Ardennide vastupealetung
See artikkel vajab toimetamist. (August 2020) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2020) |
Artiklis puuduvad viited. (November 2023) |
Ardennide vastupealetung, tuntud ka kui Ardennide operatsioon, oli Saksamaa viimane massiivne pealetungioperatsioon Teises maailmasõjas ning toimus 16. detsembrist 1944 kuni 25. jaanuarini 1945 Belgia, Prantsusmaa ja Luksemburgi territooriumil Ardennide tihedates metsades. See oli Natsi-Saksamaa viimane meeleheitlik operatsioon, mille tulemusena üritati leida vaherahu kokkulepe lääneliitlastega, mille tingimusi dikteeriksid teljeriigid. Lõpptulemusena Saksa väed peatati enne oma taktikaliste eesmärkide saavutamist ning ressursside puudumise tõttu sunniti nad taganema. Operatsioon kurnas terve Saksa läänerinde võimekuse ning lõi head tingimused liitlastele läbimurdeks Siegfriedi liinist.
| Ardennide vastupealetung | |||
|---|---|---|---|
| Osa II maailmasõjast | |||
 117. jalaväerügemendi sõdurid teel Sankt Vithi poole | |||
| Toimumisaeg | 16. detsember 1944 – 25. jaanuar 1945 | ||
| Toimumiskoht | Ardennid | ||
| Tulemus | liitlasvägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
|
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Eellugu muuda
Pärast Normandiast väljamurdmist ja dessanti Lõuna-Prantsusmaal edenesid liitlased Saksamaale oodatust kiiremas tempos. Siiski oli liitlastel mitmeid logistikamuresid:
- võitlejatel oli sõjast suur lahingkurnatus;
- tagala teed olid pikaks venitatud ja üksuste varustamine muutus aina raskemaks;
- varud olid otsa saamas.
Kindral Dwight D. Eisenhower ja ta staap otsustas hoida Ardenni regiooni, mis oli hõivatud Ameerika esimese armee poolt. Liitlased otsustasid kaitsta Ardenni nii väheste sõduritega kui võimalik, soodsa maastiku (tihedalt metsastatud mägismaa sügavate jõgedega ja kitsad teede ühendused) ja alas olevate väheste operatiivsete sihtmärkide tõttu.
Liitlaste varustusprobleemid muuda
Liitlaste edenemise kiiruse tõttu jäi süvavee sadamatest puudu, mis omakorda tekitas suuri probleeme liitlaste varustamisega. Normandia maandumisala ja rannas maanduvad laevad ei suutnud täita operatiivvajadusi. Ainus liitlaste poolt hõivatud süvavee sadam oli Cotentini poolsaare põhjaosas asuvas linnas Cherbourgis. Sakslased olid sadama põhjalikult hävitanud ja mineerinud enne sealt lahkumist ning kulus mitu kuud, et parandada sadam ja eemaldada miinid suurteks kaubavedudeks. Liitlased olid ka hõivanud Antwerpeni sadama terves tükis septembri alguses, kuid ka seda ei saanud täies mahus kasutada enne 28. novembrit, kuna Schelde jõe suudmeala, millest pidi sadamasse saamiseks läbi sõitma, tuli puhastada nii Saksa sõduritest kui ka nende miinidest. Sakslased suutsid säilitada kontrolli üle mitme tähtsa sadama La Manche'i väinas kuni sõja lõpuni.
Liitlaste püüdlused hävitada Prantsuse raudtee sõlme enne Normandias maabumist olid edukad. See häving aitas takistada sakslaste reageerimist dessandile, kuid see oli sama suureks takistuseks ka liitlastele kuna selle parandamine võttis tükk aega. Loodi küll veoautode tarneahel hüüdnimega Red Ball Express, mis tõi varustust eesliini sõduritele, kuid see kasutas Belgia piiri juures asuva eesliinini jõudmiseks viis korda rohkem kütust. Varajaseks oktoobriks olid liitlased lõpetanud suuremad operatsioonid, et nende tarneahelat ja varustuse kättesaadavust eesliinil parandada.
