Autentimine (ingl.k. authentication) on protsess, millega üks kasutaja, süsteem või muu olem saab kontrollida teise olemi väidetava identiteedi tõesust, tavaliselt mingi esitatud spetsiifilise teabe (näiteks parooli), omatud eseme (näiteks kiipkaardi, passi, töötõendi, võtme või muu turvatud tõendi), olemusliku eristava püsitunnuse (biomeetriku), asukohateguri jm alusel.[1] Sidesüsteemides tehakse autentimisega kindlaks, et sõnum tuleb tõepoolest sellest allikast, millest see väidetavalt on teele pandud.

Autentimise käigus kontrollitakse ja kinnitatakse näiteks seadme kõlblikkust või isiku vastavust pääsemaks ligi teatud liiki informatsioonile või sisenemaks piiratud juurdepääsuga ruumidesse või territooriumile. Isikute kontrollimisel kasutatakse enamasti masinloetavaid koode ja eelkoostatud nimekirja isikutest, kellele võimaldatakse juurdepääs infole või sisenemine teatud ruumidesse. [2]

Elektroonne autentimine on elektroonne protsess, mis võimaldab füüsilise või juriidilise isiku e-identimist või elektrooniliste andmete päritolu ja tervikluse kinnitamist.[3] Peab näiteks andma vastuse küsimusele "kui Mari väidab et ta on Mari - kas ta on tegelikult Mari?".

Ebaturvaline on autentimiseks kasutada ainult kasutajanime ja parooli. Seetõttu kasutavad paljud asutused ja ettevõtted (näiteks Google ja Facebook) kaheastmelist autentimist ja rohkemate teguritega multiautentimisi. Kaksikautentimise aktiveerimine on eriti oluline sotsiaalmeedia saitide puhul.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Autentimine, Andmekaitse ja infoturbe leksikon, vaadatud 22.06.2017.
  2. Logistikasõnastik. Seilecs. 2021. ISBN 9789916960066.
  3. EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 910/2014, Euroopa Liidu Teataja, 23. juuli 2014.

Välislingid muuda