Antoni Tàpies i Puig, Tàpiesi I markii (13. detsember 19236. veebruar 2012) oli Hispaania maalikunstnik, skulptor ja kunstiteoreetik. Katalaanist virtuoos oli pärast II maailmasõda tekkinud informalismi kunstisuuna üks olulisimaid esindajaid ning teda peetakse üheks märkimisväärsemaks isikuks 20. sajandi Hispaania kunstis.

Antoni Tàpies 1945. aastal Barcelonas

Tàpies kasutas oma teoste valmimisel mitmesuguseid materjalemarmori purustamisel tekkinud tolmu, leitud esemeid ja koguni vaiku. Kunstniku tekstureeritud mitmemõõtmelistes teostes torkavad tugevalt silma sotsiaalsed teemad, illustreerimaks autori tundeid, kogemusi möödunud sajandi 40. aastatel, aga ka meelestatust sõjajärgse Hispaania valitsuse vastu.

Kunstniku teoseid hinnatakse kõrgelt nii tema kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Kõige laiahaardelisem osa Antoni Tàpiesi teostest on eksponeeritud temanimelises muuseumis ja kultuurikeskuses (katalaani keeles: Fundació Antoni Tàpies) kunstniku kodulinnas Barcelonas. Muu seas on tema teostega võimalik tutvuda ka New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, Londonis asuva kaasaegse kunsti galeriis Tate Modern ja Reina Sofia muuseumis Madridis.[1]

Lapsepõlv ja noorus muuda

 
Barcelona Ülikool, kus Tàpies 1944. aastal juurat õppima asus

Tàpies sündis 1923. aasta 13. detsembril Barcelonas. Tema lapsepõlve kujundasid suuresti isa Josep Tàpies Mestrese avaliku elu tegelastest sõbrad, kellest paljud olid piirkonna poliitikud, ning ema Maria Puig Guerra Kataloonia iseseisvusmeelsus. Lugedes keskkoolis ajakirja D’ací i d’allà jõulunumbrit, puutus noormees esimest korda kokku modernse kunstiga ning tutvus seekaudu Picasso, Légeri, Miró jpt tegijate elu ja tööga.

Kunstnik hakkas ilma eraõpetajate ja muu väljaõppeta ise maalima ning kunsti looma ajal, mil Hispaaniat laastas kodusõda. Vabariigi kokkukukkumine ja diktaator Franco võimuletulek jätsid Tàpiesi edasisse ellu, eeskätt loomingusse, tugeva jälje.[2]

17-aastaselt tabas tuberkuloosi põdenud Antoni Tàpiesi südamerabandus, mistõttu veetis ta kaks järgmist aastat mägedes sanatooriumis. Tervenemisperioodil luges ta hunnikute viisi kunstiraamatuid, toites seeläbi enne teismeiga alanud huvi kunsti vastu.[3] Kehv tervis ja pidev vajadus ravile naasta vedas kunstnikku alt tema niigi lünklikuks jäänud keskhariduses. Samas arendas noor end teisiti – maalis, püüdis matkida Van Goghi ja Picasso stiili, uuris filosoofia ajalugu, luges Nietzsche, Spengleri ja Ibseni teoseid ning avastas kire romantilise muusika, eriti Wagneri ja Brahmsi heliloomingu vastu.

1944. aastal alustas Tàpies õigusteaduse õpinguid mainekas Barcelona Ülikoolis, ent veidi enne bakalaureusekraadi kättesaamist otsustas ta haridustee pärast kolme aastat siiski pooleli jätta. Ülikooliajast jäid kunstnikule olulised sõprussidemed paljude kaasõpilastega, eriti teda kunstnikukarjääriga algust tegema inspireerinud luuletaja Josep Maria Junoyga, keda Tàpies kohtas oma kahekuulisel maaliõppeperioodil Valls Akadeemias.