Sakslaste plaanid muuda
Kuigi võitlemises oli väike paus pärast Scheldti lahingut, oli sakslaste olukord üpris halb. Liitlased liikusid vaikselt Saksamaale sisse, seni küll otsustava läbimurdeta, kuid sellegipoolest oli liitlastel eesliinil või selle läheduses kokku 96 diviisi ning eeldati, et Inglismaalt tuleb 10 veel lisaks. Sakslased said vastu panna vaid 55 diviisi ning needki polnud oma täies jõus esindatud. Samuti olid liitlased suutnud hävitada ära suure osa Luftwaffest juba 1944. aasta alguses, jättes sakslastele vähem võimalusi koguda luureandmeid ja hävitada liitlaste varustusahelat. Lisaks nägid liitlased kergelt ära sakslaste liikumised ning said väga kergelt hävitada nii Saksa tarneahelat kui ka Rumeenias asuvad naftaväljad, jättes sakslased ilma kütusest.
Hitler uskus, et ta mobiilsed reservid annavad talle võimaluse teha veel üks suurem rünnak. Kuigi ta sai aru, et mitte midagi ei suuda ta veel saavutada idarindega, uskus ta sellegipoolest, et rünnak lääne liitlaste vastu oleks edukas. Ta uskus, et suudab panna liitlased rahu sõlmima nõukogude liidust eraldi. Edu läänes oleks andnud sakslastele aega, et välja mõelda ja ehitada arenenumaid relvi (nagu näiteks reaktiivlennukid, uued allveelaevad ja rasked tankid) ning annab ka võimaluse koondada oma väed idas.
Hitleri plaan oli teostada vasturünnak liitlaste jõududele teise Blitzkriegiga. Esimese päeva lõpuks pidid Saksa väed suruma end läbi hõredalt kaitstud USA liinidest, viima soomusmasinad Ardenne'idest läbi teise päeva lõpuks, jõudma Meuse'ni kolmandaks päevaks ja võtma tagasi Antwerpeni ja Scheldti suudme neljandaks päevaks. Algselt lubas Hitler oma kindralitele selle jaoks 18 jalaväe ja 12 soomustatud või mehhaniseeritud diviisi, mille ta oleks võtnud Saksa reservvägedest. Ta plaan baseerus halval ilmal. Paks udu ja madalad pilved oleksid ära võtnud liitlaste õhulise eelise. Hitler planeeris rünnaku novembri lõppu ning lootis ära kasutada Montgomery ja Bradely vahelisi vaidlusi oma kasuks. Kui rünnak peaks õnnestuma ja sakslased saaksid Antwerpeni kätte, oleks neli armeed varustusteta lõksus Saksa eesliinide taga.
Operatsiooni läbiviimine ja kulg muuda
Sakslaste Oberkommando des Heeresi ehk OKH plaan oli rünnata armeegrupiga B läbi Ardenni tihedate metsade Antwerpeni suunal, mis oli liitlaste jaoks strateegilise tähtsusega, kuna oli suurim sadam piirkonnas ning suur logistiline tugipunkt. Ühtlasi oleks manöövri õnnestumise korral lääneliitlaste rindejoon pooleks lõigatud ning neli liitlasarmeed, kes asusid Antwerpeni alast põhjas, oleksid jäänud kotti.
Armeegrupp B pidi antud operatsiooni teostama kolme armeega: 5. tankiarmee, 6. tankiarmee, ja 7. armee.
Armeede ülesanded olid vastavad:
- 6. tankiarmee pidi põhipingutusena ründama otse suunal Ardennide mets kuni Antwerpenini välja. Armee käsutusse olid löögirusikana antud ka sõjakogemustega Waffen SS-diviisid (1. SS-Soomusdiviis Leibstandarte SS Adolf Hitler ning 12. SS-Soomusdiviis Hitlerjugend). 6. tankiarmeele oli antud ka logistiline prioriteet (eelkõige kütuse osas) ning määratud lühim pealetungitee. Pärast Antwerpeni võtmist pidi armee julgestama rinde põhja külge, vältimaks liitlaste piiramisrõngast välja murdmist lõuna poole.
- 5. tankiarmee pidi keskmise üksusena teostama rünnaku suunaga Brüssel ning selle vallutama, seejärel julgestama rinde lõuna-ida külge, et seisata võimalikud vasturünnakud Prantsusmaa suunalt.
