Arnold von Tideböhl

 See artikkel on salanõunikust; tema samanimelise poja kohta vaata artiklit Arnold von Tideböhl (1860−1919).

Arnold Gustav Wilhelm von Tideböhl, Venemaal tuntud kui Arnold Andrejevitš (vene keeles Арнольд Андреевич фон Тидебель) (16. veebruar (ukj 28. veebruar) 1818 Tallinn − 30. august (ukj 11. september) 1888[1] München, Baieri kuningriik) oli baltisaksa päritolu ametnik, jurist, luuletaja ja ajakirjanik. Salanõunik (1867). Baltische Monatsschrifti kaasasutaja (1859).

Tideböhli suguvõsa aadlivapp

Elulugu Redigeeri

Päritolu ja haridustee Redigeeri

  Pikemalt artiklis Tideböhl

Põlvnes XVIII sajandi 30. aastatel Eestimaale rännanud Pommeri suguvõsast. Tema isa oli Tallinna sündik ja hilisem riiginõunik Johann Heinrich von Tideböhl (1786−1856), kes tõusis Püha Vladimiri ordeni kaudu aadliseisusse. Tema ema Marie Auguste Eleonore von Rickmann (1789−1861) põlvnes Liivimaa matrikliaadli hulka kuulunud Branti mõisnike suguvõsast. Omandas hariduse Võrus Krümmeri õppeasutuses. Aastatel 18351838 tudeeris Tartu ülikoolis õigusteadust. 1840. aastal kaitses õigusteaduse kandidaadi kraadi.

Riigiteenistuses Redigeeri

Pärast ülikoolistuudiumi lõppu astus ta 1840. aastal Venemaa tsiviilteenistusse ja temast sai Liivimaa kubermanguvalitsuse ametnik. Juba järgmisel aastal nimetati ta prokuröriks Pärsia Širvani khaaniriiki. Seejärel lähetati Taga-Kaukaasiasse, kus asus ametisse maakonnakohtu liikmena.

Liivimaa kubermanguametnik Redigeeri

Alates 1845. aastast teenis Liivimaa kubermanguvalitsuses Riias. 1845−1848 oli ta sekretär, seejärel kuni 1853. aastani kantselei direktor ja lõpuks valitsusnõunik (1853−1857). Järgnevalt teenis Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri käsutuses: 1857−1860 oli ta kantselei direktor ja seejärel 1868. aastani eriasjade ametnik. 1867. aastal anti talle salanõuniku teenistusaste.

Riigiteenistuses Peterburis Redigeeri

1868. aastal siirdus ta Peterburi, kus temast sai Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku kantselei II osakonna liige. Töötas Läänemerekomitees, 18691877 oli ühtlasi Evangeelse-luterliku peakonsistooriumi ilmalik liige.

Viimased teenistusaastad Redigeeri

1879. aastal lähetati ta Tartusse, et valmistada ette Balti provintsiaalõiguse täienduste seadusloomet. 1882. aastal läks riigiteenistusest erru.

Immatrikuleerimine rüütelkonna matriklisse Redigeeri

1867. aasta novembris võeti ta Liivimaa, 1868. aasta 28. juunil (vkj) Eestimaa ja 24. augustil (vkj) Saaremaa ning 1875. aasta 8. märtsil (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse.

Auastmed Redigeeri

Aasta Kuupäev Auaste
1853
5. september kolleegiuminõunik
1857
5. september riiginõunik
1861
22. juuli tõeline riiginõunik
1867
1. jaanuar salanõunik

Tunnustus Redigeeri

Venemaa autasud Redigeeri

Välismaa autasud Redigeeri

Auliiksmesus Redigeeri

  • Ajaloo- ja Arheoloogia Seltsi auliige (1877)

Isiklikku Redigeeri

Tema noorem vend August Johann Sigismund von Tideböhl (1824–1890) oli insener-kindral ja Nikolai Inseneriakadeemia ülem (1866–1886).

Viited Redigeeri

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 283.

Välislingid Redigeeri