Ava peamenüü

Antivitamiinid (ingl k antivitamins) on antitoitainete (ingl k antinutrient) rühma kuuluvad väga erineva struktuuriga orgaanilised ja anorgaanilised nii looduslikku päritolu kui ka keemiliselt valmistatud ja lisatud ühendid (ja/või nende kombinatsioonid), mis sekkuvad, konkureerivad ja/või inhibeerivad nii vitamiinide kui ka toitainete metabolismi, imendumist ja toimet.[1]

Inimene saab antivitamiine peamiselt toidu, aga ka ravimitega.

Antivitamiinide klassifikatsioon erinevate organismide, liikide, aga ka indiviidide lõikes võib-olla erinev. Samuti mõjutavad antivitamiinide toimet igapäevased toitainete kogused, kehakaal, biosaadavus, pH tasakaal, geneetilised faktorid ja organismi üldine seisund.[1]

Antivitamiinide toimet mõjutavad ka toitainete töötlemine, toitainete säilitamine.

Antitoitained ja ka antivitamiinid on ained, mis avaldavad antivitamiinide laadset ja ka metabolismi inhibeerivat toimet erinevatele organismidele, seega paljud looduslikud taimsed ühendid, biomolekulid aga ka kemikaalid, toidulisaained, ravimid jms:

Antivitamiinid on ka erinevad vitamiinide rühma kuuluvad liikmete sünteetilised vormid ja strukturaalsed analoogid, mis kutsuvad organismis esile "kunstliku vitamiinivaeguse" (ingl k artificial deficiency)[2] nii näiteks saab teatud oludes, ka kogustest ja organismidest lähtuvalt, klassifitseerida D-vitamiini antivitamiini ehk antagonistina A-vitamiini, samuti K-vitamiini ja E-vitamiini[3]

BiofunktsioonRedigeeri

Antivitamiin toimib organismide metabolismis peamiselt kolme rada pidi:

  • aine ei lõimu molekulidega ja biotoime jääb avaldumata, näit ensüüm thiaminase (süües nimetatud ensüümi sisaldavaid toitaineid), toimib nimetatud viisil B1-vitamiiniga;[4]
  • aine lõimub molekulidega püsivaks ühendiks ja biotoime jääb avaldumata, näit avidiin moodustab biotiiniga soolestikus lahustumatu keemilise ühendi, mis ei allu organismides metaboolsetele protsessidele;
  • aine omab vitamiini molekulide struktuuriga piisavat sarnasust ja lõimub vitamiini retseptoritega.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Harris, L.J.. Antivitamins and Other Factors Influencing Vitamin Activity, Dunn Nutritional Laboratory, University of Cambridge and Medical Research Council Dewelopment of the concept of antivitamins, British Journal of Nutrition, 2, 1948, pp 362-373.doi:10.1079/BJN19480066. Veebiversioon (vaadatud 11.04.2013)
  2. Seetharamaiah Chittiprol, Biochemistry: Instant Notes for Medical Students, Jaypee Brothers Medical Publishers (P) Ltd; 1ST ed, lk 249, (2006), ISBN 978-8180615382, http://books.google.ee/books?id=J5NVrE_Uf-8C&pg=PA249&dq=Antivitamins&hl=en&sa=X&ei=5tauUd7nJ8iI0AXZtIDgBQ&ved=0CEgQ6AEwBQ#v=onepage&q=Antivitamins&f=false Google`i raamatu veebiversioon (vaadatud 05.06.2013)
  3. Friedrich W.Vitamins., lk 54, 1988, ISBN 3-11-010244-7. Google`i raamat osaline veebiversioon (vaadatud 17.04.2013)
  4. Veebiversioon (vaadatud 24.08.2013)