Jõevähk

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Jõevähk (perekond)

---

Jõevähk ehk harilik jõevähk ehk väärisvähk (Astacus astacus) on jõevähklaste sugukonda kuuluv vähilaadne.

Jõevähk
Kaitsestaatus
Ohualdis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond	Vähid Crustacea
Klass	Kõrgemad vähid Malacostraca
Selts	Kümnejalalised Decapoda
Sugukond	Jõevähklased Astacidae
Perekond	Jõevähk Astacus
Liik	Harilik jõevähk
Binaarne nimetus
Astacus astacus Linnaeus, 1758
Sünonüümid
Astacus fluviatilis (Fabricius, 1775)

Jõevähid asustavad reostumata mageveekogusid ning on levinud suures osas Euroopas, sealhulgas Eestis. Jõevähkide arvukus on aga langenud ja enim ohustab neid vähikatk.

Areaal

See erakordselt suur isane jõevähk (täispikkusega 15,4 cm) saadi Saaremaa ühest veekogust katsepüügi käigus 1. augustil 2013. Nii suuri vähke kohtab püükides väga harva

Jõevähi areaal on valdavalt Euroopa: Prantsusmaalt läbi Kesk-Euroopa Balkani poolsaareni, põhjast kuni Suurbritanniani saarteni ja Skandinaaviani, ida pool Baltimaades ja Valgevenes ning mõnes Venemaa Euroopa-osa veekogus.

Kirjalikele andmetele tuginedes võib väita, et kuni 19. sajandi lõpuni olid Eesti siseveekogud väga vähirikkad. Siis algas aga vähivarude kiire vähenemine, mida soodustas eriti sajandivahetusel Eestisse jõudnud vähikatk, mis tabas esimeses järjekorras Peipsi-Võrtsjärve vesikonda. Mõneti toetas arvukuse langust ka vee reostumine, jõgede süvendamine, maaparandustööd, röövpüük jms. Seepärast seati sisse vähkide alammõõt ja püügi keeluaeg ning hiljem lühendati lubatud püügihooaega veelgi. 1936. aasta määrusega oli püüda lubatud juba ainult 1. augustist kuni 1. oktoobrini, kuid vähkide arvukus jätkas langust.

Tänapäeval on jõevähk levinud paljudes Eesti veekogudes nii mandril kui ka saartel, kuid enamikus neist on vähearvukas. Kõige tugevamad populatsioonid on Saaremaal, kuhu vähikatk jõudis alles aastal 2006.

Jõevähi Astacus astacus keha

Elupaik

Jõevähk asustab vaid reostumata mageveekogusid – ojasid, jõgesid ja järvi. Ta eelistab elada hapniku- ja mineraalainerikastes veekogudes.

Bioloogia

Isased isendid kasvavad kuni 16 ja emased 12 cm pikkuseks. Jõevähi kasv saab toimuda üksnes perioodil, mil vähk on heitnud oma kesta, ja kuni uue kesta moodustumiseni (kitiniseerumiseni). Kesta moodustumine on kiirem suhteliselt suurema kaltsiumisisaldusega järvedes.

Jõevähk saab elada veekogudes, mille pH on üle 6, sest happelisemas keskkonnas pole ta võimeline moodustama oma eksoskeletti, mis suures osas koosneb kaltsiumiühendeist.

Kestumise tihedus sõltub vähi vanusest: nooremad vähid kestuvad sagedamini, näiteks ühesuvised (0+) vähid 4–7 korda, 3–4-suvised 1–2 korda.

Jõevähkidel nagu teistelgi vähkidel on kehaosade kaotuse korral regeneratsioonivõime, näiteks kaotatud sõrg asendub ajapikku uuega, ehkki tavaliselt väiksemaga.

Vähkidel on sooline dimorfism.

Jõevähk sarnaneb nii morfoloogiliselt kui ka bioloogiliselt väga kitsasõralise jõevähiga (Astacus leptodactylus).

Toitumine

Jõevähi toit sõltub elueast. Näiteks esimesel elusuvel toituvad nad peaasjalikult plankteritest. Hiljem muutuvad omnivoorideks, toitudes hüdrofüütidest, detriitsest ainesest, selgrootutest jne.

Sigimine

Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 3.–4. eluaastal. Suguproduktid valmivad isastel igal aastal ja emastel tavaliselt üle aasta või üle mitme aasta. Kopulatsioon toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 °C ringis. Isased toimetavad oma spermatofoorid emaste suguavade lähedale. Mõni nädal hiljem koeb emane marjaterad oma tagakeha (laka) alla, kus spermatofooridest vabanevad spermatosoidid marja kehaväliselt viljastavad. Laka all (täpsemalt tagakehajalgadel) arenevad marjaterad kogu talve ja kevade, koorudes varasuve paiku. Koorumine sõltub tugevasti klimaatilistest ja seeläbi veetemperatuurist – soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve. Noorvähid lahkuvad ema laka alt pärast teist kestumist.

Emaste absoluutne viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis. Peaasjalikult sõltub see emase vähi suurusest – suuremal vähil on rohkem marjateri. Marjateradest koorumise protsent on umbes 65–70%.

