Arutelu:Müüt
Müüdi mõiste on palju keerulisem, kui sellest artiklist ilmneb. Ma pole ka kindel, kas siin on kõik õige. Andres 06:20, 13 Sep 2004 (UTC)
See on mingi yldine ja vastuoluline vaht. Ja mis pagana "kuulus müüt" on "Sulevipoeg"? --Oop 22:23, 8 Dec 2004 (UTC)
Minu meelest väärivad säilitamist (võib-olla ümbertöötatud kujul) ka mõned palad eelmisest redaktsioonist.
- Müüt (kreeka keeles mythos) on pärimuslik mõtlemise vorm ja maailmanägemuse viis.
- Müüt ongi maailmale iseloomulikke nähtusi ja nende teket seletav muistend.
- Müüt on kõnekeeles ka väljamõeldis, ebatõde, võltsing.
Andres 4. oktoober 2005, kell 18.37 (UTC)
Teadmata päritoluga tekst artiklist "Budistlik mütoloogia". Võib-olla saab siit midagi kasutada.
Sõna „müüt“ kasutatakse igapäevases keeles tihtipeale, kui soovitakse vihjata väljamõeldisele või levinud kuulujutule. Inimesed soovivad eristada ratsionaalset ja müütilist mõtlemist. Aga mida siis õieti nimetada müütiliseks mõtlemiseks? Mida ratsionaalseks? Kas tüüpilise eurooplase jaoks on müütiline mõtlemine sama tähendusega kui näiteks indialasele? Termin müütiline mõtlemine viitab sellele, et tegemist on müüdiga, millegiga, millesse justkui on vaja uskuda, millegiga, mis on seotud religiooni ja rituaalidega. Seda vastandatakse ratsionaalsele mõtlemisele, millel nagu ei tohiks olla mitte mingit pistmist religiooni ja maagiaga. Sarnaselt vastandavad inimesed müüti ja ajalugu, samuti ka religiooni ja teadust. Tegelikkuses aga oleme sunnitud järgima ratsionaalset skeemi mõtlemises – mis põhineb peamiselt teadusel. Kõigil meist ei ole seda haridust ega vatsavat informatsiooni hulka või isegi oskust mõista, millest räägivad keemia või füüsika teadusharud. Nii kaua kui meil endil neid teadmisi ei ole , usume neid teaduses, nende seadusi ja sellekohaselt tehtud katseid. Aga kassiin ei ole mütoloogilise mõtlemisega mingit seost ? Tegelikult peab inimene omama alati teatud informatiivset kogemust, et mõista mida ja millest räägitakse.
Hinduismis usulise jaoks on jumalad sedavõrd reaalsed, et hinduistil ei tule mõttessegi võimalus, et tegemist võiks olla kujutlusel põhineva religioosse suhtumisega. Needsamad jumalad esinevad ka India klassikalistes müütides. Ratsionaalne mõtlemine peaks nagu nende olemasou eitama, aga hindude jaoks see on reaalne – see ongi ratsionaalne: jumalad oma atribuutide, epiteetide ja iseloomujoontega. Nende uskumine sellistesse asjadesse on müütiline mõtlemine meie jaoks. Püha ja profaanse vastandamise asemel toimuvad seal teistsugused kategooriad: põhilisteks vastandideks on puhtus ja roojasus. Jumalatele aga on iseloomulik transedentse sakraalsuse puudumine. Siiski on sellel mmüüdilisel reaalsusel omad tunnused – templites käiakse paljajalu, riitustel kantakse piduriideid jne.
Malinowski on jaganud proosapärimuse kolmeks:müüt, muinasjutt ja muistend. Neist müüt ja muistend on klassifitseeritud „usutavaks“ ja muinasjutt „mitteusutavaks“.
Piir ajalooliste tekstide ja mütoloogiliste tekstide vahel on üsna hägune. Ajaloolised ja müütilist tõlgendused sündmustele eksisteerivad paralleelselt. Selle näitkes on Jaan Puhvel toonud „Kuningate raamatu“ põhjal: pärslaste esimeseks kuningas on sama, kes nende antropoloogiline esiisa, veidi teisenenud kuju küll. „Kuningate raamatul“ on olemas nii ajalooline mõõde, kui ka müütiline.
Ajalugu ja müüt ei ole astmelises sõltuvussuhtes, nagu seisneks müüt vaid ajaloo väärtõlgenduses. Need on kaks erinevat, kuid rööpjoonelist maailmatunnetuse viisi, mis võivad oma vastastikuselt osatähtsuselt erineda eri kultuurides, kuid on alati teatavas pingelises seoses.
