Baltava piiskopilinnus

Baltava piiskopilinnus (saksa keeles Baltow, Baltow an der Oger) oli Riia peapiiskopkonna linnus lätlaste aladel. Linnusekoht asub Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas Madona piirkonnas Sausnēja vallas Ogre jõe keskjooksu vasakul kaldal, jõelooke moodustatud poolsaare kõrgel platool. Sinna pääseb mööda kohalikku maanteed V844, maanteelt paremale jääb Upmalase talu, millest põhja poole linnusekünkani jääb 300 meetrit. Baltava raudteejaam asub linnusemäest rohkem kui 3 km kaugusel teisel pool jõge.[1]

Baltava piiskopilinnus
Asukoht Sausnēja vald, Läti
Koordinaadid 56° 52′ 8″ N, 25° 31′ 7″ E
Kaart

Linnus asub künklikul maastikul umbes 130 m kõrgusel üle merepinna.

Nimekujud muuda

  • Altiene (Alteene) - vana läti nimekuju.
  • Baitow
  • slotte to Baltow
  • Balthowe[2]

Ajalugu muuda

Baltava majanduslinnus allus koos ümberkaudsete mõisatega peapiiskopi Koknese residentslinnusele.

1302 läänistas peapiiskop Isarnus Fontianost kõrvalasuvad Ogre ja Oosoli mõisad Schwartzhoffide perekonnale.

1375 on linnust esmamainitud Herman Wartberge kroonikas.[3] Rajatud peab ta olema varem.

1384 14. mail (või 1382) vahetas peapiiskop Johan IV von Zinten Baltava linnuse külje all (unses slottes to Baltow) maid oma vasalli Clas von Schwartzenhoffiga, et saada Ogre jõele laiemat ligipääsu.

1600 kuulus Lindeni kihelkond koos Baltavale kuulunud vakustega Koknese (Kokenhusen) linnuselääni koosseisu.[4]

1637 läänistas Rootsi kuninganna Kristiina Baltavale kuulunud vakustest Irši ja Helfreichshofi mõisad kapten Abraham Larsson Hirschile.[5]

Ilmselgelt oli see kaitsesüsteemide poolest välja ehitamata linnus juba orduaja lõpuks täiesti vananenud, pärast Liivi sõda kaotas seal majandamine igasuguse mõttekuse ja hiljemalt "rootsi ajal" tõenäoliselt hüljati.

Ehitus muuda

Oma kujult ja ülesehituselt meenutab Baltava Valkenberga ordulinnust, mille ehitusaeg paigutub XIII sajandi keskele. Linnuse tekkimine võib olla seotud sündmustega pärast Jersika vürstiriigi jagamist Riia piiskopi ja äsja tekkinud Liivi ordu vahel 1239. aastal.

Ehitusstiililt on olnud tegemist vabatüübilise laagerkastelliga, mis toetus nii kõrgus-, kui veekaitsele: kolmest küljest piiras linnuseala Ogre jõgi. Otstarbe järgi oli tegemist piiskopi kohaliku tähtsusega majanduslinnusega ehk lauamõisaga. Linnus on olnud ka nõrgalt kindlustatud, nii et Liivimaa ajaloos ta mingit erilist rolli ei mänginud.[6] 2,5 km kaugusele läände, mööda Ogre jõge allavoolu jääb Ogresmuiža mõis (Ogershof). Lähim naaberlinnus, Ērgļi vasallilinnus, asetseb otsejoones 8 km kaugusel kirdes, residentslinnuse Kokneseni jääb 25 km.

Pealinnuse platsi mõõtmed on umbkaudu 58×40 meetrit, kuigi kujult meenutab see rohkem kolmnurka. 53 m pikkune ja 2,5 m laiune maakividest kaitsemüür seisis ainult pealinnuse poolsaare maapoolses lõigus. Pealinnuse 20 m kõrguse jõekalda kindlustused ja eeslinnuse kaitseehitised olid tõenäoliselt puidust. Pealinnuse sissepääs asus edelas ja oli 3 m laiune. Pealinnuse läänenurka ja paralleelselt edelas eeslinnuse vastu tõmmatud vallikraaviga asus piklik, 20×7 m põhiplaaniga eluhoone, mis oli jagatud paljudeks, sealhulgas ka köetavateks ruumideks. Eeslinnuse küljed on u 80×60 m ja selle nurgad on põhiilmakaarte suundades.[7]

Praegune seisukord muuda

Pealinnuse maapoolsest kaitsemüürist on kohati säilinud 1 m kõrgusi lõike. Ala on kaetud puude ja põõsastega. Märgatavad on vallikraavide asukohad.

Viited muuda

  1. Baltava kaart
  2. Travelzone
  3. Wartberge 49
  4. Hagemeisters Geschichte, lk. 212
  5. Hagemeisters Geschichte, lk. 213
  6. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 254
  7. Travelzone