Vikipeedia

Andrus Kasemaa (kirjanik)

Eesti luuletaja

Andrus Kasemaa (sündinud 18. juunil 1984 Dirhamis) on eesti luuletaja, proosakirjanik ja kriitik.

Ta on lõpetanud Alatskivi Keskkooli (2005)[1] ning saanud kõrghariduse Tartu Ülikoolis (2009)[2], kus õppis kirjandust ja kultuuriteadusi.

Kasemaa varase loomingu tegevuspaik on Poeedirahu – kirjaniku loodud alternatiivmaailm, Peipsi-äärset omakandi mütoloogiat vahendav autori nn omailm. Kasemaa esimesed luulekogud "Poeedirahu" (2008) ja "Lagunemine" (2009) said kriitikute huvi ja sooja vastuvõtu osaliseks: arvustuse avaldasid näiteks Tõnu Õnnepalu[3] ja Paul-Eerik Rummo[4]. Luulekoguga "Poeedirahu" oli Kasemaa Betti Alveri debüüdiauhinna kandidaat.[5]

Oma esimeses proosaraamatus "Leskede kadunud maailm" (2012) laiendab Kasemaa luulekogudest tuttavaks saanud motiive. Proosaraamatut täiendab meeleolupiltidega luulekogu "Kustutamatud õhtud" (2012). Samale ainesele tuginedes on Kasemaa koostanud ka kodulooraamatu "Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt" (2017). Rohkem autor Poeedirahust otsesõnu kirjutanud ei ole, kuid mõned esikkogust pärinevad motiivid korduvad tema loomingus hiljemgi (näiteks lesed, motiiv "kui ma kord suren" jm).

Romaanis "Minu viimane raamat" (2014) käsitleb Kasemaa üksikisiku sobitumist ühiskonda. Luulekogud "Kui ma kord suren" (2018) ja "Muusa" (2019) sisaldavad peamiselt armastusluulet. Luuleraamatud "Olla luuletaja" (2017), "Mees otsib naist" (2019) ja proosateos "Vanapoiss" (2019) on kõik omal moel provotseerivalt ühiskonnakriitilised: luulekogu "Olla luuletaja" põhiteema on patsifism, luulekogu "Mees otsib naist" tekstid on ajendatud täiskasvanutelehe kuulutusterubriigist leitavast ning "Vanapoisis" käsitletakse tänapäeva Eesti tabuteemasid.

Üheks Kasemaa loomingut läbivaks motiiviks võib pidada imestust selle üle, kuidas inimesed alati ihkavad seda, mida neil parasjagu ei ole – nii ajastut (elu vabas Eestis vs. Vene aeg) kui ka asju (ilusad uued riided vs. taaskasutus) ja muid ainelisi võimalusi (vaene ida vs. rikas lääs). Kasemaa kirjutab enamasti minavormis, kasutab kohati autobiograafilist ainest ning valdab meisterlikult eri stiile – tulemus võib lugejat nii vaimustada kui ka segadusse ajada. Kirjandusteadlased on nimetanud tema kirjutamise viisi uuslihtsuseks[6], samuti uusnaivismiks ja uussiiruseks[7].

Andrus Kasemaa publitsistikat on ilmunud ajalehes Sirp ja ajakirjas Looming. Muu hulgas on Kasemaa arvustanud Jürgen Rooste[8], Veronika Kivisilla[9] ja Jüri Kolgi[10][11] loomingut ning avaldanud mõtteid Loomingu rubriigis "Kirjanik loeb"[12]. Omaenese kirjanikukreedost kõneleb Kasemaa intervjuus "Olla luuletaja – see on jääda inimeseks"[13], mis ilmus Sirbis Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva eel.

Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletusega "Oma kaasaegsetele", mis on ilmunud ajakirjas Vikerkaar[14] ja luulekogus "Olla luuletaja". Kasemaa looming on andnud ainest teaduslikeks uurimistöödeks ja säravateks arvustusteks: näiteks analüüsib Brita Melts oma doktoritöös[15] Poeedirahu, Johanna Ross aga esimeses Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinnaga pärjatud arvustuses[16] Kasemaa romaani "Minu viimane raamat".

Kasemaa "Leskede kadunud maailma" ainetel valmis Ugala teatris 2021. aastal lavastus[17].