- 7. armee pidi terve operatsiooni vältel julgestama pealetungi lõuna tiiba ning sellesse üksusesse vähese prioriteetsuse tõttu soomusvägesid ei suunatud.
Ardennide mets valiti soodsaks kohaks, kuna liitlasväed pidasid seda vähetähtsaks lõiguks rindel ning eelnevalt olid Saksa väed kasutanud seda ala oma väeüksuste reorganiseerimise alaks. Seega oli liitlasvägedel tekkinud arusaam, et pealetungi sellelt alalt ei tule. Ardennide metsa rindelõik oli kõige halvemini kaitstud ning sinna olid paigutatud eelnevalt lahingutes kurnatud ja ka värskelt läänerindele saadetud liitlasüksused. Sakslaste üllatuslik edu Ardennides Prantsusmaa vastu aastal 1940 lõi eeldused, et sarnast operatsiooni saab läbi viia ka neli aastat hiljem.
Operatsiooni edukaks läbiviimiseks seati OKH poolt neli kriteeriumit:
- rünnak pidi tulema liitlasvägedele täieliku üllatusena
- operatsiooni ajal pidi olema väga halb ilm, et neutraliseerida liitlaste õhuülekaal
- taktikalised eesmärgid pidi saavutama kiiresti, pool operatsiooni teekonnast pidi olema saavutatud neljanda päeva lõpuks
- sakslased pidid vallutama ning enda kätte saama liitlaste kütusevarud, kuna ressurssi jätkus ainult paariks päevaks.
16. detsembri varahommikul kell 5.30 algas 160 km rindelõigul operatsioon "Unternehmen Wacht am Rhein". Rünnak algas massiivse suurtüki ettevalmistusega, mis kestis 90 minutit ja milles kasutati ligi 1600 suurtükki. Liitlased pidasid rünnakut esialgu lokaalse tähtsusega vasturünnakuks, tingituna liitlaste hiljutisest edust Wahlerscheidi sektoris, kus USA 2. Jalaväediviis oli suutnud lüüa arvestatava augu Siegfriedi liini. Liitlased ei saanud eelhoiatust sakslaste vägede liikumisest kuna õhuluure puudus ja rünnak tuli üllatusena. Liitlaste õhuvägi oli halva ilma tõttu sunnitud maa peale jääma, ning suure ülekaalu ja õhutoetuse puudumise tõttu suutsid sakslased ameeriklased taanduma sundima. Sakslaste edu tõttu piirati ümber 7500 USA 106. jalaväediviisi sõdurit, kes olid sunnitud alla andma. Operatsiooni alguseks olid liitlasvägede tagalasse infiltreerunud ka väljavalitud Waffen-SS komandod, kes kasutasid liitlaste vorme, relvastust ja tehnikat, ning kelle põhiline eesmärk oli hõivata sillad üle Maasi jõe enne kui taganevad liitlased need õhku lasevad. Lisaks oli neil ülesanne juhtida liitlaste üksuseid valele teele, paigaldades ebaõigeid teemärgiseid, teostada varitsusi ja külvata kaost liitlaste tagalas. Waffen-SS komandode tegevus toimus suurema operatsiooni toetamiseks operatsiooni Greif nime all, ning seda operatsiooni juhtis obersturmbannführer Otto Skorzeny.
Halb ilmastik põhjustas probleeme ka sakslastele. Kehvade teeolude tõttu jäid paljud Saksa üksused toppama, lisaks põhjustas kehv liikluse reguleerimine suuri ummikuid. Sellest hoolimata jätkasid Saksa väed pealetungi. Kindral von Manteuffeli juhtimisel rünnati Bastogne ja St.Vithi suunal, mis olid suured teesõlmed ja omasid seega suurt strateegilist kaalu. 20. detsembriks oli Bastogne ümber piiratud, St. Vithi ümbruses osutasid liitlasvägede üksused tugevat vastupanu, mis aeglustas kriitiliselt sakslaste edasitungi. Paralleelselt toimus Sepp Dietrichi juhitud 6.tankiarmee rünnak Antwerpeni suunal, mis toimus lühimat võimalikku marsruuti pidi, tingituna äärmiselt piiratud kütusevarudest. Tee peal aga kohati tugevat vastupanu liitlasvägede poolt Elsenborni harjal (Elsenborni lahing), mis sundis 6. tankiarmeed oma marsruuti muutma ja kaotama oluliselt aega, mis oli pealetungi õnnestumiseks hädavajalik.
