Big Ben on Londoni kesklinnas Westminsteri palee põhjapoolses kellatornis asuva suure kella hüüdnimi. Big Beniks kutsutakse kõnekeeles ka torni ennast. Kellatorni ametlik nimi oli algselt Clock Tower. 2012. aastal anti sellele kuninganna Elizabeth II valitsemise teemantjuubeli tähistamiseks ametlik nimi Elizabeth Tower.

Big Ben
2012. aastast ametlikult Elizabeth Toweri nime kandvat torni nimetatakse tihti ka Big Beniks

Nelja numbrilauaga kellatorn Londoni kesklinnas Thamesi jõe kaldal on Londoni ja kogu Suurbritannia tuntumaid sümboleid.

Esialgne torn ehitati praeguse torni kohale 1288. aastal tollase ülemkohtuniku Ralph de Henghami rahaga.

Ööl vastu 16. oktoobrit 1834 hävis vana torn tulekahjus. Pärast seda ehitati Westminsteri palee peaarhitekti Charles Barry juhtimisel uus torn. Torn on uusgooti stiilis. Selle kõrgus on 96,3 meetrit. Barry võinuks uue torni ka ise projekteerida, kuid ta laskis selle teha Augustus Puginil, kellel see oli elu viimane töö.

Elizabeth Tower on maailma suuruselt kolmas ise seisev kellatorn ning maailma suurim nelja sihverplaadi ja tornikellaga kellatorn.

Kellatorn on maapinnast kuni 61 meetri kõrguseni ehitatud tellistest ja kaetud värvitud liivakiviga. Ülejäänud torn kuni tipuni on malmist. Torni põhiplaan on 15 m pikkuse küljega ruut, seinad on 3 m paksused ja torn ulatub 4 m sügavusele maa alla. Ehitise koguruumala on 4650 m³. Torni sihverplaadid on 55 m kõrgusel maapinnast.

Hoolimata sellest, et Big Ben on üks tähtsamaid turismisihtmärke Londonis, ei ole torni sisemus turistidele avatud. Sellegipoolest lubatakse aeg-ajalt ajakirjanikke ja eriti tähtsaid isikuid torni sisse. Välismaalased torni ei pääse, kuid seda võivad taotleda Suurbritannia kodanikud oma parlamendiliikmete kaudu. Tornis puudub lift ja sellepärast tuleb torni tippu jõudmiseks jalgsi ronida 334 lubjakivist astet.

Pärast ehitamist on Elizabeth Tower pinnasetingimuste muutumise tõttu (peamiselt metrooehitus) umbes 22 cm loodesse kaldunud. See teeb kaldeks 1/250. Soojusefekti tõttu võngub torn igal aastal mõne millimeetri võrra ida-lääne suunas.

Tornikell kaalub 16,3 tonni. Esimene kell valati 6. augustil 1856. Selle sisse oli graveeritud Sir Benjamin Halli nimi. Kella transporditi 16 hobusega ja see kujunes avalikkuse jaoks suursündmuseks, kuid testimise ajal tornikell purunes ja muutus kasutuskõlbmatuks, nii et valmistada tuli asenduskell.

Teine kell, mis on tornis tänapäevani, kaalub 13,76 tonni, on 2,2 m kõrge ja 2,9 m lai. Kella tõmbamine maapinnalt oma asukohale kestis 18 tundi. Tornikell hakkas tööle 1859. aasta juulis. Kõigest kahe kuu pärast, septembris tuli kella sisse mõra, sest kellatila oli üle kahe korra ettenähtust raskem. Kell võeti parandamise ajaks kolmeks aastaks maha. Sel ajal kasutati tornis märgatavalt väiksemat asenduskella. Mõra kohale keevitati ruudukujuline metallitükk ja kellatila pöörati kella suhtes, nii et see lõi kella teise koha pihta. Sellest ajast ei ole tornikella ega selle mõra rohkem parandatud.

Big Ben oli Briti saarte suurim tornikell, kuni 1881. aastal valmis 17 tonni raskune kell, mis praegu asub Saint Pauli katedraalis.

 
Big Beni lähivaade

Big Ben on juttude järgi saanud nime koguka Londoni ehitustööde pealiku Benjamin Halli järgi. Teise teooria järgi sai kell nime Benjamin Caunti järgi, kes oli 18381845 poksis raskekaalu maailmameister.

Kell, mis on Suurbritannia suurim, on peaaegu lakkamatult aega näidanud alates selle tööle hakkamisest 31. mail 1859. Kella lööke võib kuulda kogu maailmas BBC raadio vahendusel.

Kella läbimõõt on 7 meetrit ning osutid on 2,7 ja 4,2 meetri pikkused. Ehitamise ajal olid need maailma suurimad, tänapäeval suuruselt teised. Kellal on 4 sihverplaati, mis on 55 meetri kõrgusel maapinnast ja näitavad eri suundadesse. Iga sihverplaadi allosas on ladinakeelne kiri DOMINE SALVAM FAC REGINAM NOSTRAM VICTORIAM PRIMAM, mis tähendab 'Jumal, kaitse meie kuningannat Victoria Esimest'.

Kummagi maailmasõja ajal lülitati ööseks torni valgustus välja, et torn ei saaks vaenlase pommituslennukite märklauaks. Esimese maailmasõja ajal pandi ka tornikell seisma, et ta valjusti ei lööks, üksnes osutid liikusid. Teise maailmasõja ajal tornikella seisma ei pandud.

10. mail 1941 tulistasid Saksa hävituslennukid puruks kaks sihverplaati ja torni katuse. Parandustööd lõppesid alles 26. oktoobril 1950. Kogu selle aja käis kell korralikult, hetkekski peatumata.

Välislingid

muuda