Antivitamiinid (ingl k antivitamins) on antitoitainete (ingl k antinutrient) rühma kuuluvad erineva struktuuriga looduslikku päritolu kui ka keemiliselt valmistatud ja lisatud orgaanilised ning anorgaanilised ühendid (ja/või nende kombinatsioonid). Need sekkuvad, konkureerivad ja/või inhibeerivad nii vitamiinide ja toitainete metabolismi, imendumist ning toimet.[1]

Inimene saab antivitamiine peamiselt toidu ja ravimitega.

Antivitamiinide klassifikatsioon erinevate organismide, liikide ja indiviidide lõikes võib-olla erinev. Samuti mõjutavad antivitamiinide toimet igapäevased toitainete kogused, kehakaal, biosaadavus, pH tasakaal, geneetilised faktorid ja organismi üldine seisund.[1]

Antivitamiinide toimet mõjutavad toitainete töötlemine, toitainete säilitamine.

Antitoitained ja antivitamiinid on ained, mis avaldavad antivitamiinide laadset ning metabolismi inhibeerivat toimet erinevatele organismidele (looduslikud taimsed ühendid, biomolekulid, kemikaalid, toidulisaained, ravimid jms):

Antivitamiinid on erinevad vitamiinide rühma kuuluvad liikmete sünteetilised vormid ja strukturaalsed analoogid, mis kutsuvad organismis esile "kunstliku vitamiinivaeguse" (ingl k artificial deficiency).[2] Nii saab teatud oludes kogustest ja organismidest lähtuvalt, klassifitseerida D-vitamiini antivitamiini ehk antagonistina A-vitamiini, K-vitamiini ja E-vitamiini.[3]

BiofunktsioonRedigeeri

Antivitamiin toimib organismide metabolismis peamiselt kolme moodi:

  • aine ei lõimu molekulidega ja biotoime jääb avaldumata, näiteks ensüüm thiaminase (süües nimetatud ensüümi sisaldavaid toitaineid), toimib nimetatud viisil B1-vitamiiniga;[4]
  • aine lõimub molekulidega püsivaks ühendiks ja biotoime jääb avaldumata, näiteks avidiin moodustab biotiiniga soolestikus lahustumatu keemilise ühendi, mis ei allu organismides metaboolsetele protsessidele;
  • aine omab vitamiini molekulide struktuuriga piisavat sarnasust ja lõimub vitamiini retseptoritega.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Harris, L.J.. Antivitamins and Other Factors Influencing Vitamin Activity, Dunn Nutritional Laboratory, University of Cambridge and Medical Research Council Dewelopment of the concept of antivitamins, British Journal of Nutrition, 2, 1948, pp 362-373.doi:10.1079/BJN19480066. Veebiversioon (vaadatud 11.04.2013)
  2. Seetharamaiah Chittiprol, Biochemistry: Instant Notes for Medical Students, Jaypee Brothers Medical Publishers (P) Ltd; 1ST ed, lk 249, (2006), ISBN 978-8180615382, http://books.google.ee/books?id=J5NVrE_Uf-8C&pg=PA249&dq=Antivitamins&hl=en&sa=X&ei=5tauUd7nJ8iI0AXZtIDgBQ&ved=0CEgQ6AEwBQ#v=onepage&q=Antivitamins&f=false Google`i raamatu veebiversioon (vaadatud 05.06.2013)
  3. Friedrich W.Vitamins., lk 54, 1988, ISBN 3-11-010244-7. Google`i raamat osaline veebiversioon (vaadatud 17.04.2013)
  4. Veebiversioon (vaadatud 24.08.2013)