Beyond Price

Beyond Price on David Vellemani artikkel, mis algselt ilmus 2008. aastal ajakirjas Ethics.

Artikkel "Beyond Price" (2008) räägib argumentidest eskapistliku enesetapu vastu.

Immanuel Kant väitis, et õnnetu olekust pääsemiseks sooritatud enesetapp on amoraalne. Artiklites "A right of self-termination?" (1999) ja "A brief introduction to Kantian ethics" (Self to Self, 2006) püüdis Velleman Kanti argumenti rekonstrueerida, andes teatud tõlgenduse inimsuse vormelile, mis ütleb, et inimesel on väärtus, mis teeb ta omaette eesmärgiks. Viimane väljendab Vellemani järgi asjaolu, et teatud asjadest tuleb hoolida inimese pärast. Siit ning teatud arusaamast inimese hüve kohta tuletas Velleman argumendi eskapistliku enesetapu vastu. Nimelt väidab Stephen Darwall, et inimese hüve seisneb selles, millest oleks mõistuspärane hoolida inimese pärast. Vellemani järgi suhtub inimese hüve inimese väärtusesse analoogselt sellega, kuidas tavaline vahend suhtub tavalisse eesmärki. Vellemani argumendi järgi toob eskapistlik enesetapp kaasa praktilise ebamõistuspärasuse, mis on analoogne eesmärgi ohverdamisega vahendite pärast. Viimase näide on inimesed, kes raha pärast tuhnivad raibet (grub).

Sellele analoogiale on kaks vastuväidet. Esiteks, raha on väärtuslik õnne pärast seetõttu, et tema abil tekitatakse õnne, aga inimese õnnetu oleku leevendamine ei ole väärtuslik inimese pärast seetõttu, et see aitab inimest tekitada. Õnne hävitamine teeb raha tarbetuks, enda hävitamine ei tee õnnetu olekule lõpu tegemist tarbetuks. Õnnetu oleku lõpetamisel polegi otstarvet, nii et seda ei saa tarbetuks teha, see on omaette hüve. Vellemani järgi see vastuväide tõlgendab seda analoogiat vääriti. Inimese õnnetu oleku ja inimese enda vahel ei ole tõesti instrumentaalset suhet, aga asi polegi instrumentaalses suhtes. Raha hankimine õnne arvel on ebamõistuspärane hoopis sellepärast, et raha on soovimisväärne ainult õnne soovimise tõttu. Samamoodi on õnnetu olekule lõpu tegemine hoolimisväärne ainult inimesest hoolimise tõttu. Teine vastuväide on niisugune. Kuidas enese tapmine on selle hoole vastu, mille tõttu on väärt hoolida õnnetu olekule lõpu tegemisest? Kanti järgi on inimene iseeksisteeriv eesmärk, mida peab väärtustama eksisteerivana, mitte tekitatavana. Selle eesmärgi kohane hindamisviis on austus, eneseohjeldamise hoiak, mis ei lase meil rikkuda teise inimese autonoomiat. Inimese tapmine näib küll rikkuvat tema autonoomiat, aga kui ohver on ühtlasi tapja, siis on tapmine tema autonoomia väljendus. Halvemal juhul rikub autonoomia iseennast, mille suhtes austus on halvemal juhul ambivalentne. Sel juhul ei ole enesetapp selle hoole vastu, mis on tema motivatsiooni aluseks.

Austuse sissetoomisega oli argument juba ohus. Austus pidi olema see inimese väärtuse hindamisviis, mille tõttu on mõtet hoolida inimese hüvest. Aga austus on selles rollis vale hoiak. Stephen Darwall pakkus välja "kaastundliku hoolimise" (sympathetic concern). See ei ole defineeritud hoolimisena inimese huvidest (muidu tekiks tautoloogia); Darwalli järgi pole seda tarvis defineerida, sest see on loomulik afektiivne reaktsioon, millele saab osutada näidetega. Vellemani järgi ei ole kaastunne sobiv, sest see on empaatiline reaktsioon, mis keskendub objekti tunnetele. See tähendaks hoolimist eeskätt inimese tunnetest ja vastav hüvekäsitus kalduks hedonismi. Pealegi ei ole see, millest inimesest kaastundliku hoolimise tõttu on mõtet hoolida, tingimata selle isiku huvides. Relevantne hoiak on hoopis armastus. Velleman püüab selle paranduse abil Darwalli heaolukäsitusele parandada argumenti selle kasuks, et eskapistlik enesetapp ei ole mõistuspärane.