Alates 1945. aastast hakkas Tàpies üha aktiivsemalt kunstiga tegelema, maalides hulganisti portreesid ning eksperimenteerides materjalide ja stiilidega. Juuraõpingute katkestamine ning pärast seda alguse saanud agar loometöö kulmineerus kunstniku esimese isikliku ateljeega Barcelonas 1946. aastal.[2]

Elu kunstnikuna muuda

Tàpiesi kunstnikukarjäär sai hoo sisse suuresti tänu uutele tutvustele, mis tekkisid pärast Barcelona Ülikoolist lahkumist ja oma stuudio asutamist. Mehe suhtlusringkonda kuulus palju ajakirjanikke ja kunstihuvilisi, kes innustasid Tàpiesi oma loomingut laiemale publikule tutvustama. Juba 1947. aastal avaldas Sebastià Gasch, kunstniku hea tuttav, ajakirjas Destino artikli "Unos dibujos de Tàpies" (“Mõned Tàpiesi joonistused”) – nõnda jõudis mehe loome esimest korda avalikkuse ette.

 
Antoni Tàpiesi loodud ja 1983. aastal avatud Picasso monument Barcelonas

1948. aastal tegi kunstnik oma näitusedebüüdi Barcelonas asuva Galeries Laietanes ruumides ning kaasasutas kunstiajakirja Dau al Set. Samal ajaperioodil hakkas ta huvituma ka sürrealismist, psühhoanalüüsist ja kaasaegsest teadusest ning püüdis neid teemasid ka oma loomingusse põimida.

II maailmasõja kümnendi viimasel aastal jõudis Antoni Tàpiesi loome ka kodulinnast välja – Madridi, kus tema teosed köitsid paljusid Prantsuse kunstnikke. Uue aastakümne algul töötaski hispaanlane pikemat aega Pariisis, aga reisis ka Belgias ja Hollandis, kus talle jäi külge marksistlik mõttelaad, mille tulemusel, olles mures Hispaania poliitilise olukorra üle, sündis tema sulest arvukalt sotsiaalsetest teemadest inspireeritud maale.

 
Tàpies maalistuudios 2003. aastal

1952. aastal jõudsid Tàpiesi maalid 26. Veneetsia biennaalile, miskaudu sai talle taas osaks suur tähelepanu ning tema teoseid nõuti näitusele nii Barcelonasse, Pittsburghi, Chicagosse ja New Yorgi hinnatud Martha Jacksoni galeriisse. Tàpies armus USA abstraktsesse ekspressionismi ning märkas selle sarnasust oma (just varasema) loominguga. Reis Ameerika Ühendriikidesse ning sealse kunstimaailma tundmaõppimine pani kunstnikku jälle uurima ebatavalisi materjale, millest kunsti luua.[2]

1950. aastad olid Tàpiesi jaoks üliedukad ning kümnendi jooksul tema maine aina kasvas[4] – kunstnik saavutas oma eripäraste teostega, mis kannavad kohati raskeid ühiskondlikke teemasid, tunnustuse pea kõikjal maailmas. Tema teoseid eksponeeriti lisaks Hispaaniale veel Prantsusmaal, Rootsis, Itaalias, Šveitsis, Suurbritannias, Saksamaal, Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides. XXIX Veneetsia biennaalil pärjati Tàpies omanäoliste maali ja skulptuuri vahepealsete teoste eest UNESCO-auhinna laureaadiks.[5] Tàpies kohtus sel perioodil mainekate kunstiinimestega (kunstnikud, kriitikud, luuletajad), näiteks Michel Tapié, Édouard Jaguer, Jacques Dupin, Emilio Scanavino, kellega kunstnik ideid vahetas ja kellest inspiratsiooni ammutas, osaga neist tekkis Tàpiesil tugev sõprussuhe, mis kestis elu lõpuni.

1959. aastal kirjutas kunstniku sõber Michel Tapié Antoni Tàpiesi loomest süvauuringu “Tàpies”, mille Juan Eduardo Cirlot ka aasta hiljem avaldas. Ajakiri Papeles de Son Armadans pühendas samal aastal terve väljaande Tàpiesi elule ja tööle. Tàpiesi teosed olid väljapanekul nii isiku- kui ka koostöönäitustel üle kogu maailma.[2]

