Artur Luha
Artur Heinrich Luha (27. juuni vkj/9. juuli ukj 1892 Keila vald, Harjumaa – 29. detsember 1953 Tallinn) oli eesti geoloog.
1903–1912 õppis ta Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis. 1912. aastal astus Tartu Ülikooli loodusteaduse erialale. 1915. aastal osales pikemal zooloogilisel õppereisil Valgel merel. 1917. aastal uuris Võrumaal Kasaritsa järve. 1918. aastal katkestas õpingud. 1918–1919 töötas Rakvere Tütarlaste Gümnaasiumi loodusloo õpetajana. 1919. aastal sai Viru Maakonna Reaalgümnaasiumi juhataja kohusetäitjaks. Võttis osa Vabadussõjast. 1920–1922 oli Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi direktori kohusetäitja. 1922. aastast kutsuti Tartu Ülikooli geoloogia kabineti nooremassistendiks, samal aastal lõpetas ka ülikooli (1923 cand rer nat). 1925–1928 oli geoloogia kabineti vanemassistent ja täitis õppeülesandeid geoloogia ja paleontoloogia alal. 1930. aastal kaitses Tartu Ülikoolis loodusteaduse doktori kraadi väitekirjaga "Stratigraafilised uurimised Saaremaal, Muhus ja naabruses asuval mandri osal". Seejärel töötas Tartu Ülikooli eradotsendina. Aastatel 1938–1940 töötas Majandusministeeriumi Mäeameti Geoloogiakomitees ning pidas dotsendina loenguid Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Aastatel 1940–1946 oli Tööstuslike Uurimiste Instituudi geoloogia (maavarade) sektori juhataja.[1][2]
1945. aasta sügisest Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiaosakonna paleontoloogia ja stratigraafia kateedri juhataja ja professor.[3] 1946. aastast Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik. 1947. aastal määrati Eesti NSV TA Geoloogia Instituudi direktoriks.