Selleks et analüüsida inimese hüve sellena, millest tasub hoolida armastuse tõttu selle inimese vastu, tuleb armastust eristada romantilisest või seksuaalsest emotsioonist, millest räägitakse seoses armumise ja armunud olekuga, sest romantiline armastus või seksuaalne armastus on suuresti omamishimuline (possessive), isegi isekas (self-seeking). Sama lugu on mitmesuguste muude hoiakutega, mis tavaliselt armastusega kaasas käivad, näiteks kiindumus. Me võime olla kiindunud ilma armastamata ja võime armastada inimesi, kellesse me ei ole eriti kiindunud. Armastuseks nimetatakse ka teatud liiki hoolivat käitumist, mis iseloomustab perekondlikke suhteid, millega armastust konventsionaalselt seostatakse. See armastus on aktiivselt tähelepanelik, südamlik, hooliv. Paljude filosoofide arvates peab armastuse emotsioon olema hoiak, mis niisugust käitumist loomupäraselt motiveerib, seega üks südamlikkuse lahke vorm. Niisugune hoiak on muidugi olemas ja seda pole vale nimetada armastuseks. Kuid on olemas armastus, mis on tugevam, huvitavam ja igatahes siinseks otstarbeks relevantsem. Lahket südamlikkust võivad ilmutada ka loomad oma poegade vastu, lapsed oma lemmiklelude vastu, aednikud oma lillede vastu ja filatelistid oma markide vastu. See emotsioon ilmutab vaevalt midagi, mida me juba ei tea nende armastatud objektide huvide kohta. Ent on olemas emotsioon, mida samuti nimetatakse armastuseks, mis on teejuht armastatu huvide juurde. See emotsioon on kohal paljudes armastussuhetes, kus seda võib olla keeruline lahti harutada lahkest südamlikkusest, kuid ta võib sellistest suhetest ka puududa. Inimesed võivad armastavalt hoolitseda kaaslaste või hoolealuste eest ehtsa tundega, mis pole ometi midagi enamat hellast kiindumusest, sest ta ei küüni selle ägedama emotsioonini, mida ainsana võib nimetada armastuseks. Nad võivad seda viimast emotsiooni tunda kellegi vastu, ilma et see motiveeriks neid kohtlema teda armastavalt. Õpilased võivad armastada õpetajat, patsiendid arsti ilma mingi kalduvuseta teda kaisutada ega poputada; võib olla armastus kolleegide vahel, kes kunagi ei lubaks endale teineteise eest hoolitseda; ja ka paljudele sõprustele on omane formaalsus, mis välistab sekkumise teineteise ellu. Ja see ägedam ja sundivam armastuse vorm võib koos eksisteerida vaenulikkuse või isegi vihkamisega või neid koguni tekitada. Võidakse tahta haiget teha sellele, keda armastatakse, ja ometi võivad nii armastus kui ka haiget teha tahtmine olla siirad. See viimane võimalus ei ole ühitamatu ideega, et armastus on teejuht armastatu huvide juurde. Jutt ei ole mitte sellest, et armastamine peaks tingimata kaasa tooma just armastatu hüve soovimise, vaid et inimese hüve on see, millest armastuse tõttu selle inimese vastu tasub hoolida. Mööndus, et see, mida armastaja soovib, ei pruugi olla armastatule hüve, on ühitatav väitega, et see, mida armastusest inimese vastu tasub soovida või on mõtet soovida, ongi see, mis on sellele inimesele hüve. Jutt on sellest, millest hoolimise teeb armastus kohaseks või mõistuspäraseks. Küsimus on: mis saab moodustada inimese hüve tänu sellele, et ta on see, millest hoolimise teeb inimese armastamine kohaseks või mõistuspäraseks. Sellele ei saa vastata lihtsalt "inimese hüve". Connie Rosati kritiseeris Darwalli kaastundel põhinevat heaolukäsitust nii: "Kui me hindame kunstiteose väärtust sellisena, nagu ta meile paistab, siis me püüame hoida teda väärtuslikus seisundis. Samamoodi, kui me hindame inimese väärtust sellisena, nagu ta meile paistab, siis me püüame hoida teda tema seisundis väärtusliku olendina, kes ta on. Seda, milline hoiak haaraks seda ideed, kätkemata endas hoolimist isiku heaolust, ma ei söanda arvata. Kuid paistab, et hoolimine ega kaastundlik hoolimine see ei ole." On ilmne, et see on armastus. Rosati idee järgi on see, millest on mõtet hoolida armastuse tõttu inimese vastu, selle väärtuse või väärtusliku seisundi säilitamine, millele armastus on hindav reaktsioon.