Asta Willmann (aastast 1951 kodanikunimi Asta Linnolt; 2. oktoober 1916 Tallinn3. detsember 1984 Farmington, Connecticut, USA) oli eesti proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, teatri- ja draamateoreetik ning näitleja ja lavastaja.

Ta sündis Tallinnas Hiiumaalt pärit laevakapteni tütrena, õppis aastatel 19291934 Tallinna kommertsgümnaasiumis ja seejärel Paul Sepa erateatristuudios. Ta mängis aastatel 19341937 Draamastuudio Teatri noorsoolavastustes ja 19371944 teatris Endla.

Aastal 1944 põgenes Rootsi.

Õppis 1950–1951 Stockholmi Ülikoolis filosoofiat. Aastal 1951 siirdus ta aga Kanadasse, kus õppis Vancouveri Briti Columbia ülikoolis ning omandas 1955. aastal bakalaureusekraadi ajaloo ja poliitilise filosoofia alal. Oli Vancouveri Eesti Seltsis lavastaja. 1960. aastal kolis Connecticuti osariiki Farmingtoni. Seal õppis ta Yale'i Ülikoolis, mille lõpetas 1963. aastal draamakirjanduse ja näitejuhtimise alal. Magistritööna valmis draama „Jumalate mõistatus”, mis lavastati 1964 Torontos Eesti Rahvusteatris Kanadas. Seejärel töötas aastani 1971 Hartfordi Konservatooriumis teatriosakonna juhatajana.[1]

Aastast 1982 oli Eesti PEN-klubi president.

Asta Willmann kirjutas eesti teatri ajaloo ingliskeelse ülevaate (The Reader’s Encyclopaedia of World Drama, London, 1970).[1]

Looming

muuda

Luule

muuda
  • "Ihuüksi. Luuletused" (1950)[2]

Romaanid

muuda
  • "Peotäis tuhka, teine mulda" (viis osa, 1961–1968)
  • "Hundisõidul" (1975)

Näidendid

muuda
  • lastenäidend "Ema jutustus" (1939, lavastati Eesti Draamateatris ja Endlas)
  • "Trummid peavad olema" (1962)

Novellide ja luuletuste kogu

muuda
  • "Lumm" (1955)

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Tema abikaasa oli dr. Erik Linnolt.

Viimase näidendi kirjutamisel põdes ta vähki.[2]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Asta Willmann. Eesti Entsüklopeedia.
  2. 2,0 2,1 "Käsi kirjutab. Valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist". Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum 2003.