Arutelu:Denotatsioon
Selline definitsioon on ju sisutühi. Andres 23. mai 2008, kell 04:45 (UTC)
Jääb arusaamatuks, mis see denotatsioon on. Andres 20. juuni 2008, kell 21:40 (UTC)
Siin on sisu ülekirjutatud. Adeliine 1. veebruar 2018, kell 19:50 (EET)
- Panen vana tagasi ja uue jutu siia:
Denotatsiooni puhul saab rääkida märgi otsesest tähendusest, sõna puhul läheb käiku sõnastikutähendus. Iga märk esindab endas mingi asja semantilist sisu ja denotatsiooni eesmärk ongi seda objektiivselt edasi anda. Teise sõnaga kirjeldada mingit asja kui füüsilist objekti, nt sõna "pirni" denotatiivse tähenduse eesmärk ongi võtta seda kirjeldusse kui füüsilist objekti ehk pirni. Kunstiajaloolane Erwin Panofsky jaoks oli näiteks visuaalse pildi denotatsiooniks see, mida ükskõik kes, mis ajastul, mis kultuurist, selle pildi kohta oskaks kirjeldada täpselt ühtemoodi. Samas tekitas selline definitsioon hulga küsimusi väikeste laste ja mentaalselt haigete seisukoha tõttu ning samas, kui neid mitte arvestada, on siiski ainult kultuuriliselt kompetentsete inimeste arvestamine toonud juba kultuurispetsiifilisuse alale, mis aga on juba konnotatsiooni teemaks. Barthes jõudis aga järeldusele, et konnotatsioon loob denotatsiooni illusiooni, nagu tähistaja ja tähistatav oleksid samad ehk denotatsioon oleks lihtsalt järjekordne konnotatsioon. [1] [2]
Samas Dr Carolyn Michelle'i järgi on võimalik on vastu võtta denotatiivsel tasandil märke kolmel viisil: läbipaistev, viitav ja vahendatud.
Läbipaistev vastuvõtt muuda
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2008) |
Tekst iseenesest ja selles olev info on lähteaine lugejale tõlgendamiseks. Tekst kui töödeldud info lakkab eksisteerimast ja seda võetakse kui algmaterjali. Tekst on lugejale hindamiseks selle loogikast lähtuvalt ning seda võetakse kui reaalse maailma peegeldust, millest puuduvad emotsioonid.[3][2]
Nt kui keegi küsib,mis emotsiooni mingi teaduslik raamat kelleski tekitas ja too vastab, et otseselt ei tekitanudki mingisuguseid tundeid, aga samas kõik seal olev oli nagu tõsi.[2]
Viitav vastuvõtt muuda
Eksisteerivad kaks maailma kõrvuti, üks neist on reaalne maailm ja teine on lugeja jaoks tekst. Tekib võrdlusmoment teksti maailma ja enda maailma vahel, kuigi lugejale on tehtud arusaadavaks, et autor esitab tekstimaailma kui päris maailma. Siin tulevad just mängu lugeja enda teadmised ja kogemused või kelleltki teiselt saadud teadmised ning samuti ka laiem kontekst, millesse lugeja seda teksti asetab.[3][2]
Nt kui keegi küsib kelleltki, kas too nõustus loetuga, siis teine vastab, et leiab, et see oli natuke raske ette kujutada, aga samas on kusagilt need andmed siiski võetud.[2]
Vahendatud vastuvõtt muuda
Teksti struktuur on olulisim. Lugeja tähelepanu on kõrgendatud, ta asetab teksti meediateksti konteksti ning vaatleb selles olevaid koode ja reeglistikku meediatekstile omaselt. Tekst muudetakse tooteks. Kriitikameel hakkab tööle, kuid pigem võidakse kritiseerida autori kavatsusi ning vormitaotlust, kui teksti sisu. Tekib oma nägemus, milline oleks võinud tekst ideaalpildis välja näha ning kuidas oleks autor võinud seda teemat paremini käsitleda.[3][2]
Nt kui keegi küsib kelleltki, kas mingi tekst talle meeldis, siis too vastab, et ei saanudki meeldida, kuna toodud oli ainult välja statistika ja mingit kindlat lõpplahendust mitte. [2]
Andres (arutelu) 4. veebruar 2018, kell 00:50 (EET)
- ↑ Chandler, D. ((2001/2007)). Semiotics: The Basics. London: Routledge.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Taavi Prints. "Kampaania „Palju sina jood?― meediakäsitluste individuaalne retseptsioon" (PDF).
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Michelle, C ((2007)). Modes of reception: a consolidated analytical framework. The Communication Review. Lk 10: 181–222.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend)