Vikipeedia

Armastus kolme apelsini vastu (näidend)

"Armastus kolme apelsini vastu" on Carlo Gozzi (1720–1806) esimene näidend. Ta kirjutas selle 1761. aastal.[1]

Näidend põhineb itaalia muinasjutu "Armastus kolme apelsini vastu" süžeel ja oli esimene tema muinasjuttnäidendeist ehk fiaba'dest (Le fiabe teatrali). Algselt oli see kirjutatud kui canovaccio (sisuselgitus, mille põhjal commedia dell'arte näitlejad improviseerisid teksti), kuid hiljem lisas Gozzi sinna ka teatud määral dialoogijuhiseid ja kriitilisi seletusi.

Esietendus toimus San Samuele teatris Veneetsias ja näitemängu kandis ette kuulus Antonio Sacchi koos oma trupiga. San Samuele teater oli seoses toonase teatrireformiga ainus, kus veel traditsioonilist commedia dell'arte't esitati. Etendused saavutasid tohutu menu.

Carlo Gozzi originaalnäidend muuda

Sisu muuda

Peategelane prints Tartaglia on suremas melanhooliahoogu, mille on põhjustanud raskepärases martelliaanlikus värsis kirjutatud moodsad komöödiad, mis mürgitavad inimeste meeli (sellega vihjas autor oma kaasaegsetele näitekirjanikele Carlo Goldonile ja Pietro Chiarile, kes kirjutasid commedia dell'arte süžeesid matkivaid, ent valmiskirjutatud tekstidega komöödiaid). Lõpuks suudab aga traditsioonilist commedia dell'arte't sümboliseeriv Truffaldino printsi naerma ajada ja päästab sellega tema elu.

Tegelased muuda

  • Hiidnaine Creonta
  • Kellamees Hansuke
  • Pagariemand Greteke

Eesti teatri kultustükk muuda

Eestis esietendus Gozzi "Armastus kolme apelsini vastu" 1991. aasta 11. aprillil Viljandi Ugalas, lavastas Elmo Nüganen. Osatäitjad: Elmo Nüganen, Piret Kalda, Andres Noormets, Allan Noormets, Ene Nirgi ja Üllo Kaur.[2]

Kui Sacchi lavastuses puudutas näitlejate improvisatsioon tolleaegset kultuuripoleemikat, siis Nüganeni lavastuses olid paroodia sihtmärgiks teravad päevakajalised teemad Eesti ühiskonnas. Oli suurte muutuste aeg – etendusperioodi jooksul taastas Eesti riik oma iseseisvuse –, ning ka lavastuse improvisatsioonilist osa muudeti päris tihti.[3] Viimane, 77. etendus toimus 1. märtsil 1994.[4]

Kui nõukoguliku tsensuurihirmu õhkkonnaga harjunud kontrolletenduse publikus söandas naerda vaid üks inimene (seegi näitleja) ning toonase Ugala peanäitejuhi Jaak Alliku sõnul oli ta koos endise peanäitejuhi Kalju Komissaroviga arutanud, kuidas saab üks lavastus olla sedavõrd igav, siis tavapubliku seas saatis lavatükki pöörane menu. Lavastust mängiti küll vaid 77 korda, kuid tänu külalisetendustele Eestis,[5] Peterburi teatrifestivalil[6] ning Eesti Televisioonis näidatud salvestisele sai sellest kiiresti kultuslavastus.[7]

"Armastus kolme apelsini vastu" tunnistati 1991. aasta parimaks teatrilavastuseks.[8] Teatriloolase Piret Kruuspere tagasivaates oli tegu Elmo Nüganeni 1990. aastate säravatest ja hoogsatest, elu- ja mängulustist kantud lavastuste seas omaette fenomeniga – see oli "kooliaegsetest kursusekaaslastest trupi koostöös ja suuresti improvisatsioonist sündinud võluv sulam arlekinaadist ja bufonaadist, tulvil vaimukust ja päevakajalisust".[9]

„Eks Elmo oli meist kogu aeg kümme sammu ees, temal oli mingi pilt enam-vähem silme ees. Ja oma Pantalonega sai ta väga lustida. Ega me siis esiotsa arvanud, et mõned märksõnad, nagu „ööd on siin mustad“ või Pantalone küsimus publikusse, et „kas te tahate vaatust teist või mitte“ sedavõrd töötama hakkavad. Algul olid need mõeldud üleminekutena. Aga tööle nad hakkasid.“

– Näitleja Piret Kalda (Õhtuleht.ee, 17. juuli 2021)[10]

Viited muuda

  1. ↑ Päevaleht, Eesti; Kultuur, EPL (30. aprill 2020). "Rahvusooper Estonia näitab Prokofjevi "Armastust kolme apelsini vastu"". Eesti Päevaleht. Vaadatud 24. veebruaril 2023.
  2. ↑ Viira, Aigi. "„Armastus kolme apelsini vastu" salvestuse piraatkoopiad levivad netis kulutulena. Andres Noormets: „See on lihtlabane vargus!"". Elu. Vaadatud 24. veebruaril 2023.
  3. ↑ Kordemets, Gerda (09.04.1994). "Miks lõpeb armastus … kolme apelsini vastu". Päevaleht. Vaadatud 24.02.2023.
  4. ↑ Päevaleht, Eesti (13. veebruar 2022). "Kas "Armastus kolme apelsini vastu" teeb comeback i? Nüganen: idee on õhus". Eesti Päevaleht. Vaadatud 24. veebruaril 2023.
  5. ↑ Jaanus Kulli. "Armastus kolme apelsini vastu": 30 aastat tagasi kontrolletendusel naeris saalis vaid üks inimene Õhtuleht.ee, 17.07.2021.
  6. ↑ Eteri Kekelidze. Adolf Šapiro: "Mul on kohustusi Elmo ees." Sirp, nr 19, 14.05.1993.
  7. ↑ Jaanus Kulli. "Armastus kolme apelsini vastu": 30 aastat tagasi kontrolletendusel naeris saalis vaid üks inimene Õhtuleht.ee, 17.07.2021.
  8. ↑ "Armastus kolme apelsini vastu". Lõpuetendus – ülevaade 1. märtsil 1994 Ugalas toimunud lõpuetendusest. Eesti Televisioon, 1994.
  9. ↑ Piret Kruuspere. Eesti sõnateater XX sajandil 2021/01, lk 49.
  10. ↑ Jaanus Kulli. "Armastus kolme apelsini vastu": 30 aastat tagasi kontrolletendusel naeris saalis vaid üks inimene Õhtuleht.ee, 17.07.2021.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Armastus_kolme_apelsini_vastu_(näidend)&oldid=6332347"