Arnold Isotamm
Arnold Isotamm (9. november (vkj 27. oktoober) 1900 – 30. august 1967) oli Eesti sõjaväelane (major, 1940), Õhukaitse sideülem, seejärel NSV Liidu Punaarmee ohvitser.
Arnold Isotamm oli Eesti Raadioamatööride Ühingu president alates ühingu asutamisest 1935 kuni ühingu tegevuse peatamiseni 1940. Tegutses Lennukoolis ja Tallinna Merekoolis[1].
Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt teenis Isotamm 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuses 415. sidepataljoni raadioroodu ülemana. On arvatud, et tema tegevuse tõttu sai Arnold Meri Nõukogude Liidu kangelase nimetuse väeosa staabi kaitselahingu juhtimise eest 17. juulil 1941 Dno lahingus[2]. Meri osales küll lahingus ja sai neli korda haavata, aga tegelikult juhtis lahingut Isotamm, kuid Meri oli ideoloogiliselt sobivam kui Eesti ohvitserist Isotamm.
Alates 1951. aastast oli Isotamm Tallinna Polütehnikumi õppejõud.
Ta oli mitmete raadiotehniliste raamatute autor. Tema poolt 1950. aastal koostatud "Raadioamatööri käsiraamat" oli asendamatuks materjaliks raadiotehnikaalaste põhitõdede omandamisel ja seda nimetati erialainimeste kõnepruugis "Raadiotehnika piibliks"[1].
Teosed muuda
- Raadioamatööri käsiraamat (1950)
- Raadioamatööri käsiraamat (1958)
- Raadiovastuvõtuseadmed (1968)
Mälestuse jäädvustus muuda
9. novembril 2000. aastal andis Eesti Post tema 100 aasta sünnipäeva puhuks välja eritempli ja margita postkaardi nr. 25, mille kunstnikuks oli Jaan Saar[1].
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Arnold Isotamm 100". filateelia.ee.
- ↑ Mihkel Kärmas (14. detsember 2001). "Sõjasangar peidab end mineviku eest". Eesti Ekspress.