Blanckenhagen

Blanckenhagen (ka Blankenhagen) on Pommerist pärit Liivimaa aadlisuguvõsa.

Blanckenhageni suguvõsa aadlivapp

Ajalugu

Pommeris on 1576. aastal mainitud Swinemünde pastor Petrus Blankenhagenit (suri 1576). Suguvõsa Liivimaa liini rajas Simon Blanckenhagen (suri enne 1624), keda mainitakse 1588. aastal Pärnu eesti koguduse pastorina. Tema järeltulijad olid Eestimaal vaimulikud ja kaupmehed.

XVIII sajandi keskpaiku siirdus Peter Heinrich Blanckenhagen (1723−1794) Tallinnast Riiga, kus ta asutas kaubamaja. Ta oli Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi asutaja. Tänutäheks võeti tema 1794. aastal Püha Rooma keisrilt aadlitiitli omandanud järeltulijad 1795. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse. Edaspidi olid Blanckenhagenid peamiselt mõisaomanikest põllumehed. Peter Heinrichi noorem vend Simon Johann Blanckenhagen (1725−maeti 1790) siirdus elama Hollandisse Amsterdami; tema liin oli alles veel XX sajandi alguses.

Suguvõsa liikmeid

• Simon Blanckenhagen (1589−1640), Tallinna Püha Vaimu koguduse pastor
• Simon Blanckenhagen (maeti 1681), Narva pastor
• Wilhelm Blanckenhagen (1626−maeti 1698), Tallinna linnakooli rektor
• Justus Blankenhagen (1657−1713), Tallinna Toomkoguduse ülempastor, Tallinna superintendent
• Peter Heinrich Blanckenhagen (1723−1794), kaupmees, Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi asutaja
• Wilhelm von Blanckenhagen (1761−1840), põllumees, mõisaomanik, kunstimetseen
• Ernst Johann Gottlieb von Blanckenhagen (1860−1917), põllumees, mõisaomanik
• Johann Heinrich William von Blanckenhagen (1863−1919), põllumees, mõisaomanik
• Wilhelm Johann Otto von Blanckenhagen (1867−1934), Liivimaa maanõunik
• Peter Heinrich von Blanckenhagen (1909−1990), arheoloog

Blanckenhagenite mõisavaldused

• Liivimaa kubermangu eesti distrikt:
  • Kaagjärve (Kawershof) (1798−? pandi-, ?−1801 pärusvaldus), Kriimani (Brinkenhof) (1808−1811 pandi-, 1811−1831 pärusvaldus)
• Liivimaa kubermangu läti distrikt:
  • Ādaži (Schloß Neuermühlen) (1796−1808 ja 1820), Akenstaka (Klingenberg) (1890−1920), Allaži (Allasch) (1780−1920), Bukulti (Bellenhof) (1799−1808 ja 1820), Drabeši (Drobbusch) (1794−1806 pandi-, 1806−1920 pärusvaldus), Jūdaži (Judasch) (1780−1846), Kļavkalni (Klawekaln) (XIX sajandil, rendivaldus), Kniediņi (Kaltenbrunn) (1890−pärast 1909), Mālpils (Schloß Lemburg) (1806−?, pandivaldus), More (Moritzberg) (enne 1892−pärast 1909), Pulēni (Pullendorf) (1802−1920), Rāmuļi (1832−1853), Skrīvermuiža (Abgunst) (1800−1808 ja 1820), Veismaņi (1830−1920), Vite (Wittenhof) (1806−?, pandivaldus)

Kirjandus

• Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 246-247.
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 15-21 [4].
• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Band XXIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2000. Lk 42-52.
• Nederland´s Patricaat. Ao 1911. 2e Jaargang. ´s-Gravenhage: Centraal Bureau voor Genealogie en Heraldiek, 1911. Lk 18-21 [5].