Arnold von Tideböhl
|
See artikkel on salanõunikust; tema samanimelise poja kohta vaata artiklit Arnold von Tideböhl (1860−1919). |
Arnold Gustav Wilhelm von Tideböhl, Venemaal tuntud kui Arnold Andrejevitš (vene keeles Арнольд Андреевич фон Тидебель) (16. veebruar (ukj 28. veebruar) 1818 Tallinn − 30. august (ukj 11. september) 1888[1] München, Baieri kuningriik) oli baltisaksa päritolu ametnik, jurist, luuletaja ja ajakirjanik. Salanõunik (1867). Baltische Monatsschrifti kaasasutaja (1859).
Elulugu muuda
Päritolu ja haridustee muuda
Pikemalt artiklis Tideböhl
Põlvnes XVIII sajandi 30. aastatel Eestimaale rännanud Pommeri suguvõsast. Tema isa oli Tallinna sündik ja hilisem riiginõunik Johann Heinrich von Tideböhl (1786−1856), kes tõusis Püha Vladimiri ordeni kaudu aadliseisusse. Tema ema Marie Auguste Eleonore von Rickmann (1789−1861) põlvnes Liivimaa matrikliaadli hulka kuulunud Branti mõisnike suguvõsast. Omandas hariduse Võrus Krümmeri õppeasutuses. Aastatel 1835−1838 tudeeris Tartu ülikoolis õigusteadust. 1840. aastal kaitses õigusteaduse kandidaadi kraadi.
Riigiteenistuses muuda
Pärast ülikoolistuudiumi lõppu astus ta 1840. aastal Venemaa tsiviilteenistusse ja temast sai Liivimaa kubermanguvalitsuse ametnik. Juba järgmisel aastal nimetati ta prokuröriks Pärsia Širvani khaaniriiki. Seejärel lähetati Taga-Kaukaasiasse, kus asus ametisse maakonnakohtu liikmena.
Liivimaa kubermanguametnik muuda
Alates 1845. aastast teenis Liivimaa kubermanguvalitsuses Riias. 1845−1848 oli ta sekretär, seejärel kuni 1853. aastani kantselei direktor ja lõpuks valitsusnõunik (1853−1857). Järgnevalt teenis Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri käsutuses: 1857−1860 oli ta kantselei direktor ja seejärel 1868. aastani eriasjade ametnik. 1867. aastal anti talle salanõuniku teenistusaste.
Riigiteenistuses Peterburis muuda
1868. aastal siirdus ta Peterburi, kus temast sai Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku kantselei II osakonna liige. Töötas Läänemerekomitees, 1869−1877 oli ühtlasi Evangeelse-luterliku peakonsistooriumi ilmalik liige.
Viimased teenistusaastad muuda
1879. aastal lähetati ta Tartusse, et valmistada ette Balti provintsiaalõiguse täienduste seadusloomet. 1882. aastal läks riigiteenistusest erru.
Immatrikuleerimine rüütelkonna matriklisse muuda
1867. aasta novembris võeti ta Liivimaa, 1868. aasta 28. juunil (vkj) Eestimaa ja 24. augustil (vkj) Saaremaa ning 1875. aasta 8. märtsil (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse.
Auastmed muuda
| Aasta | Kuupäev | Auaste |
|---|---|---|
| 5. september | kolleegiuminõunik | |
| 5. september | riiginõunik | |
| 22. juuli | tõeline riiginõunik | |
| 1. jaanuar | salanõunik |
Tunnustus muuda
Venemaa autasud muuda
Püha Anna ordeni II klass koos keisrikrooniga (1855)
Püha Vladimiri ordeni III klass (1864)
Püha Stanislavi ordeni I klass (1866)- Püha Anna ordeni I klass (1870)
- Püha Vladimiri ordeni II klass (1872)
Valge Kotka orden (1875)
Välismaa autasud muuda
Preisimaa Hohenzollerni Koja ordeni I klass
Auliiksmesus muuda
- Ajaloo- ja Arheoloogia Seltsi auliige (1877)
Isiklikku muuda
Tema noorem vend August Johann Sigismund von Tideböhl (1824–1890) oli insener-kindral ja Nikolai Inseneriakadeemia ülem (1866–1886).
Viited muuda
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 283.
Välislingid muuda
- Arnold von Tideböhl Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA
- Arnold von Tideböhl veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"