Ava peamenüü

Anatoomianomenklatuur

Anatoomianomenklatuur ehk rahvusvaheline anatoomianomenklatuur on inimese ja loomade osade (tänapäeval ladinakeelsete) nimetuste (anatoomia terminite) süsteem, mille eesmärk on ühene vastastikune mõistmine erialainimeste vahel.

Vanaajast saadik on püütud anatoomia nomenklatuuri luua, kuid selle tagajärjel kujunesid samade kehaosade jaoks erinevad nimetusi. Peale selle saab kehaosasid, eriti lihaseid erinevalt jaotada. Nii näiteks defineeritakse mõnes nomenklatuuris reienelipealihas nelja lihase koondnimetusena, kuna aga teistes, uuemates lihastes peetakse reienelipealihast üheksainsaks lihaseks nelja alguskoha ja kinnituskohaga.

Vanaaja meditsiinis kasutati peamiselt vanakreeka- ja ladinakeelseid nimetusi. Araabia meditsiini mõjul tekkis keskajaks vanakreeka-, ladina-, araabia-, süüria- ja heebreakeelsete terminite segadik. Andreas Vesalius, kes vastustas araabiapäraseid sõnu, viis 16. sajandil läbi ladina keelel ja ladinapärastatud vanakreeka keelel põhineva põhjapaneva reformi anatoomiasõnavaras. Ladina keel oli keskajal üldine ülikoolikeel.[1] Tänapäeva anatoomia nomenklatuurid kasutavad ikka veel ladina keelt, mille kui surnud keele eeliseks on, et ta enam ei muutu. Meditsiiniline ladina keel siiski muutub mõnevõrra inglise keele mõjul. Nii näiteks asendatakse ae ja oe e-ga (näiteks taenia ('pael') → tenia, oesophagus ('söögitoru') → esophagus).

Tänapäeval on umbes 8000 anatoomilist nimetust, mis on kokku pandud umbes 600 sõnast, millest 400 on ladina ja 200 vanakreeka päritolu. Neid nimetusi käsitatakse sõltumatult päritolust reeglina ladina kujudena ja käänatakse ladinapäraselt. Tavaline hääldus vastab hilisladina hääldusele: c hääldatakse eesvokaalide (e, i, ae, oe, y) ees [ts], mujal [k].

NomenklatuuridRedigeeri

Nimetuste ühtlustamiseks on koostatud mitu reegliraamatut. Kahtluse korral tuleb põhimõtteliselt järgida uuemaid juhendeid, aga mõnikord kohtab ka vanu definitsioone. Inimese anatoomia nomenklatuurid on:[2]

Veterinaaranatoomia nomenklatuurid on:[2][4]

Anatoomiaterminite ühtlustamine oli muutunud vajalikuks, sest keskajast saadik oli ühe ja sellesama struktuuri kohta kujunenud palju (kuni 20) erinevaid termineid; kokku oli neid umbes 50 000. Aastal 1895 Saksa Anatoomiaseltsi eestvõttel kasutusele võetud BNA püüdis seda tendentsi peatada[1]: järele jäi 5528 terminit. Aastal 1955 kasutusele võetud PNA oli võrdleva morfoloogia seisukohast samm tagasi, sest asenditähistused orienteerusid (nagu juba BNA puhul) jälle inimese püstisele asendile.

Teiste imetajate puhul oli PNA kasutatav ainult osaliselt. Sellepärast loodi 1955 töögrupp, mis töötas välja Nomina Anatomica Veterinaria. Selle esimene trükk ilmus 1968, praegu kehtib NAV-i 5. trüki (2005) parandatud redaktsioon, aastast 2012.[2][4]Veterinaaranatoomia nomenklatuur langeb inimese anatoomiaga suurelt jaolt kokku, nii et vastastikune arusaamine on tagatud, isegi selle hinnaga, et mõned nimetused on vähemõttekad. Näiteks musculus teres major (suur ümarlihas) on inimesel küll ümar, teistes imetajatel aga pigem paelakujuline, kuid kannab siiski sama nimi. Ainult anatoomilised asenditähistused on NAV-s ja PNA-s lahknevad. NAV-l on veel see eripära, et ta hoidub järjekindlalt eponüümide kasutamisest.

Paljude ehituslike eripärade tõttu ei saanud anatoomilist nomenklatuuri hõlpsasti üle kanda lindudele. Seetõttu loodi nende jaoks omaette nomenklatuur Nomina Anatomica Avium (NAA), mille praegu kehtiv, 2. trükk anti välja 1993.

KokkuleppedRedigeeri

Kõik need reegliraamatud sätestavad üksmeelselt, et anatoomilised nimetused koosnevad alati vähemalt kahest osast, sageli kolmest, mõnikord isegi neljast. Üheosalised nimetused on ainult kehaosadel (näiteks caput (pea), collum (kael), thorax (rindkere) ning tähtsatel elunditel (näiteks cor (süda), cerebrum (suuraju), samuti mõnel teisel struktuuril (näiteks clavicula (rangluu), platysma (platüsm)).

