See artikkel on Eestimaal immatrikuleeritud aadlisuguvõsast; Riia suguvõsa kohta vaata artiklit Baumgarten (Riia suguvõsa).

Baumgarten (vene keeles Баумгартен) oli täpselt teadmata päritolu aadlisuguvõsa.

Baumgarteni suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Päritolu küsimus muuda

Baumgarteni suguvõsa päritolu on jäänud selgusetuks. Nad kasutasid samasugust vappi, mida kandis Elsass-Reinimaalt pärit dem Bomgarti aadlisuguvõsa. Nende omavahelist sugulust ei ole võimalik siiski tõendada.[1] Samuti on püütud neid seostada Rootsis 1709. aastal aadeldatud ja kümme aastat hiljem rüütelkonda introdutseeritud samanimelise suguvõsaga, kes oli Rootsi rännanud Austriast ja kes suri välja pärast 1742. aastat. Genealoog Gustaf Elgenstierna arvates on see seos meelevaldne, kuna Eestimaal immatrikuleeritud suguvõsa ja Rootsi Baumgarteni aadlisugu kasutasid täiesti erinevat vappi. Ta märgib ka, et tunnustatud baltisaksa genealoogi C. Russwurmi sõnul ei olnud Eestimaa Baumgartenitel ja Rootsis väljasurnud suguvõsal seost.[2] Esimene ürikuliselt tõendatav suguvõsa esindaja oli Joachim Baumgarten (1632–1690), kes teenis sõdurina krahv Jakob De la Gardie´d ja oli hiljem tema Kolga mõisa valitseja. Samuti on teda mainitud 1672. aastal Tallinna Mustpeade vennaskonna liikmena.[1]

Baumgartenid rüütelkonna matriklis muuda

Suguvõsa eri liinid immatrikuleeriti Eestimaal neljal korral. 1818. aasta 14. märtsil (vkj) immatrikuleeriti vennad kapten Georg Hermann von Baumgarten (1782−1839) ja meeskohtu assessor Alexander Magnus von Baumgarten (1784−1836). 1821. aasta 14. märtsil (vkj) võeti sinna vennad kolleegiuminõunik Karl Wilhelm von Baumgarten (1768−1849), kapten Joachim Gustav von Baumgarten (1777−pärast 1821) ja kindralmajor Johann (Hans) Nils Gustav von Baumgarten (1782−1846). Sama aasta 25. juunil (vkj) immatrikuleeriti vennad Kostroma tsiviilkuberner tõeline riiginõunik Karl Wilhelm von Baumgarten (1768−1831) ja alampolkovnik Georg Gustav von Baumgarten (1774−pärast 1827). Viimasena immatrikuleeriti 1845. aasta 26. jaanuaril (vkj) kaardiväekornet Karl Otto von Baumgarten (1801−1868).[1] Major Nikolai von Baumgarten (1803−1862) võeti 1851. aastal Tveri kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.[3]

 
Karl Wilhelm von Baumgarten (1768−1831)
 
Alexander Joseph von Baumgarten (1815−1883)

Suguvõsa liikmeid muuda

 
Sooniste mõis oli suguvõsa pikaajaline valdus (1674−1807)

Baumgarteni suguvõsa mõisavaldused muuda

 
Linnape mõis oli Baumgartenite käes kuni võõrandamiseni 1919. aastal
  • Eestimaa:
    • Hõreda (Hoerdel) (1819−1821 pandi-, 1821−1831 pärusvaldus), Jootme (Jotma) (1805−1816), Kiviloo (Fegefeuer) (1837−enne 1842), Kütke (Kütke) (1775−1807), Linnape (Linnapäh) (1860−1919), Männiku (Tannenhof) (1855−1860), Porkuni (Schloß Borkholm) (1803−1835, pandivaldus), Põdrangu (Schloß Borkholm) (1803−1832, pandivaldus), Rooküla (Rohküll) (1816−1857), Roosna (Sonorm) (u 1795−1800 pandi-, 1800−1914 pärusvaldus), Rägavere (Reggafer) (1860−1893, liideti Linnape mõisaga), Sooniste (Soinitz) (1674−? pandi-, ?−1807 pärusvaldus), Uniküla (Unniküll) (1802−1833), Vohnja (Fonal) (1805−1811 pandi-, 1811−1837 pärusvaldus), Võhmuta (Wechmuth) (1818−1821 pandi-, 1821−1840 pärusvaldus)
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Roze (Lubar) (1816−1820, pandivaldus)
  • Ufa kubermang:
    • Perevosnovo

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 16.
  2. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. I köide. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925, lk 246.
  3. EAA, f. 854, n. 3, s. 96, L 81.

Kirjandus muuda

  • EAA, f. 854, n. 3, s. 94. Genealoogilised teated Baumgarteni aadlisuguvõsa kohta. Koostanud Friedrich von Toll (1833).
  • EAA, f. 854, n. 3, s. 95. Teated von Baumgarteni suguvõsa kohta Eestimaal. Koostanud C. Russwurm (1876).
  • EAA, f. 854, n. 3, s. 96. Lisandusi ja täiendusi Friedrich von Tolli 1833. aastal koostatud genealoogilistele teadetele Baumgarteni aadlisuguvõsa kohta. Koostanud Harald von Toll (1883).
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 232-233.
  • Genealogisches Handbuch der Baltischen Ritterschaften (Neue Folge). Bd X. Hamburg: 2022. Lk 1−44.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 16-26 [1].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 258.

Välislingid muuda