Vikipeedia

Amüotroofne lateraalskleroos

(Ümber suunatud leheküljelt Amüotroofiline lateraalskleroos)

Amüotroofne lateraalskleroos ehk amüotroofiline lateraalskleroos ehk motoorneuroni haigus (ladina keeles sclerosis lateralis amyotrophica, lühend ALS) on peamiselt täiskasvanud inimestel esineda võiv terve eluea kestev motoneuronihaiguse vorm, millele on iseloomulik mitmete närvide põletik ja mis põhjustab lihasatroofiat ja halvatust ning lõpeb hingamispuudulikkuse korral harilikult surmaga.

Inimestel muuda

Etioloogia ja esinemine muuda

Amüotroofse lateraalskleroosi täpseid tekkepõhjuseid ja mehhanisme ning ravi seni veel ei tunta, osa ALS-i haigusjuhtumid on perekondlikud ja haigust esineb rohkem meestel kui naistel (meeste ja naiste haigestumussuhe 1,4:1 – 2,5:1).

Haigestunutel võivad erineda nii sümptomid, põhjused, kulg, vastuvõtlikkus palliatiivsele ravile (või selle olemasolu) ja haiguse kestus ning suremus.

ALS-i peetakse väga haruldaseks häireks, uute diagnoositavate juhtude arv on varieeruv, 0,2–2,4 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.

Enamik diagnoositud haigusjuhtudest on sporaadilised (sALS) ja 5–10% juhtudest on perekondlikud (fALS).

Viiendik perekondlikest ALS-i vormidest on seostatavad mutatsiooniga Cu/Zn supreoksiidi dismutaasi (SOD) geenis, mis paikneb inimestel 21. kromosoomis.[1]

Alla 5% kõigist ALS-i juhtudest esineb spinaalne ülemise motoneuroni sündroom (primaarne lateraalskleroos), mis avaldub puhtalt spastilise parapareesina, neil on prognoos parem.[1]

ALS-i seostatakse ka oksüdatiivse stressiga.

Mitmed uuringud seostavad ALS-i haigestumise riski suurenemist ka pestitsiididega kokkupuutumisega.[2][3][4]

Ka suitsetamist peetakse riskiteguriks ALS-i avaldumisel.[5]

ALS-i on arvatud ka autoimmuunhaiguseks (GM1 antikehad, AChE antikehad) (va fALS).

Sümptomid muuda

Sümptomite esinemine oleneb haiguse vormidest ja võib alata üsna märkamatu lihasnõrkuse ja lihasjäikusega (spinaalne haigusvorm) ja düsartria (kõnepuue) ja neelamis- (düsfaagia) (bulbaarne haigusvorm) ning hingamisraskustega (düspnoe).

Tahtlikke liigutusi sooritavate lihaste (somaatiline närvisüsteem) kõhetumise tulemusel kaotavad haiged kontrolli enamiku tahtele alluvate liigutuste üle, erandiks on kusepõie ja pärasoole ning silma liigutavate lihaste liigutamine, need kaovad harilikult haiguse hilisemas faasis.

ALS ei kahjusta autonoomset närvisüsteemi.

ALS ei kahjusta teadvuslikkust ja mõtlemisvõimet ega meeleelundeid ja nende tegevust (nägemine, kuulmine, tunnetaimine, maitsete ja lõhnade tundmine). Häireid pole tuvastatud vereringe, seedimise ning sisenõristusnäärmete ja ka südame töös, samuti ei esine meestel ALS-iga seoses funktsionaalseid erektsioonihäireid.[6]

Ligi 40%-l haigestunustest võib esineda kognitiivseid häireid.