 
Tàpies koos oma abikaasaga kunstnik Joan Miró isikunäitusel

Ehkki Tàpiesi teosed olid niigi sotsiaalse ja poliitilise tagamaaga,[6] oli ta 1960. aastatel lisaks kunstimaailmale aktiivne ka sotsiaalse ja poliitilise korra vastu võitlejana. Innukas tegutsemine hoopis teistsugusel pärusmaal päädis kunstniku jaoks 1966. aastal arreteerimisega, kui ta osales üliõpilaste ja intellektuaalide korraldatud salajasel kokkusaamisel Capuchini kloostris Barcelonas. Kohtumise eesmärk oli luua sõjajärgses Hispaanias esimene omanäoline demokraatlik diktaator Franco vastane ülikoolide liit. Pärast kokkupuudet politsei ning kohtuga alustas Tàpies oma memuaaride kirjutamist ning muutus üha aktiivsemaks arvamuseavaldajaks ajakirjades, arutledes kaasaegse kunsti suhte üle ühiskonnas või väitles kunsti olulisuse üle Kataloonias, aga ka Hispaanias üleüldiselt.[2]

Mul on soov – või õigemini tugev vajadus – teha ühiskonna jaoks midagi kasulikku, just see stimuleerib mind. Püüan igas situatsioonis otsida lahendusi, mis on minu kaaskodanikele positiivsed ning kasulikud.

Antoni Tàpies, fineartmultiple.com[7].

 
Fundacio Antoni Tàpies ehk Antoni Tàpiesi Sihtasutus Barcelonas

1970. aastatel jätkas Tàpies oma poliitiliste seisukohtade eest seismist ning osales salastatud miitingul Franco diktaatorluse vastu Monserrati kloostris, samuti ilmus kirjanduses rohkesti tema esseesid ja arvamuslugusid. Kunstnik protesteeris sel ajalõigul tugevalt ka surmanuhtluse vastu Hispaanias ning soovis amnestiat poliitilistele vangidele. Kunstimaailmas tegutses ta intensiivsemalt skulptuuride, kollaažide ja assamblaažide loomisega.[2] 1972. aastal pärjati Tàpies muusuguste auhindade seas ka prestiižse Rubensi auhinnaga.[8] Kümnendi lõpul avaldas kunstnik autobiograafilise romaani "Memòria personal" ("Isiklikud mälestused"), mis pälvis Ciutat de Barcelona ja Pablo Antonio Olavide auhinna.[2] Järgneva aastakümne algusaastail hakkas kunstnik looma esmaseid jooniseid Pablo Picasso skulptuurist, millest sai Tàpiesi üks monumentaalsemaid ja olulisemaid teoseid, mis jõudis avalikkuse ette 1983. aastal.[9] Hoolimata suurest rahvusvahelisest edust ja tosinatest näitustest igas maailma nurgas jõudis Tàpies 1980. aastatel kodumaale tagasi. Ta disainis Sant Boi de Llobregat linnale sillutise Plaça de Catalunyale (Kataloonia plats) ning alustas oma initsiatiivil Fundació Antoni Tàpiesi ehk Antoni Tàpiesi sihtasutuse asutamist.

Seejuures iseloomustas ajajärku jällegi kunstniku poliitiline tegevus: ta lõi Maailma Apartheidivastaste Kunstnike Liidule (World Committee of Artists against Apartheid) rassilise diskriminatsiooni vastaseid postreid ning aitas korraldada Federació Sindical d’Artistes Plàstics de Catalunyas kampaaniat ehk seisis Kataloonia Kujutavate Kunstnike Liidu hoogtegevuses kunstnike õiguse eest teha ise oma loome üle otsuseid. 1990. aastail keskendus Tàpies eelkõige keraamilistele skulptuuridele, millest "Núvol i cadira" ("Pilv ja tool") osutus üheks monumentaalsemaks. Ta maalis ka Kataloonia paleele seinamaali "Les quatre cròniques" ("Neli kroonikat"), mille eest teda samuti tunnustati. Tàpiesi elust ja tööst tegi Gregory Rood BBC-le dokumentaalfilmi ning Reina Sofia muuseumis Madridis avati tema loomingust mahukas näitus, kuid tema teoseid sai nautida pea igal kontinendil, mistõttu iseloomustas sel kümnendil kunstniku elu sage reisimine mitmes eri riigis toimunud näituste vahet. Tàpies sai suure tunnustuse osaliseks, kui teda pärjati kunstniku ühe suurima eeskuju UNESCO Picasso medaliga.

