Autoralli maailmameistrivõistlused
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2021) |
Autoralli maailmameistrivõistlused (inglise keeles World Rally Championship, lühend WRC) on autoralli kõige kõrgetasemelisemad võistlused maailmas. Neid korraldatakse alates 1973. aastast autotootjatele ja 1977. aastast autojuhtidele. Eraldi tiitel antakse ka kaardilugejale. Võistlused toimuvad FIA egiidi all.
2019. aastal sõitis sarjas neli ametlikku autotootjat (Citroën, Hyundai, M-Sport ja Toyota) ning kavas oli 14 etappi.
Ajalugu muuda
Autoralli maailmameistrivõistlused moodustati tuntud rahvusvahelistest rallidest, millest üheksa olid varem osa rahvusvahelisest tootjate meistrivõistlustest (IMC), mis vaidlustati aastatel 1970 kuni 1972. 1973. aasta autoralli maailmameistrivõistlused olid WRC avahooaeg ja algas Monte Carlo ralliga 19. jaanuaril.
1980. aastatel hakkasid populaarsust koguma võimsamad nelikveolised autod, mis asendasid tagumise ratta veoga autod. FISA (Fédération Internationale du Sport Automobile) legaliseeris nelikveo 1979. aastal, kuid enamiku tootjate arvates oli see liialt keeruline ja ei usutud selle edusse. Pärast seda, kui Audi tegi esimesed katsetused oma uue nelikveolise Quattroga ja saavutas edu, alustasid ka teised tootjad oma nelikveoliste projektidega (Lancia Delta HF Integrale).
1986. aasta algas soomlaste Henri Toivoneni ja Aléni muljetavaldavate sõitudega Lancia uue turbo Delta S4-iga, mis võib kruusateel teatavasti kiireneda 0–100km/h 2,3 sekundiga.
Kuna plaanitud S-grupp tühistati, muutusid A-grupi reeglid WRC-s normiks kuni 1997. aastani. WRC osana korraldati juba 1986. aastal eraldi A-grupi meistrivõistlused, mille võitis rootslane Kenneth Eriksson Volkswagen Golf GTI-ga 16 V.
1997. aasta autoralli maailmameistrivõistluste jaoks kehtestati WRC reeglid asendamaks grupp A-d. Soomlane Marcus Grönholm võttis sarja esimesel täisaastal autojuhtide tiitli ja tootjate krooni võitis Peugeot. Inglane Richard Burns võitis Subaru Impreza WRC-ga 2001. aasta tiitli, kuid Grönholm ja Peugeot võtsid mõlemad tiitlid tagasi 2002. aastal. 2003. aastal sai Norra Petter Solberg Subaru autojuhtide meistriks ja Citroën jätkab Prantsuse tootjate edu. Citroëni juht Sébastien Loeb jätkas oma Citroën Xsara WRC-ga järgmiste hooaegade juhtimist, tulles 2012. aastal maailmameistriks üheksandat korda järjest. Volkswagen Motorsport astus meistrivõistlustele 2013. aastal ja Sebastien Ogier juhtis sarjas kuue järjestikuse tiitliga. 2017. aastal kehtestati uued meistrivõistluse reeglid, mis tõid rajale kiiremaid ja agressiivsemaid autosid.
Aastal 2018 võitis Toyota Gazoo Racing WRT autoralli maailmameistrivõistlused, teenides Toyotale nende esimese tootja tiitli alates 1999. aastast.[1] Tommi Mäkineni meeskonna juhtimisel sai temast esimene inimene rallisõidu ajaloos, kes tuli meistriks nii autojuhi kui ka meeskonnaülemana.
