August Tamman

August Tamman (17. detsember 1893 Halliste küla − 27. juuli 1934 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja kirjanik.

Sündis Viljandimaal Suure-Kõpu vallas Halliste külas Rossa-Anni talus kingsepa pojana. Kasvas üles Pärnumaal Kilingi-Nõmme lähedal Saareoja talus, õppis Lavi vallakoolis ja Pärnu eesti progümnaasiumis (lõputunnistuse sai 1924. aastal eksternina Tartus), 1921−1924 vabakuulajana ja 1924−1930 immatrikuleerituna Tartu ülikoolis õigusteadust, stuudiumit lõpetamata.

Juba varakult hakkas kirjutama ajalehtedele ja oli vaadetelt isegi sotsialist, kuuludes ka õpilaste salajasse organisatsiooni "Laine". Töötas 1912. aastast Pärnus Meie Kodumaa, Tartus Meie Aastasada ja Tartu Päevalehe toimetuses, 1915. aastast Tallinnas Päevalehe ja Tallinna Teataja ning 1918−1933 Vaba Maa toimetuses, 1919. aastast oli ka ajalehe Helsingin Sanomat alaline kirjasaatja. 1926−1929 oli III Riigikogu liige tööerakonnast ja alates 11. detsembrist 1928 Riigikogu juhatuse sekretär, 1931 ETA esindaja Helsingis, 1933 Tallinnas ajakirjandusbüroo juhataja, hiljem Raadio Ringhäälingu asjaajaja. Eesti Kirjanikkude Liidu liige alates 1932 ja selle juhatuse liige alates 1934. aastast.

Lõpetas oma elu enesetapuga vekslivõlgadesse sattumise tõttu Tallinnas Raadio Ringhäälingu ruumides Estonia teatrimajas. Ta on maetud Rahumäe Kaarli koguduse kalmistule.

Ajakirjanikuna ja poliitikategelasena avaldas Tamman ülevaateteoseid, kirjutas ja toimetas ühistegevusalaseid väljaandeid jms. Tema ajalooalastest töödest on tähtsamad "Eesti iseseisvuse teel", "Jüri Vilms" ja "Eesti üldised laulupidud XIX aastasajal" (kõik raamatud anti välja 1923. aastal Tallinnas) ja postuumne lühibiograaf "Johann Woldemar Jannsen" (Tallinn, 1938).

Koos Peet Vallakuga proovisid hakata välja andma raamatusarja "Lääne Euroopa kirjandus". Esimese (ja ka viimase) raamatuna oli neil tõlgitud Arthur Schnitzleri novellid "Kui surnu vaikib. Kiusatus" (Pärnu, 1910).

August Tamman joonistas nooruspõlves ka karikatuure pseudonüümi Ataṁaṅṅ all huumoriajakirjale Ulak (Viljandi, 1908).

Tema ilukirjandulikus loomingus on esikohal näitekirjandus.

Näidendid

• Vabaõhunäidend "Tule ja verega" (1922, lavastas Draamateater)
• Skits "Koidikul" (1923)
• Poliitiline komöödia "Kriis" (Tartu 1922, lavastati teatris Vanemuine)
• Kolmevaatuslik rahvatükk "Vidriku parun" (Tartu 1929, Andres Särevi dramatiseering, 1932. aastal lavastas Draamastuudio teater)
• "Võlglane" (Tallinn, 1930)
• "Söed" (Tallinn, 1934)
• "Pilveristi" (Tallinn, 1933, lavastaja Estonia 1934)
• "Kasuisa" (Tallinn, 1933)