Diagnoos muuda

ALS on kliiniline diagnoos, spetsiaalseid uuringuid diagnoosimisel ei kasutata ja spetsiaalseid teste ega proove ei tunta. Diagnoosimisel võidakse võimalusel kasutada elektromüograafiat. Nõel-elektromüograafiaga registreeritakse erinevate lihaste aktiivsust ja närvijuhtekiirust.[1]

Amüotroofne lateraalskleroos
Sclerosis lateralis amyotrophica
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 G12.2
RHK-9 335.20
DiseasesDB 29148
MedlinePlus 000688
eMedicine neuro/{{{eMedicineTopic}}}
MeSH D000690 MeSH D000690

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9.versioonis tähistatakse amüotroofset lateraalskleroosi koodiga 335.20.[7]

RHK-10-s liigitatakse haigus närvisüsteemihaiguste koosseisu, diagnoosi koodiks on : [G12.2]. Kood on ühine motoorneuroni haiguse, perekondliku motoorneuroni haiguse, primaarse lateraalskleroosi, progresseeruva bulbaarparalüüsi ja progresseeruva spinaalse lihasatroofiaga.

Vahel võidakse kasutada ka nimetusi Charcot' haigus, Lou Gehrigi haigus, motoorsete närvirakkude haigus ja lateraalskleroos.

ALS on progresseeruv närvisüsteemi degeneratiivne haigus.

Kui diagnoos leiab kinnitust, soovitatakse neuroloogidel sellest ka patsiendile teada anda.

Eristusdiagnoos muuda

Diagnoosiks oleks vaja läbi viia diferentsiaaldiagnoos, välistamaks haigused millega kaasnevad samuti püramidaaltrakti või alumise motoneuroni kahjustuse sümptomid, nagu näiteks multisüsteemne atroofia ja teatud spinotserebellaarse ataksia vormid. Välistada võiks ka haigused, mis haaravad ajutüve või seljaaju, nagu B12-vitamiini puudus, kaelaspondüloos, polüradikulopaatiad, süringomüeelia, adrenomüeloneuropaatia, polüskleroos, perekondlik spastiline paraprees ja troopiline spastiline paraparees.

Lisaks on haigusi, mis kahjustavad eessarve rakke, näiteks spinaalne lihasatroofia. Välistada tuleks ka mitmed lihasehaigused – inklusioonikehakeste müosiit, müotooniline düstroofia, okulofarüngeaalne lihasatroofia.[1]

Palliatiivne ravi muuda

ALS-i ravi ei tunta. Erinevate vormide puhul kasutatakse palliatiivset ravi. Elumust võib mõne kuu võrra pikendada tabletikuur, mille toimeaineks rilusool.

ALS-i haige vajab, olenevalt haiguse faasist, igapäevaste toimingute sooritamisel pidevalt kaasinimeste abi. Neelamisraskuste ja keelekrampide korral tuleb toit valmistada vedelama konsistentsiga. Pidevalt tuleb abistada ka isiklike hügieenitoimingutega, et ratastoolis ehk voodihaige patsient ei saaks lamatisi.

Haiguse progresseerudes ei suuda enamik patsiente rääkida, kõndida, süüa, neelata ja liigutada.

Düspnoe ning kopsude funktsioonide halvenemine on halva prognoosiga ja paljud patsiendid võivad vajada kopsude kunstlikku ventilatsiooni.

Patoloogia muuda

Amüotroofset lateraalskleroosi iseloomustab peaajust (piklikaju) seljaajusse kulgeva püramidaaltrakti kahjustus ja tahtlikke liigutusi sooritavate lihaste kõhetumine.[8]

Degenereeruda võivad kesknärvisüsteemi närvirakud -motoneuronid, mille aksonid mõjutavad (ka vaheneuronite kaudu) lihasrakke, nii suurajukoore otsmikusagara motoorses korteksis (Betsi rakud) (selles ajupiirkonnas on põhiliseks neurotransmitteriks dopamiin), ajutüves (kraniaalnärvide neuronite rakukehade degeneratsioon ja hävimine) kui seljaajus (motoneuronite vähenemine, glioos, aksonite ja müeliinikihi kadumine eesmistes sarvedes ning eesmiste närvijuurte armistumine).

Aju külgvatsakese temporaalsarve ees paiknevad mandeltuumad võivad degenereeruda.

Koosesinevad haigused muuda

On haigusjuhte, kus ALS-ihaigetel patsientidel on samaaegselt põdemisel ka sarkoidoos – sarkoidseid granuloome tuvastatud motoneuronites.[9]

Immunopatoloogia muuda

Immunotsütokeemilised uuringud on tuvastanud ALS-i patsientide seljaajus T-rakke.

