Rabahani
Rabahani (Anser fabalis) on partlaste sugukonda hane perekonda kuuluv lind.
| Rabahani | |
|---|---|
 Vangistuses peetav rabahani Inglismaal | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Ülemselts |
Galloanserae |
| Selts |
Hanelised Anseriformes |
| Sugukond |
Partlased Anatidae |
| Alamsugukond |
Hanilased Anserinae |
| Perekond |
Hani Anser |
| Liik |
Rabahani |
| Binaarne nimetus | |
|
Anser fabalis (Latham 1787) | |
Teaduslikult kirjeldas rabahane esimesena John Latham 1787.
Rabahani on levinud üsna laialt. Tundrat asustab ta põhjapoolkeral kõikjal. Ida-Euroopas ja Siberis elab ta ka taigas, kus tema levila ulatub kaugele lõunasse: Sihhote-Alini, Baikalimaa, Hangai, Sajaanide ja Altaini.[1]
Rabahani on rändlind. Ta talvitub rannikutel Lääne-Euroopas, Vahemere maades, Musta mere ääres, Induse suudmes, Jaapanis ja Kagu-Hiinas.[1]
Rabahaned rändavad nii varakevadel kui sügisel läbi Eesti suurte parvedena. Rabahani on rändeajal üks tavalisimaid hanelisi Eestis. Üksikud isendid võivad meil ka talvituda; rabahane talvine arvukushinnang on 0–10 isendit.[2]
Elupaiga osas ei ole rabahani valiv, ainult veekogu peab lähedal olema, ükskõik kas mageda või soolase veega. Taigas on siiski pesitsemiseks sobivaid kohti tema jaoks vähe ja seal on tema arvukus väike, aga paljudes kaugetes ja inimtühjades tundrapiirkondades on ta tavaline ja kohati isegi rohkearvuline lind. Kuid viimastel aastakümnetel on tema arvukus Arktika intensiivse hõlvamise tõttu tunduvalt vähenenud. Ka Eestis langeb tema arvukus pidevalt.[1]
Välimus muuda
Rabahani on umbes hallhanesuurune, kuid kompaktsema kehaehitusega. Ta kaalub 2,75–4,5 kg.[1]
Värvuselt on ta hallhanest pisut tumedam. Tema pea ja kael on pruunid, kergelt ookerja varjundiga. Selja eesmine osa ja tiiva kattesuled on hallikaspruunid, nimmepiirkond ja hoosuled mustjaspruunid. Küljed on tumedad, kusjuures heledad suleäärised moodustavad heledaid põikvööte. Keha alapool on heledam. Kurgualune on hele, pugu ja rind valkjashallid. Kõhu- ja sabaalune on valged. Nokk on must ning selle tipu ees on kollakas, oranž või punakas rõngas. Väliselt on isane ja emane ühesugused, aga emane on pisut väiksem.[1]
Pesitsemine muuda
Pesapaikadele ilmub rabahani varakevadel, juba esimeste lumevabade laikude ja sulaveeloikude tekkimise ajal. See võib juhtuda aprillis, aga Põhja-Euroopas mai alguses ning Taimõril, Kolõmal ja Teravmägedel juunis.[1]
Rabahaned asuvad pesitsema kohe pärast pesitsuspaika jõudmist. Pesitsusala lõunaosas pesitsevad nad juba siis, kui teised rabahaned neist üle põhja poole rändavad. Nähtavasti saabuvad rabahaned pesitsuspaika juba paaridena, sest paarid on märgatavad kohe pärast saabumist.[1]
,_Baltasound_-_geograph.org.uk_-_1725779.jpg)
Pesakoht paikneb tüüpiliselt jõeorus kuivas üleujutamata paigas, keset madalat ja hõredat pajuvõsa, tundras kõrgendikul või künkal, taigas kuivas kohas veekogu lähedal, näiteks saarel. Valitud koht tambitakse tasaseks või tehakse sinna väheldane süvend. Pesa aluseks laotakse sammalt ja teisi kuivi taimeosi. Pesalohk vooderdatakse haprama materjaliga, aga selle servad kaetakse sulgede, eriti udusulgedega, mida emaslind kitkub oma alakehalt. Erinevalt mitmest teisest haneliigist rajavad rabahane isas- ja emaslind pesa koos.[1]
Kui pesa on valmis, hakkab emaslind munema. Täiskurnas on enamasti kõigest 3–4 muna, aga võib olla rohkemgi, isegi 9 muna. Esialgu on nad valged või õrnkollakad, aga peagi ilmuvad neile määrdumise tõttu hallid või kollased laigud.[1]
Haudumine kestab umbes 25 päeva. Haub ainult emaslind, kuid isaslind viibib sageli pesa lähedal ja hoiatab hädaohu tekkimise korral emaslindu. Kui pojad on koorunud, siis kannab emaslind munakoored eemale. Poegade koorumise aeg on juuni algusest juuli teise pooleni ja see ei sõltu mõnel pool geograafilisest piirkonnast, vaid võib isegi ühes paigas, näiteks Jenissei suudmealal, kesta enam kui kuu.[1]
