Blanckenhagen

Blanckenhagen (ka Blankenhagen) on Pommerist pärit Liivimaa aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Pommeris on 1576. aastal mainitud Swinemünde pastor Petrus Blankenhagenit (suri 1576). Suguvõsa Liivimaa liini rajas Simon Blanckenhagen (suri enne 1624), keda mainitakse 1588. aastal Pärnu Nikolai koguduse^[1] eesti koguduse pastorina. Tema järeltulijad olid Eestimaal vaimulikud ja kaupmehed.

XVIII sajandi keskpaiku siirdus Peter Heinrich Blanckenhagen (1723−1794) Tallinnast Riiga, kus ta asutas kaubamaja. Ta oli Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi asutaja. Tänutäheks võeti tema 1794. aastal Püha Rooma keisrilt aadlitiitli omandanud järeltulijad 1795. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse. Edaspidi olid Blanckenhagenid peamiselt mõisaomanikest põllumehed.^[2] Peter Heinrichi noorem vend Simon Johann Blanckenhagen (1725−maeti 1790) siirdus elama Hollandisse Amsterdami; tema liin oli alles veel XX sajandi alguses.^[3]

Simon Blanckenhagen (1589−1640), Tallinna Püha Vaimu koguduse pastor
Johannes (Hans) Blanckenhagen (1631 Tallinn –1684 Tallinn), kaupmees, Tallinna Suurgildi oldermann^[4]
Simon Blanckenhagen (maeti 1681), Narva Johannese kiriku koguduste ülempastor^[5]
Wilhelm Blanckenhagen (1626−maeti 1698), Tallinna linnakooli rektor^[6]^[7]
Justus Blankenhagen (1657−1713), Tallinna Toomkoguduse ülempastor, Tallinna superintendent
Simon Blanckenhagen (1659 Moskva – 1697), kaupmees Tallinnas, Wormostfere kroonumõisa rentnik
Albrecht Blanckenhagen (sündinud 1665), Rootsi sõjaväelane (kapten), Müüsleri mõisa valdaja^[4]
Simon Blanckenhagen (1690–1753), kaupmees Tallinnas
Peter Heinrich Blanckenhagen (1723−1794), kaupmees, Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi asutaja
Simon Johann Blanckenhagen (1725 Tallinn – maetud 1790 Amsterdamis), kaupmees Amsterdamis
Wilhelm von Blanckenhagen (1761−1840), põllumees, mõisaomanik, kunstimetseen
Ernst Johann Gottlieb von Blanckenhagen (1860−1917), põllumees, mõisaomanik
Johann Heinrich William von Blanckenhagen (1863−1919), põllumees, mõisaomanik
Wilhelm Johann Otto von Blanckenhagen (1867−1934), Liivimaa maanõunik
Peter Heinrich von Blanckenhagen (1909−1990), arheoloog

Liivimaa kubermangu eesti distrikt:
- Kaagjärve (Kawershof) (1798−? pandi-, ?−1801 pärusvaldus), Kriimani (Brinkenhof) (1808−1811 pandi-, 1811−1831 pärusvaldus)
Liivimaa kubermangu läti distrikt:
- Ādaži (Schloß Neuermühlen) (1796−1808 ja 1820), Akenstaka (Klingenberg) (1890−1920), Allaži (Allasch) (1780−1920), Bukulti (Bellenhof) (1799−1808 ja 1820), Drabeši (Drobbusch) (1794−1806 pandi-, 1806−1920 pärusvaldus), Jūdaži (Judasch) (1780−1846), Kļavkalni (Klawekaln) (XIX sajandil, rendivaldus), Kniediņi (Kaltenbrunn) (1890−pärast 1909), Mālpils (Schloß Lemburg) (1806−?, pandivaldus), More (Moritzberg) (enne 1892−pärast 1909), Pulēni (Pullendorf) (1802−1920), Rāmuļi (1832−1853), Skrīvermuiža (Abgunst) (1800−1808 ja 1820), Veismaņi (1830−1920), Vite (Wittenhof) (1806−?, pandivaldus)

↑ Heinrich Laakmann. DAS BÜRGERBUCH VON PERNAU 1615-1797, J. G. KRÜGER, TARTU 1936, seite 1
↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 15-6, 17 [1].
↑ Nederland´s Patricaat. Ao 1911. 2e Jaargang. ´s-Gravenhage: Centraal Bureau voor Genealogie en Heraldiek, 1911, lk 18-9 [2].
↑ ^4,0 ^4,1 Kohv ja kohvik Tallinnas, Tallinna Linnaarhiiv, 12 apr. 2017
↑ Matthias Akiander. Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, Helsingfors, J. C. Frenckell & Son, 1865, lk 69
↑ Adelheim, Georg. Das Revaler Bürgebuch 1624 – 1690 nebst Fortsetzung bis 1710. Tallinna: 1933, nr 657.
↑ Georg Adelheim, Die grosse Stadtschule oder Trivialschule in Reval. Baltische Familiengeschichtliche Mitteilungen, 1931, nr 2, seite 18-21

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 246-247.
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 15-21 [3].
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Band XXIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2000. Lk 42-52.
Nederland´s Patricaat. Ao 1911. 2e Jaargang. ´s-Gravenhage: Centraal Bureau voor Genealogie en Heraldiek, 1911. Lk 18-21 [4].