Ohutegurid ja looduskaitse

Haigused

Enne 20. sajandit oli jõevähkide arvukus suur, kuid sajandi algul levima hakanud vähikatk vähendas nende arvukust drastiliselt. Vähikatku tekitab vastav seen Aphanomyces astaci. Lisaks olulisimale – vähikatkule – ohustavad jõevähki ka muud haigused, näiteks lapihaigus ja portselanhaigus.

Ehkki jõevähk pole Eestis looduskaitse all, ohustavad teda eelkõige võõrliigid, kelle ökonišš langeb jõevähi omaga kokku, ja kes on vähihaiguste (eriti vähikatku) suhtes resistentsemad. Selliseks liigiks on näiteks signaalvähk, kelle leviku ohjeldamiseks ja jõevähi kaitsmiseks uurib Eesti Maaülikool teda laboris. Samuti on olulisteks ohtudeks veekogude reostumine ja vaenlased (näiteks mink ja saarmas).

Mitmes Euroopa looduskaitsedokumendis peetakse jõevähki ohustatuks või ohualtiks liigiks.

Püügipiirangud

Eestis oli 2021. aasta seisuga jõevähi püük lubatud vähinata või vähimõrraga kalastuskaardi alusel 1. augustist kuni 31. augustini. 2021. aastal oli lubatud ühel isikul ühes ööpäevas püüda kuni 75 mõõdulist isendit. Püük ilma püügivahendeid kasutamata (näiteks käega) on keelatud. Jõevähi pikkust mõõdetakse otsaorgi tipust laka lõpuni, lakakarvakesi arvestamata (ninas olevast orgist sabani). Vähi alammõõt on 11 cm. Alamõõdulised vähid tuleb kohe püügikohas veekokku tagasi lasta. Vähipüügil tuleb esitada püügiaruanne iga kalastuskaardi kohta viie päeva jooksul pärast kalastuskaardi kehtivuse lõppu. Eestis on vähipüügi õiguslikud tingimused kirjas kalapüügiseaduses ja kalapüügieeskirjas.

Vähikasvatus

 Pikemalt artiklis Vähikasvatus

Vähikasvatus on levinud eriti Euroopa riikides, sealhulgas Eestis.

Sõltuvalt kasutatava veekogu ja asustustiheduse suurusest räägitakse ekstensiivsest, poolintensiivsest ja intensiivsest vähikasvatusest. Neist efektiivseim on poolintensiivne kasvatus. Näiteks poolintensiivse kasvatamisega on võimalik ühelt ruutmeetrilt saada 2–10 vähki.

Kulinaaria

Karin Lutsu maal "Vähjasööming" (1933). Tartu Kunstimuuseum

Jõevähk (eriti tema liha) on hinnatud kulinaariatoode.

Vähkide keetmine

Vähke keedetakse jämeda soola (30–40 g/l), suhkru (1 tk/l) ja ohtra tilliga maitsestatud vees. Vähid tuleb keevasse vette panna portsukaupa, suuremad enne ja väiksemad pärast. Pärast ühe satsi, 5–10 vähi lisamist tuleb oodata, kuni vesi keema hakkab ja siis lisada järgmised. Kui kõik vähid on vees, keeta 10 minutit pärast viimase portsu lisamist ja vee keemahakkamist. Normaalne vähikeeduaeg on 8–12, väiksematel 8–10 ja suurematel 10–12 minutit. Küpsel vähil tekib keha ja saba vahele pragu. Keedetakse ainult elusaid vähke, surnud vähid söögiks ei kõlba!

Kui vähid on keenud, hakkida värsket tilli jahutusnõu põhja ja tõsta sõelaga vähid keeduveest välja jahutusnõusse ja valada läbi sõela peale keeduvesi. Seejärel jahutada võimalikult kiiresti (kaevus, allikavees vms) vähid koos keeduveega maha. Jahtunud leemest eemaldada till ja panna vähid koos keeduveega külma. Parimad on vähid 6–12 tundi pärast keetmist ja jahutamist.

Pikaajaliseks säilitamiseks külmutada ja säilitada koos keeduveega sügavkülmas. Sulatada aeglaselt külmkapis. Nii säilivad kuni pool aastat.

Vähilakkade ületalve hoidmine

Elusad vähid keedetakse (vt eelmist retsepti). Lakad ja sõrad puhastatakse koortest, pannakse klaaspurki ning peale kallatakse külm keedetud soolvesi, nii et soolvesi ulatuks kuni kaaneni. Kõige peale kallatakse kiht oliiviõli või mõnda muud taimeõli. Purk seotakse pealt seapõie või pärgamentpaberiga ning asetatakse jahedasse ruumi. Enne söömist leotatakse nii hoiustatud vähilakkasid mõni tund külmas vees.

Kirjandus

• Hurt, M. Millest või kellest oleneb jõevähi saatus? Eesti Loodus nr 9 / 2008.
• Oskar, K. Kalaoitude valmistamise käsiraamat, 1927, lk 52–53
• Laanetu, N. Jõevähk elab vees ja meie südames, aga sureb meie tegudest. Eesti Loodus nr 8 / 2004

Välislingid

• Jõevähk andmebaasis eElurikkus