Järjest enam uuringuid seostab ALS-i lümfoid(-immuun)süsteemiga, ALS-i põdejate proovides olid tõusnud nii aktiveeritud mikrogliia rakkude (nende rakkude vastus sõltub stiimulist ja teistest faktoritest ning aktivatsioon seisneb rakkude paljunemises, fagotsütoosis, neurotransmitterite ja põletikutsütokiinide ja reaktiivsete hapniku osakeste aga ka põletikuvastaste tsütokiinide vabastamises), reaktiivsete astrotsüütide, dendriitrakkude (DSs) ja CD8(+) T-rakkude hulk.[10]

Immuunrakkude (sh mikrogliia, makrofaagid ja monotsüüdid) neurodegeneratsioonis osalemise mehhanism on aga käesoleval ajal vaidluse all. Uuritakse ka hematolikvoriaalse barjääri (vere-seljaaju barjäär) rolli haiguse progresseerumisel, arvatakse et 'tõke ei pea' ligi 46% ALS-i haigetel.[11]

Ennetamine muuda

Ligi miljoni osaleja toitumusharjumuste alaste uuringute tulemusi (long-running studies) analüüsides avaldasid uurijad arvamust, et toitumise ja ALS-i vahel võib olla seos. Süües rohkelt A-vitamiini eelvitamiinide hulka liigitatud karotenoide, näiteks beetakaroteeni ja luteiini sisaldavaid juurvilju võib ALS-i avaldumist edasi lükata ja haigust ära hoida. Lükopeeni ja β-cryptoxanthin'i ning C-vitamiini tarbimine ei vähendanud ALS-i haigestumise riski.[12]

Teadusuuringud muuda

Uuemad teadusuuringud seostavad ALS-i patogeneesi lümfoid(-immuun)süsteemi mikrogliiarakkudega (immuunvastusega), mis paiknevad ümber sureva motoneuroni.

E-vitamiin, rilusool ja näiv ravim muuda

Ühte uuringusse kaasati ALS-i patsiendid, kelle haigus on kestnud vähem kui 5 aastat ja keda raviti rilusooliga, jagati kahte rühma – ühe rühma liikmetele manustati 18 kuu jooksul igapäevaselt megadoosides (5000 mg/päevas) E-vitamiini vitameeri alfatokoferooli ja teise rühma liikmed said platseebot.[13]

Eksperimentaalne teraapia modifitseeritud kobra süljega muuda

1960.–1980. aastatel leidis dr Murray Sanders (USA) sarnaselt hiinlastega, et ALS-il on palju sarnasusi lastehalvatusjärgse sündroomiga, ja ta asus ALS-i haigetel katsetama kobradelt lüpstud modifitseeritud süljega kobramürgi teraapiat.[14]

Minocycline muuda

Katsed transgeensete laborihiirtega andsid uurijate arvates häid tulemusi – minocycline (tetratsükliini derivaat) inhibeeris mikrogliia aktivatsiooni[15] kuid hilisemates kliinilistes katsetes ALS patsientidega osutus aine hoopis haigust kiirendavaks.[16]

Geeniteraapiad muuda

Tsiliaarne neurotroofne faktor (CNTF) muuda

Kapseldatud muundatud geenidega neuraalsete kasvufaktorite (neural growth factors) nagu tsiliaarne neurotroofne faktor (CNTF) manustamine närvisüsteemi, selleks et valgud avaldaksid motoneuronitele aeglaselt toimet on problemaatiline (1995), selleks püütakse neid manustada ALS-i patsientidele kas naha alla või aju kõvakesta implanteerides.[17][18]

2004. avaldatud uuringute kokkuvõtte tõi välja selle, et nimetatud faktor võib osadel ALS-i patsientidel raskeid kõrvaltoimeid esile kutsuda.[19]

Loommudelid muuda

ALS-i loommudeliks on mitmed transgeensed närilised.