23. detsembriks oli Saksa väejuhatusele selge, et pealetung on läbi kukkunud, kuna üllatusmomendist hoolimata ei suudetud hõivata kriitilisi Bastogne ja St Vithi teesõlmi, lisaks ei olnud Saksa vägedel ruumi manööverdamiseks, kuna hiiglaslik väemass oli kõik ümbruskonna teed sisuliselt ummistanud, ning ei olnud võimalik piisavalt kiiresti üksuseid liigutada. Samuti olid sisuliselt ammendatud sakslaste kütusevarud, mille juurdevoolu ei suudetud tagada, ning mis oli hädavajalik suurte soomusüksuste liigutamiseks. 23. detsembriks oli ka ilm paranenud ja tegutsema hakkas liitlaste õhuvägi, mis põhjustas sakslastele suuri kaotuseid. Lisaks olid liitlased toibunud peataolekust, mis oli valitsenud sakslaste pealetungi alguses, ning hakkasid ümbruskonda vägesid koondama, millest olulisemad olid 2-3 diviisi kindral Pattoni 3. armeest, mis ähvardasid Saksa väed kotti tõmmata.
Aastavahetuseks olid liitlased saavutanud otsustava arvulise ülekaalu sakslaste ees ja asusid vasturünnakule. Marssal Montgomery juhtimisel hakati sakslasi järk-järgult terve Ardennide ulatuses tagasi tõrjuma. Taanduvad Saksa väed olid sunnitud maha jätma palju rasket varustust (tankid, suurtükid jne), kaotused mida Saksamaa sõjatööstus ei suutnud enam korvata. Eriti ränki kaotuseid kandis Luftwaffe, mis oli operatsiooni ajaks koondanud sisuliselt kõik Läänerindel tegutsevad lennukid, millest kaotati 800, lisaks kaotused pilootide seas, kusjuures kumbagi ei suudetud enam korvata.
Otsustavaks teguriks lahingus saigi lõpuks liitlaste õhuülekaalu taastumine, vägede koondamine ja vasturünnak. Sakslastel lõppes otsa kütus, puudus ruum manöövrite teostamiseks, ning ei suudetud kaitsta oma üksuseid liitlaste õhuväe eest. Nende tegurite koosmõjul sunniti Saksa väed taganema ja 25. jaanuariks oli lahing lõppenud otsustava liitlaste võiduga. Ardennide vastupealetung jäi Natsi-Saksamaa viimaseks suuremaks pealetungiks II maailmasõjas.
Kokkuvõte muuda
Hoolimata edust operatsiooni alguses, ei suutnud sakslased täita ühtegi suuremat operatsiooni seatud eesmärki. Ainsaks suuremaks edusammuks jäi liitlaste rindesse löödud kiil, mille ärakasutamist aga ei võimaldanud otsa lõppenud kütus, vähene ruum manööverdamiseks ja massiivne liitlaste õhuülekaal alates 23. detsembrist. Liitlased suutsid esialgsest peataolekust kiiresti toibuda, ning rinde stabiliseerida ja saabuvate abivägede toel vastupealetungile asuda, mis sakslaste edu lõpuks nullis. Sakslaste jaoks tähendas operatsiooni nurjumine sisuliselt kogu oma reservi ära kasutamist, mis muutis edasise Saksamaa kaitsmise Läänerindel võimatuks ülesandeks ning mis kiirendas oluliselt Saksamaa lüüasaamist Läänerindel. Liitlastele aitas edu saavutada ka asjaolu, et Nõukogude Liit alustas suurt pealetungi Idarindel planeeritust varem, 12. jaanuaril 1945, ning jõudis Saksamaa tuumikalade piiridele, kõigest 69 km kaugusele Berliinist, asjaolu, mis pani sakslased tugeva surve alla.
Välislingid muuda
Ardennide vastupealetung – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis