Aretaloogia
Aretaloogia (varem ka aretoloogia[1]; vanakreeka keelest ’αρετη arete 'voorus, vagadus' ja λογος logos 'õpetus, sõna'), sõnasõnaliselt 'õpetus vooruslikkusest'[2], on kirjandusvorm, mis tähistab ennekõike hümni või jutustust jumaluse või püha isiku elust ja imetegudest tema vooruste kiituseks.
Etümoloogia muuda
Aretaloogiaga sünonüümselt kasutatakse terminit "aretoloogia", millel puudub etümoloogiline järjepidevus.[1]
Kreekakeelset terminit ἀρεταλογία esineb antiikkirjanduses suhteliselt vähe, nagu ka sellest ladina keelde tuletatud tegijanime aretalogus, mis arvati enne 20. sajandit tähistavat lihtsalt madala astme filosoofi. Samal põhjusel arvati sellekohast kirjandust varasemast ajast nappivat.[3] Delosest Isise templist 1880. aastatel[4] avastatud kirjades mainitakse ἀρεταλὸγος''t paralleelselt sõnaga ονειροκρίτης (vanakreeka keeles 'unenägude tõlgendaja'). See viitab aretoloogile kui kellelegi, kelle ülesandeks oli oma ususektis jumala (antud juhul jumalanna) tegude retsiteerimine ja läbi unenägude jumala tahtmise tõlgendamine[3]. Prantsuse keeles on aretaloogia (arétalogie) kaks kehtivat tähendust: üks neist on ülaltoodud definitsioon ja teine otsetõlkes "filosoofiline loba"[1].
1885. aastal sõnastas Salomon Reinach aretaloogia mõiste toetudes seisukohale, et aretaloogid olid templi funktsionäärid, kelle ülesandeks oli esitada ülistuslaule (antud juhul Isisele) ja seeläbi sai aretaloogia oma esmase definitsiooni.[5]
Aretaloogia mõistel on tänapäeval eri tähendusi, näiteks võib olla tegemist antiikkirjanduse žanriga, filosoofia uurimissuunaga või teoloogilise tekstivormiga[2]. Seega tuleks aretaloogiast rääkimise puhul alati esmalt kindlaks määrata kontekst, sest vastavalt sellele võib sõna tähendus suuresti muutuda.
Kreeka-Rooma muuda
Parimaks näiteks antiikaegsest aretoloogilisest kirjandusest on Oriendist ning Egiptusest pärit jutustused nii jumalate kui ka kultuse juhtide imetegudest ja vooruslikkusest, mille eesmärk oli oma religiooni populariseerimine ja legitimeerimine, mis omakorda toob esile selle ajajärgu religioossest mitmekesisusest[6]. Sõna sarnase tähenduse kohta annab ka aimu Vana-Kreeka ajaloolase Straboni kirjutis, kus ta kirjeldab Aleksandria lähedal asuvas Serapise templis kogutavat kahte sorti kirjutisi: ravitsemisest ja jumalikest tegudest (αρεται)[3]. Seega võib Kreeka-Rooma kontekstis aretaloogia žanri arvata suure osa tolleaegset kirjandust, nii religioosset kui poliitilist[6]. Kreeka-Rooma kontekstis valitseb üldine konsensus selles osas, et aretaloogia on lugu või lugude kogumik imetegudest ning selliste kogumike esmane kasutus oli jumaluse kiitus ja propaganda, keda arvati imetegude kordasaatjaks. Sellised olid aretaloogiad, mida “tootsid” templite aretaloogid ja võimalik, et ka vanad eraharrastajad.
Kreeka-Rooma ajast on säilinud Isisele, Asklepiosele ja Serapisele pühendatud aretaloogiad nii papüürusel kui kivitahvlitel[7]. Aretaloogiliste teostena on muuhulgas ka nimetatud Porphyriose "Pütagorose elu", Philoni "Moosese elu" ja Philostratuse "Tyana Apoloniuse elu", mis on kõik biograafilised teosed erakordsete inimeste eludest[8].
