Ava peamenüü

Artur Aleksander Pihlak (eesnimede rööpkuju: Arthur Alexander, 1. aprill 1885 Viljandi22. november 1941 Sevurallag, Sverdlovski oblast) oli Eesti tehnikateadlane.[1]

Sisukord

EluluguRedigeeri

Artur Aleksander Pihlak oli telliskivitöösturi poeg ning Eduard Pihlaku ja Viktor Pihlaku vend.[1], Arno-Toomas Pihlaku isa.

Lõpetas 1905 Tallinna Peetri Reaalkooli, õppis 1906 Peterburi Metsainstituudis, 1907–11 Peterburi teedeinseneride instituudis, ehitusinseneri diplomi sai 1926 Läti Ülikoolist Riias. Oli 1905–06 vabatahtlikuna sõjaväes, I maailmasõja ajal sattus Saksa sõjavangi. Naasis 1918 Eestisse, oli 1919 Tallinna sadamavalitsuse tehnikaosakonna ülem, 1919–23 Mereasjanduse Peavalitsuse ehitusosakonna juhataja, 1923–37 Raudteevalitsuse ehitusameti tehnikaosakonna juhataja, 1937 Teedeministeeriumi avalike tööde osakonna direktor, 1937–39 riigiettevõtte "Ehitaja" direktor, 1939–40 Raudteede Talituse direktor. 1919–23 oli ka Tallinna Tehnikumi õppejõud, luges trigonomeetria, sildade, sadamate ja kanalisatsiooni kursusi. Ühtlasi oli 1920–23 Tallinna Tehnikumi raamatukogu (esimene) juhataja ja 1938–40 TTÜ õppeülesande täitja, õpetas eelarvestamist, tööde juhatamist ja maanteede ehitamist. 14. juuni 1941 arreteeriti, suri vangilaagris.[1]

Artur Pihlak oli kaitseliitlane.[2] EÜS Põhjala vilistlane.[3]

TeadustööRedigeeri

Mereasjanduses pühendas suurt tähelepanu hästi toimiva ranna- ja kalasadamate võrgu väljakujundamisele, pidas vajalikuks vabasadama avamist Paldiskis. Raudteetranspordis seisis hea raudtee peatehaste ja veduripargi tehnilise ajakohastamise eest; algatas tolmutõrje raudteel, pooldas Abja-Valga kitsarööpmelise raudtee rajamist.[1]

IsiklikkuRedigeeri

Abikaasa Klaara-Luise, sündinud 1901 Peterburis. Viibis asumisel Kirovi oblasti Šurma rajoonis ning Polomi rajoonis, samuti Krasnojarski krais Norilskis. 1947 tuli koos lastega omavoliliselt Eestisse. Arreteeriti nõukogude okupatsioonivõimude poolt testkordselt 1948, mõisteti 3 aastat vabaduskaotust, vabastati 1951. Pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vabastati asumiselt 1958. Poeg Arno, õpilane, sündinud 1926 Tallinnas. Oli asumisel Kirovi oblasti Šurma rajoonis ja vangistuses Komi ANSVs Sevželdorlagi laagris, 1947 tuli omavoliliselt Eestisse. NKVD arreteeris Arno uuesti 5. juunil 1950, talle mõisteti 10 aastat vabaduskaotust. Vabastati vangilaagrist 1956, vabastati asumiselt 1958. Tütar Silvia vabastati asumiselt 1947.[2]

ViitedRedigeeri

TeoseidRedigeeri

  • Katsed vedurisi turbaga kütta. // Eesti Tehnika Seltsi Ajakiri (1921) 6
  • Jaamade varustamine filtreeritud veega. // Tee ja Tehnika (1929) 11
  • Tervishoid ja elamute ehitustehnilised omadused. // Eesti Raudtee (1930) 2
  • Põhja- ja filtratsioonivee mõju betoonile. // Eesti Raudtee (1930) 4
  • Soojuse kaotused ahjudes. // Eesti Raudtee (1930) 5/6
  • Kristiine tänava kollektori sifoon. // Tehnika Ajakiri ja Auto (1932) 9
  • (1933) 1 / 2.

VälislingidRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.