Vikipeedia

Berliini ja Brandenburgi ühinemine

Berliini ja Brandenburgi ühinemine on pärast Saksamaa taasühinemist on olnud üheks vastuoluliseks teemaks.

Saksamaa pealinn Berliin, olles korraga linn kui ka liidumaa, on täielikult ümbritsetud Brandenburgi liidumaaga, kus on suur eeslinnarahvastik. 2020. aasta seisuga töötas üle 225 000 Brandenburgi liidumaa elaniku Berliinis,[1] lisaks on Berliinil ja Brandenburgil ühine ajalugu, murrak ja kultuur. Liidumaad teevad palju koostööd – neil on ühine avalik-õiguslik ringhääling rbb (Rundfunk Berlin-Brandenburg), Berliini Brandenburgi lennujaam ja ka erasektoris teevad liidumaad palju koostööd – näiteks Berliin-Brandenburgi Tesla tehas. Alates 2000. aastate algusest on mõlemal liidumaal saanud domineerivaks parteiks SPD, kuid partei liidumaade harude vahel on ka erinevusi.

Erinevalt Berliinist on Brandenburgi SPD rohkem tsentristlikum, ruraalsem ja kultuuriliselt konservatiivsem, väljendades nii liidumaa meeleolusid, eriti väljaspool Berliin-Brandenburgi aglomeratsiooni. Näiteks Brandenburgi SPD on ajalooliselt toetanud liidumaal ligniidi kaevandamist, mis aga Berliinis on vägagi ebapopulaarne.[2]

Berliini ja Brandenburgi ühinemine erineb teistest liidumaade ühinemisprotsessidest. Tavaliselt saab Saksamaa põhiseaduse artikkel 29 alusel liidumaade territooriumi ümberkorraldamine toimuda ainult föderaalseaduse vastuvõtmise läbi[3], kuid 1994. aastal lisati põhiseadusesse klausel (artikkel 118a), mille kohaselt võivad Berliin ja Brandenburg ühineda ilma föderaalse nõusolekuta, tingimusel, et ühinemine kiidetakse heaks rahvahääletusel ja ratifitseeritakse mõlema liidumaa parlamentide poolt.[4]

Pärast selle klausli lisamist põhiseadusesse alustati 1996. aastal ettevalmistusi kahe liidumaa ühinemiseks. Juba veebruaris 1991 oli Berliini Saadikutekoda (Abgeordnetenhaus) heaks kiitnud võimaliku ühinemise Brandenburgiga. Aprillis 1995 võtsid Berliini ja Brandenburgi liidumaade valitsuskabinetid vastu ühinemisleppe, mille Berliini Saadikutekoda ratifitseeris 188-42 ja Brandenburgi Maapäev 88-64. Loodav liidumaa kandnuks nime Berliin-Brandenburg, mis olnuks umbes 6 miljonise elanike arvu ja sisemajanduse kogutoodanguga umbes 180 miljardit Saksa marka liidumaade hulgas kuuendal kohal.[5] Ühiseks pealinnaks saanuks Brandenburgi liidumaa pealinn Potsdam, liidumaa vapiks olnuks kombineeritud Berliini karu ja Brandenburgi punane kotkas.

Ühinemisreferendum toimus 5. mail 1996. Ühinemist toetasid liidumaade valitsused, peamised parteid, meedia, äriühingud, ametiühingud ja kirikud.[6] Ühinemise vastu olid Brandenburgi PDS ja rohelised, lisaks paljud kohalikud SPD poliitikud. Referendumil esitati kaks küsimust: kas liidumaade ühinemine peaks toimuma ja kas see peaks toimuma aastal 1999 või 2002.

[7] Berliin Kvoorum Brandenburg Kvoorum kokku
Hääled % % Hääled % % Hääled %
Küsimus 1: Liidumaade liitmine
Jah 765 602 53.60 30.92 475 208 36.57 24.27 1 240 810 45.49
Ei 654 840 45.85 814 936 62.72 1 469 776 53.88
Kehtetud 7 826 0.55 9 280 0.71 17 106 0.63
Kvoorum 618 931 25 489 356 25
Küsimus 2: Liitmisaasta
1999 557 337 39.02 343 764 26.46 901 101 33.04
2002 442 600 30.99 368 714 28.38 811 314 29.74
Kehtetud 428 331 29.99 586 946 45.17 1 015 277 37,22
Mõlemad kehtetud 4127 0,29 5472 0,42 9599 0,35
Kokku hääli 1 428 268 100 1 299 424 100 2 727 692 100
Valimisaktiivsus 2 475 724 57,69 1 957 424 66,38 4 433 148 61,53

Ootamatult aga lükati referendumil ühinemine tagasi. Berliin hääletas ligi 8 protsendiga ühinemise poolt ja täidetud oli ka vajalik kvoorum, kuid Brandenburg laitis selle aga 26 protsendiga maha ja ka poolthääled jäid napilt alla kvoorumi.[8] Kõige tugevamalt toetati ühinemist Brandenburgis ja endisele Ida-Berliinile lähemal asunud jõukamates eeslinnakreisides, näiteks Potsdam-Mittelmarki kreisis (39.50-59.62), nõrgim Frankfurdi (Oder) linnas (32.39-66.92), Potsdamis oli tulemus 34.34-65.19.