Loomakatsete käigus on tuvastatud, et alkoholi (punase veini) manustamine hiirtele inhibeerib neuronite apoptoosi ja võib indutseeritud ALS-iga hiirtel elumust pikendada.[20]

Terapeutilise faktorina muuda

Uuritakse närvirakkude kasvufaktori rolli mitmete neurodegeneratiivsete haiguste, nagu Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, amüotroofne lateraalskleroos, perifeerne neuropaatia ja primitiivne neuroektodermaalkasvaja, terapeutilise faktorina.[21]

Ajaloolist muuda

Prantsuse neuroloog Jean-Martin Charcot kirjeldas aastal 1869 lahkamistulemustes ALS-i sümptomeid. Haiguse esmakirjelduse avaldas ta aga aastal 1874 (De la sclérose latérale amyotrophique).[22]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eritoimetaja prof Ain-Elmar Kaasik, tõlkijad Janika Kõrv, Ülla Linnamägi, Aive Liigant, Mai Roose, Tiiu Tomberg, Riina Vibo, "Neuroloogia taskuraamat" , Tallinn: AS Medicina, lk 217 – 218, 2004, ISBN 9985 829 52 2
  2. ↑ McGuire V, Longstreth WT Jr, Nelson LM, Koepsell TD, Checkoway H, Morgan MS, van Belle G. (15. juuni 1997). "Occupational exposures and amyotrophic lateral sclerosis. A population-based case-control study". Am J Epidemiol. (inglise). Vaadatud 26.08.2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ Bonvicini F, Marcello N, Mandrioli J, Pietrini V, Vinceti M. (2010). "Exposure to pesticides and risk of amyotrophic lateral sclerosis: a population-based case-control study". Ann Ist Super Sanita. (inglise). Vaadatud 26.08.2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Malek AM, Barchowsky A, Bowser R, Youk A, Talbott EO. (august 2012). "Pesticide exposure as a risk factor for amyotrophic lateral sclerosis: a meta-analysis of epidemiological studies: pesticide exposure as a risk factor for ALS". Environ Res. (inglise). Vaadatud 26.08.2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ Jennifer Warner (2011). "Cigarette Smoking Linked to Lou Gehrig's Disease". WebMD Health News (inglise). Vaadatud 28.08.2014.
  6. ↑ Hannu Laaksovirta, neurologian erikoislääkäri, ALS – AMYOTROFINEN LATERAALISKLEROOSI, aprill 2012, veebiversioon (Vaadatud 26.08.2014) (soome keeles)
  7. ↑ Specific code 2014 ICD-9-CM Diagnosis Code 335.20, veebiversioon (vaadatud 26.08.2014) (inglise keeles)
  8. ↑ "Meditsiinisõnastik", 38:2004.
  9. ↑ I-HWEII AMY CHEN, MD, PhD jt, AMYOTROPHIC LATERAL SCLEROSIS AND NEUROSARCOIDOSIS: A CASE REPORT, Muscle Nerve. veebruar 2009; 39(2): 234–238, doi: 10.1002/mus.21159, PMCID: PMC2847417, NIHMSID: NIHMS114927, veebiversioon (tarve 18.07.2015)(inglise keeles)
  10. ↑ Sta M, Sylva-Steenland RM, Casula M, de Jong JM, Troost D, Aronica E, Baas F., Innate and adaptive immunity in amyotrophic lateral sclerosis: evidence of complement activation. Lühikokkuvõte, Neurobiol Dis., juuni 2011;42(3):211-20. doi: 10.1016/j.nbd.2011.01.002., veebiversioon (vaadatud 24.09.2014)(inglise keeles)
  11. ↑ Tarasiuk J, Kułakowska A, Drozdowski W, Kornhuber J, Lewczuk P., CSF markers in amyotrophic lateral sclerosis. Lühikokkuvõte, J Neural Transm., juuli 2012;119(7):747-57. doi: 10.1007/s00702-012-0806-y., veebiversioon (vaadatud 24.09.2014)(inglise keeles)
  12. ↑ Annals of Neurology, Eating Bright-Colored Fruits and Vegetables May Prevent or Delay ALS, Pressiteade, veebiversioon (vaadatud 26.08.2014) (inglise keeles)