Tihtipeale arvatakse, et mütoloogilisest teadvusest võib saada vahetu vaatluse ese, kui pöörduda varases eas lapse maailma poole. Kalduvus käsitleda kõike pärisnimedena, teadmise samastamine nimetamisega, eripärane ruumi – ja ajakogemus, see kõik nagu suunaks sellele, et tahame rääkida lapseteadvusest kui tüüpilisest mütoloogilisest teadvusest. Nähtavasti pole lapse maailmas teatud arengujärgul päris ja üldnimedel põhimõttelist vahet so see vastandus pole enamasti oluline. R. Jakobson on öelnud: „Näiteks püüab laps monopoliseerida esimese isiku asesõna – sa ei tohi öelda enda kohta mina. Ainult mina olen mina ja sina oleda ainult sina“ Juri Lotmani ja Boriss Uspenski artiklist „Müüt – Nimi – Kultuur“ saame teada, et mütoloogilise teadvuse silmis paistab maailm koosnevat objektidest mis: 1. kuuluvad ühte ja samasse järku (loogilise hierarhia mõiste põhimõtteliselt selle teadvuse piiridesse ei mahu)2. ei jagune tunnusteks (iga asja käsitletakse integraalse tervikuna) 3. on ühevõrdsed (kujutlus asjade mitmekordsusest eeldab nende liigitamist mingitesse ühushulkadesse so nende kirjeldustasandi olemasolu)
Sellises maailmas on olulisel kohal asjade nimetamine. Märk müütilises mõtlemises on analoogne pärisnimele ratsionaalses mõtlemises. Autorid arvavad, et pärisnimede süsteem moodustab mütoloogilises mõtlemises lausa eraldiasuva kihistuse: „Nii mõneski keelesituatsioonis lahkneb pärisnimede käitumine muude keelekategooriate sõnade vastavast käitumisest sedavõrd, et viib vägisi mõttele nagu seisaks meie ees mingi teine, teistmoodi organiseeritud keel, mis loomuliku keele kihtkonda hõimatud.“ Mittemütoloogiline kirjeldus on selgelt polülingvistiline ja info ilmubki tihtipeale pärast tõlkimist, siis mütoloogilites tekstides on tegemist objektide transformatsiooniga ja nende tekstide mõistmine on järelikult seotud selle transformatsiooni protsesside mõistmisega. Mütoloogiline teadvus on põhimõtteliselt tõlkimatu teistsuguse kirjelduse tasandile ta on mõistetav üksnes seestpoolt. Mütoloogiliste tekstide tõlkimisel tavakeelde kasutatakse metafoorseid konstruktsiooni. Siinkohas on autorid toonud sobivaks näiteks 2 lauset, üks neist pärineb nn müütilisest tekstist, teine mitte: „Maailm on ratsu“ ja „maailm on mateeria“. Teise puhul ilmub tähendus alles peale tõlkimist, esimese puhul mitte – mütoloogilist kirjeldust saab mõista ainult sellesama maailma kaudu, nende samade esemete kirjeldamise kaudu, mis seal on. Mütoloogiline maailm on justkui suletud ruum. Aga selle juurde jõuan veel tagasi. Pärisnimede teemast kõneleb ka Levi- Strauss, kes arutleb pärisnimede ja tooteminimede vahelise seose üle.
Iga eseme või asjaga seostub inimesel midagi muud. Neid seoseid või sidet mingi objekti ja tema müstilise aura vahel on nimetatud osadussidemeteks ja nende olemasolu on Levy-Bruhli nimetanud partitsipatsiooni – ehk osadusseaduseks. Nii näiteks on paljudes kultuurides tava, et inimese varju peale astumine on sobimatu, isegi võiks öelda pahatahtlik, kuna seda varju samastatakse inimese endaga. See on siis müütiline mõtlemine. Inimene, kes on pärit võõrast kultuurist ja ei pea sellist käitumisviisi tavapäraseks leiab, et sedasi ei saa ükski terve mõistusega inimene mõelda – ja tema leiab endal olevat ratsionaalse mõtlemise. Kuid kas nende inimeste jaoks, kes seda usuvad, on see ratsionaalne või ei ole? Ühtepidi võiks siis mõista müütilise mõtlemise all just seda sidet – just seda teistpoolt, asja või eseme nn aurat.
