Andrei Andrejev
|
See artikkel on vene revolutsionäärist, riigitegelasest; samanimeliste kohta vaata lehekülge Andrei Andrejev (täpsustus) |
Andrei Andrejevitš Andrejev (vene keeles Андрей Андреевич Андреев; 30. oktoober 1895 Kuznetsovo, Smolenski kubermang – 5. detsember 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu revolutsionäär ja riigitegelane.
Ta oli 1914. aastast VSDTP liige. 1920. aastal valiti ta Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee liikmeks. Aastatel 1931–1935 oli ta NSV Liidu teede rahvakomissar.
Poliitbüroo liige muuda
Aastatel 1932–1952 oli Andrei Andrejev ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liige.
Ajaloodoktor Sergo Mikojan on intervjuus, mis puudutas tema isa Anastass Mikojani pikaajalist staaži NLKP Keskkomitee Poliitbüroos, öelnud, et "Poliitbüroost sai lahkuda ainult teise ilma. Ainus, kes suutis Poliitbüroost lahkuda ja seejuures ellu jääda, oli Andrei Andrejev. See sai võimalikuks tänu sellele, et ta kaotas kuulmise. Tal tuli seetõttu kanda kuuldeaparaati. Kuid tolleaegsetest aparaatidest oli vähe abi. Ja siis, arvatavasti 1950. aastal, pöördus Andrejev Stalini poole teatega, et tal on ebamugav jääda Poliitbüroosse, kuna ta ei saa osaleda aruteludes. Selle peale lasi Stalin tal rahus üle minna rahulikumale tööle – Vene NFSV Ülemnõukogusse. Teist sarnast juhtumit ma ei tea".[1]
Tegelikult lahkus Andrejev Poliitbüroost 1952. aastal. Partei 19. kongressi viimasel päeval, 16. oktoobril, toimunud Keskkomitee pleenumil valiti Keskkomitee juhtorganid. Presiidiumilaua taga istus kogu partei juhtkond, teiste seas ka Andrejev. Valimiste protseduur oli eriti spetsiifiline. Laua tagant tõusis Stalin ja võtnud frentši taskust paberilehe, luges ette: "NLKP Keskkomitee Presiidiumisse võiks valida näiteks selliseid seltsimehi – seltsimees Stalini, seltsimees Andrijanovi, seltsimees Beria ja edasi tähestiku järjekorras nimekirja lõpuni. Lugenud nimekirja ette, lisas ta rõhutatult, et "nimekirjas on Poliitbüroo vanast koosseisust kõik peale A. A. Andrejevi". Seejärel pöördus kohalolijate poole ja ütles "Lugupeetud A. Andrejevi suhtes on kõik selge: täielikult kurdistunud, midagi ei kuule, töötada ei saa. Las ravib ennast".[2]
Andrei Andrejev on maetud Novodevitšje kalmistule.
Viited muuda
- ↑ Окончание интервью с Серго Микояном. vestnik.com
- ↑ Трушков, В. В. Сталинское «кадровое завещание» // Марксизм и современность. – № 1 (46). 2010.
Välislingid muuda
Andrei Andrejev – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
