Arved Engmaa
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Arved-Johannes Engmaa VR I/3 ja VR II/3 (kuni 1935. aastani Arved Engmann; 19. detsember 1890 Tallinn – 5. märts 1947 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1940).
| Arved Engmaa | |
|---|---|
| Sünniaeg |
19. detsember 1890 Tallinn |
| Surmaaeg |
5. märts 1947 Tallinn |
| Teenistus |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
| Auaste | kolonel |
| Juhtinud |
kitsarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülem ja kitsarööpmeliste soomusrongide (1, 2, 3, 4) üldjuht Vabadussõjas |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
| Autasud |
Georgi risti III ja IV klass Püha Vladimiri ordeni IV klass Püha Anna ordeni IV klass Vabadusristi I/3 Vabadusristi II/3 Karutapja ordeni III klass (1924) Kotkaristi III klass (1934) Punase Risti II/I klass (1935) Valgeristi III klass Läti Kolme Tähe komandöririst Valge Roosi III klass Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga |
Kitsarööpmeliste soomusrongide üldjuht Vabadussõjas.
Elulugu
muudaArved Engmann astus Venemaa keisririigi armeesse 1912. aastal, Eesti rahvusväeosade moodustamisel 1917. aastal läks ta üle 1. Eesti jalaväepolku.
Eesti Vabadussõjas
muudaVabadussõja alguses teenis alates 26. novembrist 1918 kuulipildujate komando ülemana 1. Jalaväepolgus. Ja seejärel alates 18. jaanuarist 1919 kitsarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülemana.
Oli alates 20. märtsist 1919 (pärast kapten Albert Petersi langemist) kõigi kitsarööpmeliste soomusrongide üldjuhiks kuni Vabadussõja lõpuni (20.03.1919-21.02.1921).
Pärast Vabadussõda
muuda1921. aasta märtsis suunati Arved Engmann teenistust jätkama jalaväkke, kust viidi 1922. aasta detsembris üle Piirivalve Valitsusse ja 1931 ülendati koloneliks. Vabastati tegevteenistusest Piirivalve ülema abi ametikohalt 12. detsembril 1939.
Teises maailmasõjas
muuda1941. aastal sattus ta koos teiste Punaarmee poolt mobiliseeritutega aurikule Eestirand ja oli seal kõrgeima sõjaväelise auastmega ohvitser pärast eestlaste poolt punaväelastelt võimu ülevõtmist Prangli saarel.
Pärast sõda
muudaArved Engmaa suri 5. märtsil 1947 Tallinnas ja on maetud Rahumäe kalmistule.
Kirjandus
muuda- Hannes Walter, Tiina Tojak, "Nad andsid kõik. Vabadussõjas langenud ohvitserid." Tallinn 2000, lk 160.
- Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum 2010, lk 97-98.