Ava peamenüü

Binaarne opositsioon

Binaarne opositsioon on tähenduslikult vastandlike terminite või vaadete süsteem.[1]

Binaarse opositsiooni puhul on vastamisi kaks rangelt defineeritud terminit, nagu näiteks naine ja mees, must ja valge, elu ja surm jne.[2] Binaarne opositsioon on oluline strukturalismis, mille kohaselt on binaarsed opositsioonid nii keeles kui ka mõtlemises fundamentaalsed.[3] Strukturalismis tõlgendatakse binaarset opositsiooni kui organiseerivat süsteemi filosoofias, kultuuris ja keeles.

Strukturalismi teooria rajaja Šveitsi keeleteadlane ja semiootik Ferdinand de Saussure (by Jullien)

Mõiste on pärit Šveitsi keeleteadlase ja semiootiku Ferdinand de Saussure'i strukturalismi teooriast.[2] Saussure’i järgi on keele eri üksustel väärtus ja tähendus ning keele iga üksus defineeritakse teisele üksusele vastandamise kaudu. Üksuste vaheline seos ei ole vastanduv, vaid vastastikku täiendav.[2] Saussure tõestas, kuidas märgi tähendus on tuletatud selle süntagmaatilisest ja paradigmaatilisest kontekstist.[4] Näiteks ei ole võimalik ette kujutada head, mõistmata, mida tähendab halb.[5]

Binaarses opositsioonis domineerib enamasti üks pool teise üle. Binaarsed opositsioonid on tihti väärtus- või rahvuspõhised ning nad jaotuvad hierarhiatesse ja omavad enamasti pealiskaudset tähendust.[6] Binaarseid opositsioone saab loogiliselt kirjeldada mitte ainult kahese, vaid neljase struktuurina, nt mees-naine on tõlgendatav kui mees-mittemees ja naine-mittenaine. Seega on selles binaarses opositsioonis peidus neli võimalust: mees, naine, mees-naine mõlemad, ja ei mees ega naine.[7] Pieter Fourie leidis, et binaarsetel opositsioonidel on veel sügavam või teise tasandi binaarsus, mis võimendab nende tähendust. Näiteks vastandus kangelane-antikangelane sisaldab sekundaarseid opositsioone, nagu hea/halb, ilus/inetu, meeldiv/ebameeldiv jne.[8]

Binaarne opositsioon Lääne mõtlemisesRedigeeri

Levinud näide binaarsest opositsioonist Lääne mõtlemises on olemasolu-mitteolemasolu dihhotoomia. Olemasolu ja mitteolemasolu vastandav eristamine on fundamentaalne mõtlemise mudel nii Läänes kui ka paljudes teistes kultuurides. Poststrukturalistliku kriitika järgi on olemasolul Lääne filosoofias võimupositsioon mitteolemasolu üle, sest enamasti nähakse mitteolemasolu kui midagi, mis saab võimalikuks olemasolu eemaldamisel.[9]

Nasser Maleki toob veel ühe näite, mille kohaselt inimesed väärtustavad üht binaarse opositsiooni poolt teisest rohkem. "Inimesed ühes kultuuriruumis, mõtlevad ja tegutsevad sarnaselt olukordades, kus nad tahavad üht binaarset opositsiooni poolt esile tuua. Näiteks me väärtustame elu rohkem kui surma." See viitab asjaolule, et kultuuriline keskkond mõjutab interpretatsiooni: "ainult üks pool binaarses opositsioonis on meie käsitluses privilegeeritud, samas kui teine pool jäetakse tavaliselt kõrvale, sest selle prioriteetsus on sekundaarne. Ta jõudis sellisele järeldusele, määratledes lääne mõtlemise alateadvuse eelistatud binaarset kontseptsiooni – logotsentrismi. Selle kohaselt usutakse, et "eksisteerib ülim reaalsus või tõe tuum, mis on aluseks meie mõtetele ja tegudele. Seega võib eeldada, et inimesed võivad alateadlikult valida ühe binaarse opositsiooni poole kasuks, mida Jacques Derrida nimetab kultuuriliseks fenomeniks."[10]

Prantsuse filosoof Jacques Derrida järgi[11] on tähendus Lääne filosoofias defineeritud binaarsete opositsioonide raames, mis on "meelevaldne hierarhia", kus "kahest terminist üks valitseb teist." Must/valge binaarse opositsiooni kohaselt on Ameerika Ühendriikides afroameerika defineeritud kui alahinnatud teine.[12]

Üheks näiteks binaarsest opositsioonist on ka mees-naine dihhotoomia. See on poststrukturalistlik vaade, mille kohaselt meest nähakse traditsioonilises lääne mõtlemises kui naise üle domineerivat nähtust, sest mees esindab fallose olemasolu, samas kui vagiina tähistab puudumist ja kadu. Ameerika filosoof John Searle on väitnud, et binaarsete opositsioonide kontseptsioon postmodernistlike ja poststrukturalistike käsitluste ja praktika järgi on petlik ja sellel puudub selgus.[13]

Binaarsete opositsioonide dekonstruktsioon Lääne mõtlemisesRedigeeri

Binaarsete opositsioonide poliitiline (mitte niivõrd analüütiline või kontseptuaalne) kriitika on oluline osa kolmanda laine feminismis, postkolonialismis, postanarhismis ja kriitilises rassiteoorias, mis vaidlevad vastu tajutavatele binaarsetele dihhotoomiatele, mida sellised vastandused nagu mees/naine, tsiviliseeritud/tsiviliseerimata ja valge/must on Lääne võimustruktuuris alal hoidnud ja legitimiseerinud, eelistades "tsiviliseeritud valgeid mehi."

