Antalieptė

Antalieptė on alev Leedus Zarasai rajoonis, Antalieptė valla halduskeskus. Alev asub Šventoji jõe ülemjooksul.

Antalieptė
leedu Antalieptė poola Antolepty
Antalieptė vapp
Elanikke	278 (2011)
Koordinaadid	55° 40′ N, 25° 52′ E

Antalieptės on põhikool, postkontor, kultuurimaja ja raamatukogu. Seal asub aastal 1961 valminud Antalieptė hüdroelektrijaam, mis on võimsuselt kolmas hüdroelektrijaam Leedus. Hüdroelektrijaama tarbeks rajati Antalieptė veehoidla.

Vaatamisväärsusteks on Lūžose lohukivi, aastal 1763 valminud katoliku kirik, aastal 1855 valminud vesiveski ja vana karmeliitide kloostri hoone.

Elanikkond

554 (1897) 608 (1902) 581 (1923) 836 (1959) 636 (1970) 700 (1974)

379 (1979) 657 (1984) 421 (1989) 359 (2001) 278 (2011)

Aastal 1897 elas alevis 474 juuti (85,5 %), aastal 1923 oli juute 367 (63 %), Teise maailmasõja eel aga ligi 300.

Nimi

Kuigi Antalieptėt mainitakse kirjalikes allikates esimest korda aastal 1600, pärinevad aastaist 1580–1620 teated ka asulast Заантолепцы.

Alevi varasem nimekuju on tõenäoliselt Lieptine. Piirkonnale omasele eesliitele anta-, mis tähendab juures, lisandub siis tuletis sõnast lieptas ehk sild. Võimalik, et nimekuju muutusele on aidanud kaasa kloostris elanud munk Antanas, kes ehitas üle jõe puust silla. Antanase sillast (Antano lieptas) tuleneks siis uuem nimekuju. Küll on aga asula sealsest kloostrist vanem.

Kohaliku legendi kohaselt eksinud kord rühm sõjaväelasi teelt. Šventoji jõel asuva sillani jõudes küsinud nad kohalikult kalamehelt, kus nad asuvad. See vastanud "Ant to liepto" ehk "silla juures", selle järgi saanudki asula nime.

Ajalugu

Asula kohta pärinevad esimesed teated XVI sajandi keskpaigast (mainitakse ümbruskonda), Antalieptė enda kohta pärinevad esimesed kirjalikud teated aastast 1600. Seal asuv lohukivi oli kultuspaigana kasutusel XVII sajandini. Aastal 1620 läks asula Berlicz Strutyńskite valdusse. Aastal 1675 sai see alevi staatuse, samal aastal rajati sinna ka esimene kirik. Liivimaa kastellaan Jan Michał Berlicz Strutyński rajas alevisse karmeliitide kloostri, mille juurde ehitati ka uus kirik.

Nii sealne klooster kui ka kirik suleti novembriülestõusu järel aastal 1832. Lisaks suleti kloostri juures tegutsenud kihelkonnakool. Tsaariajal oli Antalieptė venekeelne nimekuju Антолепты. Kirikuhoone võeti taas kasutusele õigeusu kirikuna, aastail 1846–1850 ehitati see õigeusu jumalateenistuste tarbeks ümber. Aastal 1877 tühjaks jäänud kloostrihoonesse rajati aastal 1889 õigeusu naisklooster. Aastal 1893 hakkas selle ruumides tegutsema naisõpetajate seminar ja põllumajanduskool.

Esimese maailmasõja ajal jäi kirik tühjaks, Saksa okupatsiooniväed kasutasid seda garaažina. Sõja järel asusid kohalikud katoliiklased kirikut taastama. Kloostrihoonesse rajati kohalik koolimaja, mis suvisel ajal oli kasutusel vaimulike puhkekoduna. Aastal 1924 võeti sealne vesiveski kasutusele hüdroelektrijaamana.

26. augustil 1941 hukati suurem osa Antalieptė juutidest, pääsesid vaid üksikud. 10.–28. juulil 1944 toimus alevi juures lahing Šventoji jõge ületada üritavate Nõukogude vägede ja sakslaste vahel. Lahingus langenud 365 Nõukogude sõdurit on maetud alevi keskel asuvale vennaskalmistule. Nõukogude perioodil oli Antalieptė kohaliku kolhoosi keskasulaks. 15. mail 1958 sai Antalieptėst linnaline asula, samal aastal rajati sinna ka põllumajandustehnikum. Järgmisel aastal alustati hüdroelektrijaama ehitamist ja Antalieptė veehoidla rajamist. Aastal 1979 kaotas Antalieptė linnalise asula staatuse, ühtlasi suleti ka sealne põllumajandustehnikum.

Tuntud elanikke

• Algimantas Puipa – Leedu filmirežissöör
• Kalmanis Šuras – Nõukogude sõjaväelane

• 
  Pink kloostrihoone ees
• 
  Antalieptė
• 
  Hüdroelektrijaam
• 
  Lūžose lohukivi
• 
  Antalieptė kirik

Välislingid

• Poola Kuningriigi geograafiline leksikon (1880)
• Poola Kuningriigi geograafiline leksikon (1900)
• Alev portaalis vietoves.Lt