2000. aastatel maalis kunstnik hoolimata kõrgest vanusest viljakalt edasi ning tema tolleaegsed teosed jõudsid kiiresti ka näitustele. Seejuures sõitis ta avama tohutul hulgal põhjalikke isikunäitusi, millest suur osa leidis aset mehe kodumaal. Samal ajal külastas ta kunstikõrgkoole ning andis intervjuu Kataloonia televisioonis näidatud dokumentaalfilmi jaoks. Samuti ilmus uue aastatuhande esimestel aastakümnel kunstnikust ka kirjateoseid: Xavier Antichi sulest "Antoni Tàpies. En blanc i negre (1955–2003)" ("Antoni Tàpies. Mustvalgelt (1955–2003)") ning koostöös Indiana ülikooli kirjastusega anti esmakordselt välja ingliskeelne versioon Tàpiesi memuaaridest, mis olid algselt ilmunud katalaani keeles 1977. aastal. Ka elu viimastel aastatel maalis ta edasi ning tema päramised teosed olid välja pandud nii Toni Tàpiesi galeriis Barcelonas, Lelongi galeriis Pariisis kui ka tema enda asutatud Antoni Tàpiesi Sihtasutuses. Tema kirjatööd kunstist, poliitikast ja ühiskonnast koguti teoseks "Antoni Tàpies Memòria personal. Fragment per a una autobiografia (Obra escrita completa. Volum I)" ("Antoni Tàpies. Memuaarid. Katkendeid autobiograafiaks (Kogutud teosed. Köide 1)"). Kaks aastat enne kunstniku surma andis Hispaania kuningas Juan Carlos I talle markii tiitli.[2]

Stiil muuda

 
Tàpiesi 1990. aastal valminud seinamaal "Neli kroonikat"
 
Tàpiesi maal "7. november"

Tàpiesi looming rabab materjalide mitmekesisusega: liiv, tekstiilid ja marmoritolm muutsid teosed kontrastseks ja silmapaistvaks. Värvide vallas jäi kunstnik maalähedaseks, kasutades enamjaolt pruune, halle, musti ja ookerkollaseid toone. Mitmesugused lõuendini kriimustatud hieroglüüfe meenutavad märgid, matemaatilised valemid ja tekstid, ent ka ühtselt mõistetavad sümbolid nagu ristid või lindude siluetid annavad Tàpiesi rahulikele ja kahemõõtmelistele maalitaustadele nii sala- kui ka eripära.[8]

Kunstniku esmased teosed on tugevalt inspireeritud sürrealismist ja dadasismist. Tema selle aja loomingut iseloomustavad lapselikud kritseldused maalitud taustal ning annavad tugevalt tunda Joan Miró ja Paul Klee abstraktse ekspressionismi mõjutustest. Tàpiesi varasemad teosed, näiteks "Gran pintura" (1958) ehk "Suur maal", koos suuresti kollaažidest õhukestel papitükkidel.

Mida rohkem kunstnik tuntust kogus, seda enam liikus tema looming informalismi suunas, olles üks esimesi, kes maalidele mittetraditsioonilistest esemetest motiive loob. Ehkki tema loominguga võib paralleele tõmmata arte povera ehk vaese kunsti suuna levikuga Euroopas ning abstraktse ekspressionismiga Ameerika Ühendriikides, tõestas Antoni Tàpiesi korduvalt, et tema teosed on omanäolised ja uuenduslikud. Kunstniku käekiri, mida kutsutakse ka nimega pintura matèrica ehk maal materjalidest, on huvitav ka sellepoolest, et iga sõna ja sümboli kõrvutiolek või üleüldine paiknevus on kunstniku jaoks tähtsa kaaluga ja täielikult läbi mõeldud, ent ta keeldus seda selgitamast, toonitades, et igal kunstivaatlejal on tarvis sellest ise järeldusi teha ja peidetud sõnumitele oma tähendus leida.[10]

Kunstnik peab panema vaataja mõistma, et tema enda maailm on liiga kitsas ning uutele perspektiividele peab rohkem avatud olema.

Antoni Tàpies, https://fineartmultiple.com/blog/Antoni_tapies_quotes/

Kunstniku teosed väljendasid suuresti universaalseid tõdesid ja motiive, kuid suur hulk loomest paljastas tema isikliku dialoogi oma identiteedi ja Kataloonia-vaimsuse vahel, viies nõnda kokku kaasaegse kunsti ja ajaloo. 1970. aastate teosed on eriliselt läbi immutatud poliitiliselt mässuliste teemadega ning kirjeldavad Tàpiesi vastumeelsust Franco režiimile. Üks hea näide seesugustest veendumustest on "l' esperit català" (1971) ehk "Kataloonia hing", maal kujutab oma kollase tausta ja veripunaste triipudega Kataloonia iseseisvuslippu, millele on omakorda kirjutatud grafiti-stiilis poliitilisi lühitekste: esile torkavad sõnad “kultuur”, “demokraatia” ja “vabadus”.