Esimene nimeosa nimetab "ehitusrühma" (näiteks luuos) või iseloomustab "ehitusvormi" (näiteks vagusulcus). Teine nimeosa annab lähema kirjelduse vormi, asendi, pikkuse, värvuse või mõne elundi juurde kuuluvuse kaudu. Kui need kaks nimeosa ei moodusta veel ühest nimetust, lisatakse täiendavaid nimeosi, mis sisaldavad edasisi koha-, suuruse- või järjekorramääranguid (eesmine, suur, teine jne).

Mõne sageli esineva struktuuri puhul lühendatakse sageli esimest nimeosa:

Mitmuse puhul kahekordistatakse lühendi viimast tähte, näiteks mm. tähendab musculi (lihased), vv. venae (veenid), lnn. lymphonodi (lümfisõlmed).

Keha osad (nime 1. osa)
Ladina keeles Lühend Eesti keeles
angulus nurk
apertura ava, apertuur
arcus kaar
arteria a. arter
articulatio art. liiges
bursa b. paun, liigesevõidepaun, limapaun
canalis kanal
caput (elundi või luu) pea
cavitas õõs
collum (näiteks luu) kael
cornu (elundi) sarv
corpus (elundi) keha
crista hari
ductus juha
fastsia sidekirme, fastsia
fossa auk, lohk, süvend
foramen mulk
glandula nääre
gyrus käär
hiatus lahi, lünk
lamina leste, plaat, kile, membraan
ligamentum lig. side
lobus sagar
margo serv, äär
musculus m. lihas
nervus n. närv
nodus nd. sõlm
nucleus ncl. tuum
os luu
pars osa
plexus põimik, närvipõimik, veenipõimik
processus proc. jätke
radix rad. juur
ramus r. haru, luuharu
recessus sopis
septum vahesein
sinus urge, siinus
sulcus vagu
tendo kõõlus
tuber köber
tuberculum tub. köbruke
tuberositas köprus
vas soon
vena v. veen
Kohamäärangud (nime 2. osa)
Lateinisch ladina keeles eesti keeles
abdominalis kõhu-
acromialis õlanuki-
brachialis õlavarre-, õla-
costalis roide-
cranialis kolju-, kraniaal-, kraanium-
cysticus sapipõie-
dorsalis selja-
femoris reie-
fibularis pindluu-
gastricus mao-
hepatis maksa-
iliacus niudeluu-
lienalis põrna
palmaris pihu-
pectoralis rinna-
peroneus pindluu-
plantaris talla-
pulmonalis kopsu-
radialis kodarluu-
renalis neeru-
thoracicus rindkere-
tibialis sääreluu-
transversus ristikulgev, risti-
ulnaris küünarluu-
vertebralis lüli-
Suunad ja suurused (nime 2., 3. või 4. osa)
ladina keeles lühend eesti keeles
anterior ant. eesmine
ascendens tõusev
caudalis kaudaalne
cranialis kraniaalne
descendens alanev
dexter dext. parem, parempoolne
dorsalis dors. selgmine
externus ext. välimine
inferior inf. alumine
internus int. sisemine
lateralis lat. külgmine
longitudinalis piki-
maximus max. suur
medialis med. keskmine
medius keskne
minimus min. väike
posterior post. tagumine
profundus prof. süva
sinister sin. vasak, vasakpoolne
superior sup. ülemine
superficialis superf. pindmine
ventralis ventr. kõhtmine

Teises ja kolmandas tabelis toodud ladinakeelsete omadussõnade vorm sõltub nimisõna soost ja arvust. Muutub sõnalõpp. Siin on antud ainsuse meessoo vorm. Näiteks sõna medius naissoovorm on media, kesksoovorm medium.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

Veebiversioon (vaadatud 24.05.2013) (pdf)

  • Julian J. Baumel toim., Handbook of Avian Anatomy : Nomina Anatomica Avium (Publications of the Nuttall Ornithological Club), No 23, Harvard Univ Nuttall Ornithological; 2 ed, 1993, ISBN 978-1877973345

http://www.oucom.ohiou.edu/dbms-witmer/Downloads/1993_Baumel_&_Witmer_NAA-2_Osteologia.pdf Veebiversioon (vaadatud 26.05.2013)] (pdf)

Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 26.05.2013)

Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 26.05.2013)

and authorized by the General Assembly of the World Association of Veterinary Anatomists (W.A.V.A.), 2003,[ http://www.wava-amav.org/Downloads/nev_2006.pdf Nomina Embryologica Veterinaria, 2nd ed 2003 Veebiversioon (vaadatud 26.05.2013)] (pdf)

and authorized by the General Assembly of the World Association of Veterinary Anatomists (W.A.V.A.), 2005,Nomina Anatomica Veterinaria, 5th Edition 2005 Veebiversioon (vaadatud 26.05.2013) (pdf)

  • Nomina Anatomica Veterinaria, 5th revised ed, Prepared by the International Committee on Veterinary Gross Anatomical Nomenclature (I.C.V.G.A.N.)

and authorized by the General Assembly of the World Association of Veterinary Anatomists (W.A.V.A.), 2012, http://www.wava-amav.org/Downloads/nav_2012.pdf Veebiversioon (vaadatud 26.05.2013)] (pdf)

LisalugemistRedigeeri