Ka Berliinis hääletasid endise Lääne-Berliini ala ühinemise (58.92-40.51) ja 1999. aasta poolt (42.68 1999-32.36 2002-24.96 kehtetud), kuid Ida-Berliin hääletas ühinemise vastu (44.58-54.91) ja enamus hääli aasta küsimuses olid kehtetud (38.53%, 32.80% 1999. ja 28.67% 2002. aasta poolt). Linnarajoonidest hääletasid kõik endise Lääne-Berliini rajoonid ühinemise poolt, kõige tugevam tulemus oli Zehlendorfis (67.90-31.67); samas enamus Ida-Berliini rajoone hääletas vastu, kuid poolt hääletasid võrdlemisi jõukamad Köpenicki (51.29-48.22) ja Weissensee (49.76-49.53) rajoonid. Vanemad valijad olid mõlemad liidumaal ühinemise poolt, samas Brandenburgis hääletas vaid ainult 24 protsenti 18–24-aastastest ühinemise poolt.

Brandenburgis oli vastuhääletamise peapõhjusteks kartus langeda Berliini tagamaaks ja identiteedi ja föderaalabi kaotus Berliinile, lisaks hirm Berliini suure, kasvava riigivõla ees. Berliinlased aga nägid ühinemises võimalust halduskulude vähendamiseks, lisaks, kuna Berliinil ei olnud sama kuulsusrikast ajalugu nagu Hamburgi ja Bremeni vabadel hansalinnadel (mis moodustavad ka omaette liidumaad), ei tundnud paljud valijad hirmu linn-liidumaa staatuse kaotamise üle, küll aga võrdsustamismaksete (Länderfinanzausgleich) kaotamise üle, Berliin oli nende suurim saaja.

Kui ühinemine oleks heaks kiidetud, oleks see regioonile Liidunõukogus kahjuks tulnud. Berliinil ja Brandenburgil on mõlemal Liidunõukogus neli kohta (kokku seega kaheksa), kuid ühinenuna olnuks vaid viis kohta ja maksimaalselt kuus (kuue miljoni elanikuga liidumaadel on viis ja seitsme miljoni elanikuga kuus kohta, mis on suurim, mis ühel liidumaal võib olla).

Ühinemise mahalaitmine lükkas tagasi kõik lootused kiireks ühinemiseks, selle asemel otsustasid liidumaad koostööd teha teistel viisidel, olles nii ilmselt lähedasimad kui ükski teine liidumaade paar. Samas on mõlema liidumaa valitsusjuhid teatanud, et uut ühinemiskatset ei ole kavas.[9]

Viited muuda

  1. ↑ "Zwischen Brandenburg und Berlin gibt es bundesweit die meisten Pendler". Märkische Allgemeine Zeitung (saksa). Vaadatud 29. aprillil 2023.
  2. ↑ "Streit um Braunkohle-Tagebau - Berliner Trinkwasser in Gefahr?". Deutschlandfunk (saksa). Vaadatud 29. aprillil 2023.
  3. ↑ "Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland" [Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus] (saksa). Art. 29 GG - Einzelnorm. Vaadatud 29. aprillil 2023.
  4. ↑ "Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland" [Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus]. Art 118a GG - Einzelnorm. Vaadatud 29. aprillil 2023.
  5. ↑ "Länderfusions/Fusionsvertrag (1995)". berlingeschichte.de. Vaadatud 29. aprillil 2023.
  6. ↑ Metzner, Thorsten (4. mai 2016). "Gescheiterte Länderfusion mit Berlin: Die Brandenburger wollen keine Berliner Verhältnisse". Der Tagesspiegel (saksa). ISSN 1865-2263. Vaadatud 29. aprillil 2023.
  7. ↑ "Gemeinschaftsveröffentlichung Berlin/Brandenburg" (PDF). web.archive.org (saksa). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. september 2022. Vaadatud 29. aprillil 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  8. ↑ "Berliin ja Brandenburg pärast purunenud liitumiskavatsust". Eesti Päevaleht. Vaadatud 29. aprillil 2023.
  9. ↑ "Giffey: Fusion zwischen Berlin und Brandenburg kein Thema". Berliner Morgenpost (saksa). 29. märts 2022. Vaadatud 29. aprillil 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Berliini_ja_Brandenburgi_ühinemine&oldid=6527248"