Esimese etapivõidu tõi Eestisse Markko Märtin 2003. aasta Kreeka rallilt. Esimese eestlasena tuli maailmameistriks 2019. aastal Ott Tänak. Ott Tänak tegi oma debüüdi autoralli maailmameistrivõistluste sarjas 2009. aasta Portugali rallil. 2012 liitus ta võistkonnaga M-Sport World Rally Team ning sama aasta Rootsi rallil sai ta oma esimesed kiiruskatsevõidud WRC sarjas. Esimene MM etapivõit tuli 2017. aasta Sardiinia rallil. Sama hooaeg lõpetati 3. kohaga. Ühtlasi valiti Tänak 2017. aastal Eesti aasta sportlaseks. 2020. aastast sõidab Tänak Hyundai meeskonnas. 2023. aastast sõidab Ott Tänak Fordi meeskonnas.
Ülemaailmne koroonapandeemia jättis oma jälje 2020. aasta hooajale, kus tühistati mitmed rallid. Neis oludes pakuti ühe etapi korraldamist ka Eestile ja nii liitus WRC-sarjaga Rally Estonia.
Ülesehitus muuda
Hooaeg algab jaanuaris ning võistlustel on karikasarja süsteem. Igal rallil (etapil) jagatakse parimatele punkte ning hooaja lõpus enim punkte kogunud sõitja, kaardilugeja ja autotootja saavad karika.
Etapp koosneb mitme päeva peale jaotatud kiiruskatsetest. Üks etapp kestab tavaliselt 4 päeva (neljapäevast pühapäevani), kuid ettevalmistus toimub juba varem. Enne ralli algust (teisipäev/kolmapäev) on võimalik kogu võistlustrass piiratud kiirusega läbi sõita ning koostada rajalegend, mida kaardilugeja loeb sõidu ajal sõitjale.[2] Enne esimest ametlikku kiiruskatset sõidetakse ka soojenduskatse (shakedown). Asfaldirallidel on meeskonnal kaasas ka spetsiaalne rajaauto koos juhiga (gravel crew), kes sõidab enne kiiruskatsete algust need tänavaautoga läbi ning edastab infot sõitjale ning meeskonnale.[3] Igal rallil on kavas ka "Power Stage" kiiruskatse, mis üldjuhul on ralli viimane katse ning see annab lisapunkte. [4]
Võistluspäeva sisse kuulub ka tavaliselt mehaanikute ülesandeks jääv autoremont boksis. Peale kiiruskatsete lõppu ning autasustamist toimub ka autode tehniline kontroll.
Kiiruskatsed on elektroonilise ajavõtusüsteemiga, mis jäädvustab ka sajandiksekundid. Kiirused rallisõidu ajal on väga suured, seetõttu on ohutumaks võistlemiseks ralliautodele kohustuslik sisseehitatud turvapuur. Rallit saab raja ääres jälgida publik, kellele on samuti ohutuks jälgimiseks kehtestatud reeglid (nt väliskurvis seismine keelatud).