Popkunsti ja kontseptualismi levikuga muutus Tàpiesi armastus n-ö maal materjalist vastu sõna otseses mõttes suuremaks. Kunstnik kasutab oma teostes liiva, marmoritolmu asemel hoopiski igapäevaseid esemeid, nagu mööbel, redelid ja ämbreid. Tema teostes on endiselt märgata poliitilisi tagamaid, tumedust, kurbust ning viha ja surma. Suurepärased näited sellest ajaperioodist on "Palla i fusta" (1970) ehk “Puit ja kõrs” ja "Rinzen" (1993) ehk “Äkiline ärkamine”.

Mitmetähenduslikkuse armastajana oli Tàpiesi eesmärk dešifreerida loodust ja paljastada igapäevaesemete ilu. Olles inspireeritud idamaisest filosoofiast, keskendus ta oma hilisemates teostes inimeksistentsi tähendusse ning indiviidi ja looduse vahelisse suhtesse. Vanaduspõlves kirjeldas kunstnik oma teostes aja ja looduse kaduvust ning ning kujutas ebatäielikke kehaosi, tuletades vaatajaile meelde inimkeha haprust.[10]

Loomingu näiteid muuda

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

 
Antoni Tàpies Barcelonas 2002. aastal

Antoni Tàpies abiellus 1954. aastal Teresa Barba Fabregasiga.[2] Nende kooselust sündis 1956. aastal Antoni Tàpies Barba, kellest sai arst ja luuletaja.[11] 1958. aastal sündis tütar Clara Tàpies Barba[2] ning 1960. aastal poeg Miquel Tàpies Barba, kellest sai pärast isa surma Antoni Tàpiesi Sihtasutuse direktor.[12] Antoni Tàpies suri 6. veebruaril 2012 Barcelonas.[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. artnet.com. "Antoni Tàpies (Spanish, 1923–2012)". artnet.com. Vaadatud 11. oktoobril 2021.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Fundació Antoni Tàpies koduleht. "Antoni Tàpiesi biograafia". fundaciotapies.org/en/. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. märts 2016. Vaadatud 12. oktoobril 2021.
  3. Grimes, William (6. veebruar 2012). "Antoni Tàpies, Spanish Abstract Painter, Dies at 88". The New York Times. Vaadatud 15. oktoobril 2021.
  4. fairheadfineheart.com. "Antoni Tàpiesi biograafia". fairheadfineheart.com. Vaadatud 14. oktoobril 2021.
  5. premiumimperale.com. "Antoni Tàpiesi profiil". premiumimperale.org. Vaadatud 14. oktoobril 2021.
  6. worldartfoundations.com. "FUNDACIÓ ANTONI TÀPIES: "ANTONI TÀPIES. POLIITILINE BIOGRAAFIA"". worldartfoundations.com. Vaadatud 17. oktoobril 2021.
  7. https://fineartmultiple.com/blog/Antoni_tapies_quotes/
  8. 8,0 8,1 mgksiegen.de. "Siegeni linna Rubensi-nimeline auhind ja Lambrecht-Schadebergi kollektsioon". mgksiegen.de. Vaadatud 13. oktoobril 2021.
  9. catalunya.com. "Tribute to Picasso". catalunya.com. Vaadatud 15. oktoobril 2021.
  10. 10,0 10,1 theculturetrip.com. "Retracing The Art Of Antoni Tàpies, From Surrealism To Pop Art". theculturetrip.com. Vaadatud 15. oktoobril 2021.
  11. Vikipeedia katalaanikeelne versioon. "Antoni Tàpies i Barba". Wikipedia.org. Vaadatud 18. oktoobril 2021.
  12. vilaweb.cat (14. oktoober 2013). "S'ha mort a 52 anys Miquel Tàpies i Barba, fill petit d'Antoni Tàpies". vilaweb.cat. Vaadatud 18. oktoobril 2021.