Pärast koorumist peavad pojad kuivama ja end ema tiibade all soojendama. Seejärel hülgab kogu pere pesa ning asub ümber niisketele niitudele, jõeorgudesse või saartele. Sealjuures eelistavad nad põõsarindega paiku, kuhu linnud end hädaohu eest peita saavad. Eriti pojad peidavad end ära, aga vanalinnud lendavad veidike eemale. Pärast hädaohu möödumist tulevad vanemad poegade juurde tagasi.[1]
.JPG)
.JPG)
Isaslind hoolitseb poegade eest võrdselt emaslinnuga. Pojad kasvavad kiiresti. Juba poolteise kuu vanustena on nad täiskasvanute suurused. Siis omandavad nad ka lennuvõime. Kogu selle aja on vanemad poegade juures ja ka sulgivad nendega koos.[1]
Täiskasvanud rabahaned sulgivad arvatavasti kord aastas. Nagu teisedki haned, kaotavad nad sulgimise ajaks lennuvõime. Esimestena sulgivad üksikuks jäänud ja kaheaastased mittesuguküpsed linnud. Umbes juuni ja juuli vahetusel rändavad nad sulgimiseks soodsatesse paikadesse, mis mõnikord asuvad üsna kaugel. Näiteks rändavad nad Novaja Zemlja Lõunasaarelt Põhjasaarele ja mandrilt Uus-Siberi saartele. Sulgimiseks valivad nad laiu jõeorge, järvi ja teisi toidurohkeid paiku, kus hädaoht on kaugele näha. Seal koonduvad nad suurtesse parvedesse, kus võib olla isegi üle tuhande hane. Mõnikord moodustavad nad segaparvi laukhanedega. Pesakonnata lindudel algab hoosulgede vahetumine juuli esimesel poolel, aga pesakonnaga lindudel hiljem, juuli keskel. Pesakonnaga linnud ei rända sulgimispaika, sest nad ei taha poegi maha jätta, aga pojad pole veel lennuvõimelised. Isaslind sulgib varem ja emaslind alles pärast teda. Vanalindude sulgimise lõpuks kasvavad lõpuni ja tugevnevad ka noorlindude hoosuled. Nende lennuvõimestumisega muutuvad nad täiesti iseseisvaks ja nende perekondlikud sidemed katkevad.[1]
Rabahani kõnnib ja jookseb suurepäraselt. Sulgimise ajal päästab ta end joostes ja ta jookseb nii kiiresti, et suudab sageli vette põgeneda, enne kui vaenlane, näiteks koer, ta kätte saab. Veepinnal püsib rabahani kergelt ja sukeldub hästi. Üldse on rabahani eluviisilt rohkem maismaalind kui hallhani.[1]
Sulginud linnud kogunevad parvedesse ja alustavad hulguelu. Päeval puhkavad nad suurtel järvedel või väikestel jõemadalikel. Õhtu eel lendavad nad toidurikastesse paikadesse ja söövad palju. Öösel suiguvad nad samas kohas, hommikul toituvad veel ja siis lendavad päevasesse puhkekohta. Nõnda elavad nad kuni rände alguseni, mis langeb kokku külmade saabumisega, sest hallad hävitavad taimed ja seega ka hanede toidu. Sügisränne algab levila põhjaosas septembri alguses, lõuna pool hiljem. Kokku elab rabahani Novaja Zemlja pesapaikadel 105–145 päeva, Taimõril 90–102 päeva.[1]
.jpg)
Rabahani toitub taimede rohelistest osadest ja marjadest, eriti sinikatest. Rände ajal toituvad nad orasel ja koristatud viljapõldudel, aga talvel riisipõldudel ja juurvilja all olnud põldudel. Udusulgedes pojad toituvad vee- ja maismaaputukatest, limustest ja vähilaadsetest.[1]
Majanduslik tähtsus muuda
Tundras on rabahaned sealsete elanike jaoks majanduslikult tähtsad. Korjatakse nende mune, vanalinde kütitakse püssi ja võrkudega. Jahipidamise ulatust näitab see, et Jenissei alamjooksul võib üks 5–7 kütist koosnev rühm võrkudega püüda tuhatkond hane, kellest enamus on rabahaned. Seal, kus teda on palju, söövad inimesed haneliha ise ja söödavad seda koertelegi. Hulgi püütakse ka sulgivaid hanesid. Läbirände- ja talvituspaikades on rabahani jahilind.[1]
Rohke küttimine on rabahane arvukust vähendanud. Tema põhiasurkonna säilitamiseks on vaja rabahane küttimist piirata.[1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 "Loomade elu", 6. kd., lk. 90–92
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Välislingid muuda
- Rabahani andmebaasis eElurikkus