Selle aura all mõistame eelkõige ajalugu ja inimeste eelnevat suhtumist esemesse. Ja need on asjad, mis kultuurivälisele inimesele võivad jääda mõistetamatuks. Osaduse väljendamisega on seotud ka nime andmine asjadele.Levi-Bruhi lähenemine võib muidu tunduda veidi lihtsustav, kuna ta jagab mõtlemise arengu kaheks – eelloogiliseks ja loogiliseks. Esimene neist toetub osadusseadusele, teine loogikale. Osadusseadusega saab hästi seletada küll igasugused totemistlike jms esemeid, kus üks asi seostub teisega, nt vägi mõnes loomas võib kanduda inimesele. Seosed, mille kaugud liigub mütoloogiline mõtlemine, on meile tihtipeale arusaamatud. Tihti püütakse leida seos maagia, selle abil püütakse tegelikkust mõjutada. Ratsionaalne mõtlemine sellistesse asjadesse ei usu – tema usub teadusesse, käega katsutavasse (kuigi peab tunnistama, et aatomi elektroonid on ka käega katsumatud). Võiks ju öelda, et maagia on midagi mida tavainimene ei mõista, kuid keskajal nimetat maagideks ja nõidadeks ka leiutajaid ja teadlasi.
Müütilise mõtlemise jaoks on olulised sellised asjad nagu esimene inimene, esimene sõna jms. Kõik see, mis oli enne. Suur osa müütidest on seotud loomislugudeha ja jutustavad sellest, kuidas kaoses kord loodi. Ja need müütilised sündmused ongi osa sellest, mis moodustavad kultuurikoodi. Müüdis avaldub mõttemall, selle abil vormime eneseteadvust ja ümbruskonna olemust. Võiks siis öelda, et müütiline mõtlemine pole üldse mõtlemine, nii nagu meie seda sõna mõistame, see on see, mis on kogu aeg meie ümber, midagi müstilist, mille on loonud meie esivanemad ja mida luuakse kogu aeg järjest ja järjest, et mitte kaotada identiteeti.
Müütiline mõtlemine näeb maailma tervikuna, tal on oma otstarve- selleks on vajadus tagada arhailise ühiskonna samasus iseendaga, rõhutada iga liikme osadust ühtse päritolumüüdiga – ühiste jumalatega, esiisadega, rituaalitavadega. Mõtlemine esimese inimese, sõna ja muude selliste asjade üle annab inimestele ligpääsu teistsugusesse aega, seda aega võiks nimetada minevikuks, kuid tegelikkuses see kestab veel. Seda aega nimetatakse sakraalseks ajaks. Nii nagu me vastandame müütilist ja ratsionaalset, vastandatakse ka püha ja igapäevast ehk sakraalset ja profaanset. Aega jagatakse sakraalseks loomise ajaks ja sellele järgnevaks profaanseks igapäeva ajaks. Ja osalt kuulub sakraalne minevikku, teispidi on ta olevikus, ta kerkib esile, kui me tähistame pühasid või teeme mingeid rituaale. Sellega muutub müüt „pühaks olevikuks“. Samamoodi on osaliselt pühadusega seotud ruum. Ruum on mingil määral ehk inimese jaoks rohkem primaarne – see on kui ette antud inimesele. Aeg seevastu paistab kulgevat inimese tahtest hoolimata. Mütoloogilise mõtlemise järgi ei saa ruumi pidada matemaatikiselt mõõdetavaks, teda ei saa ettekujutada geomeetriliselt, teda ei saa jagada ja mõõta. See ruum on alati kindlas ajas ning koos asjadega selles. Nagu kord juba varem mainitud on see ruum suletud – ühtepidi nagu väike, kuna ta on nii piiratud, teistpidi ilmatu suur, kuna tegeleb kosmose ja terve maailma asjadega. Eriti sakraalne on ruumi puhul ettekujutus keskpunktist, mis seda kõike korrastab see on axiz mundi - ilmatelg või ilmapuu. Müstiline geograafia on läbipõimunud ka maagilise anatoomiaga, niisiis võib keskpunktiks lugeda ka inimese naba näiteks. Sakraalset ruumi ei ei kujutleta mitte tunnuselise kontiiniumina, vaid pärisnimesid kandvate üksikobjektide kogumina. Objektide vahelises tühimikus ruum otsekui katkeb.