Teosed

muuda
  • "Poeedirahu" (Ilmamaa, 2008), luulekogu
  • "Lagunemine" (EKSA, 2009), luulekogu
  • "Kustutamatud õhtud" (Tuum, 2012), luulekogu
  • "Leskede kadunud maailm" (Varrak, 2012), proosa
  • "Minu viimane raamat" (Varrak, 2014), proosa
  • "Ajapüüdja" (Liivi Muuseum, Alatskivi Kogukonna Arenguselts, 2017), kodulooraamat
  • "Olla luuletaja" (Tuum, 2017), luulekogu
  • "Kui ma kord suren" (Eesti Keele Sihtasutus, 2018), luulekogu
  • "Vanapoiss" (Loomingu Raamatukogu, SA Kultuurileht, 2019), proosa
  • "Muusa" (Tuum, 2019), luulekogu
  • "Mees otsib naist" (Eesti Keele Sihtasutus, 2019), luulekogu
  • "Vanad uudised. Kokora valla lood" (Alatskivi Kogukonna Arenguselts, Liivi Muuseum, 2020), kodulooraamat
  • "Silmapilk tagasi" (EKSA, 2020), luulekogu
  • "Metsakuru" (EKSA, 2020), proosapoeem Eesti metsadest
  • "Pipraterake" (EKSA, 2021), armastusluule
  • "Minu lõhn" (Tuum, 2021), luuletused 2015–2021
  • "Ema tuba" (EKSA, 2022), proosa
  • "Au kolhoosikorrale!" (Varrak, 2023), proosa

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ "Vilistlased". Juhan Liivi nim Alatskivi Kool. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  2. ↑ "Kõrghariduse esimese astme ja integreeritud õppe lõpetanud (alates 1985)". Tartu Ülikool. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  3. ↑ Õnnepalu, Tõnu (märts 2009). "Poeedi rahu ja armastus". Vikerkaar. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  4. ↑ Rummo, Paul-Eerik (aprill 2010). "Autori uutmoodi uuestisünd". Looming. Lk 589–591. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  5. ↑ "Betti Alveri kirjandusauhind". Tartu Linnaraamatukogu. Kirjandusveeb. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  6. ↑ Tintso, Margit (14. jaanuar 2011). "Maailmalõpu eest paremasse maailma". Sirp. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  7. ↑ Põldaas, Mai (20. detsember 2019). "Nädala autor. Andrus Kasemaa". Tartu Linnaraamatukogu. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  8. ↑ Kasemaa, Andrus (november 2014). "Roostega seenel". Looming. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  9. ↑ Kasemaa, Andrus (6. märts 2020). "Veronika Kivisilla slow TV". Sirp. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  10. ↑ Kasemaa, Andrus (17. jaanuar 2020). "Emotsioon kannab!". Sirp. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  11. ↑ Kasemaa, Andrus (aprill 2018). "„Ma tean: ka sinu akna taga laulab ööbik"". Looming. Vaadatud 14. märtsil 2015.
  12. ↑ Kasemaa, Andrus (november 2024). "Kirjanik loeb". Looming. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  13. ↑ Larm, Pille-Riin (23. veebruar 2018). "Olla luuletaja – see on jääda inimeseks". Sirp. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  14. ↑ Kasemaa, Andrus (aprill–mai 2017). ""Oma kaasaegsetele" jt luuletusi". Vikerkaar. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  15. ↑ Melts, Brita (2016). "Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted". Tartu Ülikool. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  16. ↑ Ross, Johanna (mai 2015). "Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-ga". Keel ja Kirjandus. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  17. ↑ "Leskede kadunud maailm". Ugala. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  18. ↑ "Betti Alveri kirjandusauhind". Tartu Linnaraamatukogu. Kirjandusveeb. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  19. ↑ "Juhan Liivi luuleauhinna pälvis Andrus Kasemaa". ERRi kultuuriportaal. 30. aprill 2018. Vaadatud 14. märtsil 2025.
  20. ↑ "Selgusid Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid". Eesti Kultuurkapital. 15. veebruar 2024. Vaadatud 14. märtsil 2025.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Andrus_Kasemaa_(kirjanik)&oldid=6835096"