Vana testament ja juudi mõttelugu muuda
1. sajandil Kreeka-Rooma religioossel "turuplatsil" oli ka juudi traditsioon esindatud ning selle traditsiooni sisse kuulus mitmeid tekste, mida võib aretaloogiliseks nimetada. Peamiselt hellenistlikud, Egiptuse päritolu juudi tekstid.[6]
Uus testament muuda
Aretaloogia mõiste seostamine uue testamendiga saab alguse 20. sajandi esimesel poolel, mil retoorikauurijad otsivad kreeka-rooma kirjanduskultuurist vastet evangeeliumidele kui kirjandusvormile. Ühe hüpoteesina pakutakse välja, et evangeelium kui žanr on adaptatsioon kirjandusvormist, mida antiikajal tunti aretaloogiana põhjusel, et aretaloogias on alati kesksel kohal imeteod, mille vahendusel portreteeritakse “jumalikku meest” (θειοι ἂνδρες) ning seega evangeeliumides kirjeldatud imeteod kujutavad Jeesust kui θειος ἀνήῥ(jumalik mees).[3] Selle hüpoteesi arendajate ja toetajatena väärivad märkimist Moses Hades ja Morton Smith.
Uue testamendi tõlgendamisel ja tekkeloo uurimisel tuleb kõige pealt võtta arvesse 1. sajandi väga tõsise konkurentsiga religioosset maastikku, mis oli keskkond, kus kristlus kuju võtma ja levima ning oma kohta välja nõudma hakkas. Varajased kristlikud kirjutised Jeesusest võtsid eeskuju tollal levinud tekstidest jumalikest kujudest ja ei olnud kindlasti vormilt ainulaadsed.
Laiemas tähenduses võib väita, et uus testament, ennekõike neli evangeeliumit, mis jutustavad Jeesuse elust ja imetegudest, on aretaloogiliste tekstide kogum, kuid mis aga eristab uue testamendi raamatuid tollel ajal levinud aretaloogilisest kirjandusest, on apostel Pauluse "vastuaretaloogia" ehk just iseenda nõrkuste ja patususe välja toomine ja läbi selle teiste kiitlemise hukkamõistmine.[6]
Aretaloogia kui eetika alus muuda
Antiikfilosoofiast pärit ja praegu filosoofias kasutusel olevas tähenduses on aretaloogia uurimissuund, mis keskendub αρετη ehk vooruse ja vooruslikkuse uurimisele. Igasuguste eetika ja moraalisüsteemide puhul on fundamentaalne roll vooruslikkusel ja vooruslikul käitumisel. Lisaks vooruslikkusele ja selle omadustele, on aretaloogia uurimisobjektiks ka see, kuidas inimene vooruslikuks saab, teisisõnu üritab aretaloogia luua vooruslikku inimest (või vähemalt teooriat vooruslikust inimesest).[2]
Kristluse saabumisega tekkis vajadus aretaloogia ümber defineerida uute, kristlikke vooruste tõttu. Aquino Thomas sünteesis antiikfilosoofia mõtlejate (Aristoteles, Platon jt) teooriatest ja kristlikust mõtteloost uue, terviklikuma aretaloogia, mis koosnes neljast kardinaalsest ja kolmest teoloogilisest voorusest. Need neli kardinaalset voorust on ettevaatlikkus/tagasihoidlikkus (φρόνησις), meelekindlus (ἀνδρεία), mõõdukus (σωφροσύνη) ja õiglus (δικαιοσύνη) ning kolm kristlikku on usk, lootus ja ligimesearmastus. Ta tõi ühtlasi välja, et armastus on kõikide vooruste alus ja seeläbi esimene voorus ning on kink jumalalt inimesele.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "arétalogie".
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Zbigniew Pańpuch (3. september 2006). "Aretalogy" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. september 2006.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Journal of Biblical Literature Vol. 92. 1973. Lk 402.
- ↑ "Delos - Temples to Egyptian Gods".
- ↑ Prolegomena to a Discussion of Aretalogies, Divine Men, the Gospels and Jesus. Journal of Biblical Literature, 90(2). Lk 174-175.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 The Anchor Bible Dictionary: Volume I. USA: Doubleday Publishing. 1992. Lk 372-373.
- ↑ Laurent Pernot (2005). Rhetoric in Antiquity. Catholic University of America Press. Lk 80.
- ↑ "The Gospel as an Aretalogy?". The Jesus Memoirs.