Samas on öeldud: Maailma keskpunktide paljusus või isegi lõpmatus ei ole usulise mõtte jaoks probleem. Tegemist ei ole ju geomeetrilise ruumiga, vaid täiiesti erineva struktuuriga eksistentsiaalse ja püha ruumiga, milles võib olla lõputult palju katkestusi ja seetõttu ka lõpmatult palju ühendusi transtsendentsega.“1
Ratsionaalse mõtlemise jaoks sellist asja ei saa olamas olla – ratsionaalne mõtlemine mõõdab, liidab, lahutab, jagab ja korrutab.
Inimene kipub asetama asju hierarhilistesse seostesse. Nii on seda ka ratsionaalse ja müütilise mõtlemisega. Tahtmatult asetame müütilise mõtlemise ajalukku, kus ta hiljem asendub teaduslik-filosoofilisega. Samuti saab vaadelda Levy – Bruhli lähenemist eel-loogilisele ja loogilisele mõtlemisele. Tihtipeale on ka seotud mõtlemise arengut üldises tähenduses lapse mõtlemise arenguga. Müütiline mõtlemine vastandub tavaliselt filosoofilistele ja ajaloolistele tekstidele, samuti kaasaegsele loogilisele mõtlemisele. Levi-Straussi järgi aga ei saa mütoloogilist ja teaduslikku mõtlemist vaadelda kahe faasina - kahe erineva seisundina mõtlemise arengus.
Levi Strauss leiab, et mõtlemine läheb järjest abstraktsemaks – selles mõttes, et mõisted, mida asjadele antakse asenduvad üha abstraktsematega. Mütoloogilise mõtlemise on aga väga seotud konkreetse situatsiooniga, kus üks või teine ese on varem esinenud. Ajapikku hakkab aga ka mütoloogilises mõtlemises toimuma üldistamine ja niimoodi saabki ta tegutseda enam vähem samamoodi nagu teaduslik mõtlemine – üldistada, kasutada analooge ja vastandusi. Ja nagu ütleb ka Ülo Valk: sõnale ’müüt’ antakse kogu aeg uusi tähendusi, kusjuures sakraalsus kipub aja jooksul kaduma:“
India tekstides on näiteks mütoloogiline ja filosoofiline hoopis kihistus väga läbi põimunud üksteisega ja India müütilistele tekstidele ei saa kuidagi läheneda euroopalikult: mõttemall, et areng on toimunud müüdilt logosele, ehk mütoloogiliselt mõtlemiselt teaduslikule mõttele, ei kehti, kui käsitlusel on India tekstid. Müütilistes tekstides on üldse raske vahet teha ajaloolises- meie jaoks ratsionaalse mõistmise - ja müütilise osa vahel. Kohati saavad ajaloo sündmustest müüdid, legendid, kangelasromaanid, eeposed. Otsida sealt ülesse ratsionaalsele mõttele aksepteeritavad faktid on ülesanne, mida ei olegi ilmselt nii kerge täita.
Andres 3. august 2007, kell 15:33 (UTC)
- Andres Herkel kirjutas midagi sarnast, budismiga seotult veel pealegi. Äkki mingi tema raamatu või loengu konspekt. --Heiki e 3. august 2007, kell 15:48 (UTC)
See artikkel on liiga lihtsustav. --Vikker 5. mai 2009, kell 10:25 (UTC)
Müüt eesti rahvausundis muuda
Viimati lisatud ptk-s on artikli teema kohast ainult paar-kolm lauset: "Müüt kui jutupärimuse ühte liikidest kohtab Eestis võrdlemisi vähe. Valdavalt on ülekaalus muinasjutud ja muistendid." ja Mare Kõivale viidatud lause: "Nii öeldaksegi Eestis liikuvate müütide kohta rohkem "kvaasimüüt", mis tähendab müüdiga sarnast pilkavat ja naljatledes asjade teket seletavat jutukest." Malinowski tsitaat sobib Müütide uurimise ptk-sse. 2001:7D0:87CA:9180:B4B0:F396:DF91:5557 14. detsember 2017, kell 15:56 (EET)
- Nõus, tee ümber. Andres (arutelu) 14. detsember 2017, kell 16:10 (EET)
Võib-olla seda saab kasutada:
Müüt muuda
Pikemalt artiklis Müüt
Müüt on religioosse pärimuse liik, mis seletab muistse inimese mõtlemise kohaselt jumalate, maailma ja inimese teket ning nende kulgemist ja saatust. Sõna "müüt" tuleb kreeka keelest ja tähendab 'juttu'. Müütide tekke kohta on mitmeid teooriaid, millest kõige tuntuim ja arvatavasti ka tõeseim on Fontanelli oma, mis seletab müütide tekkimist esimeste inimeste teadmatusega.<ref name=":7" />