati ametist". Postimees (1886-1944). Nr 178. 5. juuli 1940. Lk 1.
  27. ↑ Eesti rahva kannatuste aasta. Tallinn: Eesti Omavalitsus / Eesti Kirjastus. 1943. Lk 54-55, 69.
  28. ↑ "Karl Soonpää päevik 22. juunil 1940. aastal". ERR. 22. juuni 2020.
  29. ↑ "SEPP Joann/Jaan Georgi P". Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Vaadatud 29. septembril 2021.
  30. ↑ Tambek, Elmar (17. aprill 1949). "Varese valitsus". Välis-Eesti: sõltumatu informatsiooni, kultuuriküsimuste ja majanduse ajaleht. Lk 6.
  31. ↑ 31,0 31,1 "B. Sepp jällegi oma "au jalule seadmas"". Lääne Elu: Läänemaa häälekandja. 10. detsember 1939. Lk 1.
  32. ↑ 32,0 32,1 "Nõuti pool miljonit wangidele jõulukingiks". Päewaleht. 16. detsember 1931. Lk 4.
  33. ↑ "Wannutatud adwokat praktiseerib". Lääne Elu: Läänemaa häälekandja. 14. juuni 1931. Lk 3.
  34. ↑ "Haapsalu linnapea kaks kohta". Kaja. 16. mai 1930. Lk 4.
  35. ↑ "Advokaat B. Sepp pani pojale rõuged". Lääne Elu: Läänemaa häälekandja. 12. november 1930. Lk 3.
  36. ↑ "Läänemaa teateid". Kaja. 23. veebruar 1933. Lk 7.
  37. ↑ "Märkmiku ja pliiatsiga Petserimaal". Nool. 17. juuni 1933. Lk 7.
  38. ↑ "Adwokaadid protestiwad". Uus Eesti Narva uudised. 11. oktoober 1938. Lk 2.
  39. ↑ "Nii see läks". Võrumaa Teataja. 22. juuni 1944. Lk 2.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Boris_Sepp&oldid=6625024"