Viimase 15 aasta jooksul on saanud sotsiaalses ja/või ajaloolises analüüsis rutiiniks soo, klassi, seksuaalsuse, rassi ja rahvuse binaarsete opositsioonidega tegelemine. Iga nimetatud kategooria sisaldab tavaliselt ebavõrdset binaarset opositsiooni: keskklass/töölisklass, valge/mustanahaline, mees/naine, heteroseksuaalne/homoseksuaalne.[14]

Poststrukturalistliku kriitika eesmärk ei ole pelgalt opositsiooni vastupidiseks muutmine binaarses opositsioonis, vaid selle dekonstruktsioon, mida peetakse apoliitiliseks – mitte eelistades üht opositsiooni poolt teisele. Dekonstruktsioon on "olukord" või "hetk", milles binaarne opositsioon on endale vasturääkiv ja enese autoriteeti õõnestav.[15]

Dekonstruktsioon eeldab, et kõiki binaarseid opositsioone tuleb analüüsida ja kritiseerida nende kõigis ilmingutes, mõlemaid, nii loogilisi kui ka väärtuspõhiseid opositsioone tuleb uurida kõigis diskursustes, mis loovad tähendust ja väärtushinnanguid. Dekonstruktsioon mitte ainult ei näita, kuidas nihilistlikust ja küünilisest vaatepunktist lähtudes opositsioonid töötavad, vaid ka seda, kuidas tähendus ja väärtused tekivad. Dekonstruktsioon loob uusi arvamusi või kontseptsioone mitte oponeerivaid termineid sünteesides vaid selleks, et välja tuua nende erinevusi, määratlematust ja lõputut vastastikust mõju.[16]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Smith, G. (1996). "Binary opposition and sexual power in Paradise Lost". Midwest Quarterly. 27 (4): 383.
  2. 2,0 2,1 2,2 Fogarty, Sorcha. "Binary Oppositions". The Literary Encyclopedia. First published 15 February 2005 accessed 25 November 2017.
  3. Baldick, C 2004. The concise Oxford Dictionary of literary terms, viewed 8 March 2011, http://www.highbeam.com/doc/1056-binaryopposition.html/
  4. Lacey, N 2000, Narrative and Genre, p.64, Palgrave, New York
  5. Lacey, N 2000, Narrative and Genre, p.65, Palgrave, New York
  6. Goody 1977, p. 36
  7. Mihhail Lotmani märgiline maailm, Postimees 9.09.2012
  8. Fourie, Pieter (2001). Media Studies Volume 2: Content, Audiences and Production. Lansdowne: Juta Education.
  9. Britannica 2011, Binary opposition, viewed 9 March 2011, http://www.britannica.com/EBchecked/topic/65552/binary-opposition
  10. Maleki, Nasser. "Contextualising Kathleen Raine's selected poems in the light of Derridean midel of deconstruction". Journal of Language and Literature. 5 (2): 67-68.
  11. Derrida, Jacques (1992). Positions. p. 41.
  12. Hogue, W. (2008). "Radical democracy, African American subjectivity and John Edgar Wideman's Philadelphia Fire". Melus. 33 (3): 48. doi:10.1093/melus/33.3.45.
  13. In 1983, American philosopher John Searle reviewed Johnathan Culler's On Deconstruction: Theory and Criticism after Structuralism for the New York Review of Books, writing.
  14. Dunk, T 1997, 'White guys: studies in post-modern domination and difference', Labour, vol. 40, p. 306, (online Infotrac).
  15. "One sometimes gets the impression that deconstruction is a kind of game that anyone can play. One could, for example, invent a deconstruction of deconstructionism as follows: In the hierarchical opposition, deconstruction/logocentrism (phono-phallo-logocentrism), the privileged term "deconstruction" is in fact subordinate to the devalued term "logocentrism," for, in order to establish the hierarchical superiority of deconstruction, the deconstructionist is forced to attempt to represent its superiority, its axiological primacy, by argument and persuasion, by appealing to the logocentric values he tries to devalue. But his efforts to do this are doomed to failure because of the internal inconsistency in the concept of deconstructionism itself, because of its very self-referential dependence on the authority of a prior logic. By an aporetical Aufhebung, deconstruction deconstructs itself." Searle, ibid.
  16. Cf., Jacques Derrida, "Positions" (The University of Chicago Press, 1981), pp. 41-43