Sõitja peab enne hooldusalalt väljumist valima omale sobivad rehvid. Valikus on olenevalt rallist erineva (nt pehme, keskmise ja kõva) seguga rehvid. Talverallil sõidetakse naastrehvidega. Ühel rallietapil kasutatav rehvide arv on piiratud. [4]
Trahvisekundid muuda
Reeglite rikkumise eest võib saada karistuseks trahvisekundeid (näiteks ajakontrolli hilinemise või liiga vara startimise eest), mis lisatakse võistleja üldajale lisaks.[4]
Super-rally (Rally 2) muuda
Kõikidel rallidel (ralli korraldaja võib ka seda oma etapil mitte lubada) on super-rally ehk Rally 2 süsteem, mis tähendab, et katkestanud meeskond saab järgmisel päeval uuesti startida, kuid iga vahelejäänud kiiruskatse eest määratakse ajatrahv (7 min kaotust oma klassi kiireimale ajale; enne 2015. aastat 5 min). Turvapuuri lõhkumisel uuesti startida ei saa. Kui vahele jääb ainult päeva viimane kiiruskatse, siis saadakse ajatrahviks 10 min. Kui ralli katkestatakse viimasel päeval, siis uuesti startida ei saa. [5]
Punktisüsteem muuda
Praegu (alates 2010. aastast) saavad igal etapil punkte kümme parimat, vastavalt 25, 18, 15, 12, 10, 8, 6, 4, 2, 1. Lisaks jagatakse punkte ralli Power Stage kiiruskatse kiireimatele. [5]
Ajalugu muuda
Aastast 1997 hakati punkte andma kuuele paremale, vastavalt 10, 6, 4, 3, 2, 1. Taas muutus punktide jagamise kord 2003. aastal nii, et siis said punkte kaheksa paremat, vastavalt 10, 8, 6, 5, 4, 3, 2, 1. [5]
2011. aastal tutvustatud Power Stage kiiruskatsel jagati punkte kolmele parimale (3, 2, 1) kuni 2016. aasta lõpuni. [5]
Power Stage muuda
Power Stage (ka "punktikatse") nimetust kannab reeglite järgi üks kiiruskatsetest, enamasti viimane ning sellelt punktide saamiseks tuleb ralli lõpetada.[6] Hetkel antakse lisapunkte viiele parimale (vastavalt 5, 4, 3, 2 või 1 lisapunkt). Power Stage punktid ei lähe kirja meeskondlikku punktitabelisse. Kui teistel kiiruskatsetel mõõdetakse aegu kümnendiksekundi täpsusega, siis Power Stage katsel tuhandiksekundi täpsusega. [5]
Maailmameistrid muuda
Statistika muuda
Rallisõitjatest on edukaimaid olnud Sébastien Loeb (9 maailmameistritiitliga), Sébastien Ogier (8), Juha Kankkunen (4) ja Tommi Mäkinen (4). Kahel korral on tulnud maailmameistriks Massimo Biasion, Marcus Grönholm, Walter Röhrl ja Carlos Sainz.[7]
Medalitabel muuda
| Koht | Riik | Kuld | Hõbe | Pronks | Kokku |
|---|---|---|---|---|---|
| 1. |  Prantsusmaa |
18 | 6 | 7 | 31 |
| 2. |  Soome |
15 | 15 | 17 | 47 |
| 3. |  Itaalia |
3 | 2 | 1 | 6 |
| 4. |  Suurbritannia |
2 | 7 | 1 | 10 |
| 5. |  Hispaania |
2 | 4 | 7 | 13 |
| 6. |  Rootsi |
2 | 2 | 2 | 6 |
| 7. |  Saksamaa |
2 | 1 | 1 | 4 |
| 8. |  Norra |
1 | 3 | 4 | 8 |
| 9. |  Eesti |
1 | 1 | 4 | 6 |
| 10. |  Belgia |
0 | 5 | 2 | 7 |
Autotootjatest on edukaimad olnud alates 1973. aastast Lancia 10 maailmameistritiitliga, Citroën järgneb kaheksa, Toyota kuue, Peugeot viie, Volkswagen ja Ford nelja tiitliga.[8]
Meistriks on tulnud 1973. aastast arvestades 19 eri sõitjat ja 13 eri autotootjat.
Etapivõidud sõitjate arvestuses muuda
(12. veebruar 2023)
630 etapil on võitnud 80 erinevat sõitjat.
Sébastien Loeb 80- Sébastien Ogier 56
Marcus Grönholm 30
Carlos Sainz 26
Colin McRae 25- Tommi Mäkinen 24
- Juha Kankkunen 23
- Didier Auriol 20
- Markku Alén 19
- Hannu Mikkola 18
- Jari-Matti Latvala 18
Ott Tänak 18
Massimo Biasion 17
Thierry Neuville 17
................
Etapivõidud riikide arvestuses muuda
(12. veebruar 2023)
Etapivõite on saanud 17 riigi sportlased.