  13. ↑ Graf M, Ecker D, Horowski R, Kramer B, Riederer P, Gerlach M, Hager C, Ludolph AC, Becker G, Osterhage J, Jost WH, Schrank B, Stein C, Kostopulos P, Lubik S, Wekwerth K, Dengler R, Troeger M, Wuerz A, Hoge A, Schrader C, Schimke N, Krampfl K, Petri S, Zierz S, Eger K, Neudecker S, Traufeller K, Sievert M, Neundörfer B, Hecht M; German vitamin E/ALS Study Group., High dose vitamin E therapy in amyotrophic lateral sclerosis as add-on therapy to riluzole: results of a placebo-controlled double-blind study., J Neural Transm., mai 2005;112(5):649-60., veebiversioon (vaadatud 24.09.2014) (inglise keeles)
  14. ↑ Rik Deitsch (17. juuni 2008). "The Historical Use of Snakes in Medicine and Why We're Studying Cobra Venom as a Treatment for Multiple Sclerosis and other Disorders". Nutra Pharma Corporation (inglise). Vaadatud 24.09.2014.
  15. ↑ Van Den Bosch L, Tilkin P, Lemmens G, Robberecht W., Minocycline delays disease onset and mortality in a transgenic model of ALS. Lühikokkuvõte, Neuroreport., 12. juuni 2002;13(8):1067–70., veebiversioon (vaadatud 24.09.2014)(inglise keeles)
  16. ↑ Susan Jeffrey, Minocycline Harmful in Patients With ALS, Trial Shows, CME Released: 1. november 2007, veebiversioon (vaadatud 24.09.2014)(inglise keeles)
  17. ↑ Aebischer P, Kato AC., Treatment of amyotrophic lateral sclerosis using a gene therapy approach. Lühikokkuvõte, Eur Neurol. 1995;35(2):65-8., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014) (inglise keeles)
  18. ↑ Penn RD, Kroin JS, York MM, Cedarbaum JM., Intrathecal ciliary neurotrophic factor delivery for treatment of amyotrophic lateral sclerosis (phase I trial).Lühikokkuvõte, Neurosurgery. jaanuar 1997 ;40(1):94-9; discussion 99–100., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014) (inglise keeles)
  19. ↑ Bongioanni P, Reali C, Sogos V., Ciliary neurotrophic factor (CNTF) for amyotrophic lateral sclerosis/motor neuron disease. Lühikokkuvõte., Cochrane Database Syst Rev. 2004;(3):CD004302., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014) (inglise keeles)
  20. ↑ de Jong SW, Huisman MHB, Sutedja NA, van der Kooi, AJ, de Visser M, Schelhaas HJ, Fischer K, Veldink JH, van den Berg LH. (8. august 2012). "Critique 087: Smoking increases, while alcohol consumption may decrease, the risk of amyotrophic lateral sclerosis (ALS) – 8 August 2012" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 3.09.2014. Vaadatud 28.08.2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. ↑ Fernette F.Eide, Daniel H. Lowenstein, Louis F. Reichardt, Neurotrophins and Their Receptors – Curent Concepts and Implications for Neurologic Disease, Experimental Neurology 121, 200 – 214 (1993), veebiversioon (vaadatud 18.06.2014) (inglise keeles)
  22. ↑ Lewis P. Rowland, MD (märts 2001, 58. köide, nr 3). "How Amyotrophic Lateral Sclerosis Got Its Name The Clinical-Pathologic Genius of Jean-Martin Charcot". Arch Neurol. (inglise keel). Vaadatud 26.08.2014. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Välislingid muuda

  Portaal Meditsiin

Prognosis of amyotrophic lateral sclerosis with respiratory onset, J Neurol Neurosurg Psychiatry. juuni 2007; 78(6): 629–631. 6. november 2006, doi: 10.1136/jnnp.2006.103564, PMCID: PMC2077959

Eksperimentaalsed teraapiad ja uurimused
Hematolikvoriaalne barjäär
Neuroinflammation
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Amüotroofne_lateraalskleroos&oldid=6450180"