- Prantsusmaa 203
- Soome 187
- Suurbritannia 46
Rootsi 43- Itaalia 30
- Hispaania 30
- Eesti 23
- Belgia 18
Saksamaa 17
Norra 17[10]
Etapivõidud tootjate arvestuses muuda
(12. veebruar 2023)
Autoralli MM-võistluse etappe on võitnud 1973. aastast arvestades 21 erinevat tootjat: Citroën, Ford, Lancia, Toyota, Peugeot, Subaru, Volkswagen, Mitsubishi, Audi, Fiat, Hyundai, Datsun/Nissan, Opel, Renault, Renault-Alpine, BMW, Saab, Mazda, Mercedes-Benz, Porsche ja Talbot.[11]
| Firma | Kokku | |
|---|---|---|
| 1 | Citroën |
102 |
| 2 |  / Ford |
93 |
| 3 |  Toyota |
77 |
| 4 | Lancia |
73 |
| 5 | Peugeot |
48 |
| 6 | Subaru |
47 |
| 7 | Volkswagen |
44 |
| 8 | Mitsubishi |
34 |
| 9 |  Hyundai |
25 |
| 10 | Audi |
24 |
Sõitjate võidetud kiiruskatsete arv muuda
(12. veebruar 2023)
Kiiruskatseid on võitnud 267 eri sõitjat.
- Sébastien Loeb 939
- Markku Alén 826
- Carlos Sainz 756
- Juha Kankkunen 700
- Sébastien Ogier 665
- Hannu Mikkola 654
- Ari Vatanen 590
- Didier Auriol 554
- Marcus Grönholm 542
- Jari-Matti Latvala 539
..........
- Ott Tänak 325
.........
- Markko Märtin 101[13]
Sõitjate võidetud punktide arv muuda
12. veebruar 2023 seisuga.
644 eri sõitjat on kogunud kokku 41430 punkti.
- Sébastien Ogier 2660
- Sébastien Loeb 1778
- Neuville, Thierry 1693
- Jari-Matti Latvala 1668
- Ott Tänak 1322
- Dani Sordo 1312
- Carlos Sainz 1242
- Mikko Hirvonen 1210
- Juha Kankkunen 1140
- Elfyn Evans 976
......
- Markko Märtin 207[14]
Ralliteede pinnakatted muuda
Alates 1973. aastast on MM-võistluste etapiks olnud (seisuga 12. veebruar 2023) kokku 630 MM-rallit.
Nendest on sõidetud kruusal 369 (58,6%), asfaldil 101 (16,0%), asfalt/kruusal 65 (10,3%), lumel 49 (7,8%), asfalt/lumel 46 (7,3%) rallit.[15]
Loendid muuda
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Andrew Van Leeuwen (18. november 2018). "Rally Australia: Latvala wins as Ogier, Toyota claim WRC titles". autosport.com. Vaadatud 19. veebruar 2020.
- ↑ Behind the scenes on the WRC's 80km/h rodeo autosport.com, 23. oktoober 2019 (inglise keeles)
- ↑ Kuidas aitavad nähtamatud tööloomad Tänak-Järveojat? Postimees, 24. jaanuar 2019
- ↑ 4,0 4,1 4,2 http://juwra.com/regulations_index.html
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Rule changes summary juwra.com (inglise keeles)
- ↑ https://www.fia.com/regulation/category/119
- ↑ Driver titles juwra.com
- ↑ Manufacturer titles juwra.com
- ↑ Driver wins juwra.com
- ↑ Statistics - Driver wins per nationalities. juwra.com.
- ↑ Make wins. World Rally Archive.
- ↑ Statistics - Driver wins per nationalitie. juwra.com.
- ↑ SS wins juwra.com, 2019.
- ↑ Driver points juwra.com. 2019.
- ↑ Statistics - Events in General juwra.com
Välislingid muuda
- Koduleht (inglise keeles)
- Praegune hooaeg ewrc-results.com