Almagest

"Almagest" on Aleksandria astronoomi Ptolemaiose ja kogu vanakreeka astronoomia peateos, antiikastronoomia tähtsaim allikas. See on antiikaja matemaatilise astronoomia ning geotsentrilise maailmasüsteemi kanooniline esitus, mis jäi astronoomia aluseks kuni Kopernikuni.

Raamatu algne pealkiri oli Μαθηματικὴ σύνταξις (Mathēmatikē syntaxis ('matemaatiline traktaat', ladina keeles Syntaxis mathematica). Hiljem hakati seda nimetama Hē megalē syntaxis ('suur traktaat'). Araabiakeelne pealkiri "Al-majisţī" (المجسطي) pärineb ülivõrdest μεγίστη (megistē, 'suurim'). Araabiakeelsest pealkirjast on saanud "Almagest".

Raamat on kirjutatud 2. sajandi keskpaiku pKr. Araabia keelde tõlgiti see 827. Trükis anti "Almagest" esimest korda välja ladina keeles Veneetsias 1515 ning kreeka keeles Baselis 1538.

"Almagest" on jaotatud 13 raamatuks. Need sisaldavad trigonomeetriat koos kõõlude tabeliga, sfäärilist astronoomiat, Päikese näiva liikumise teooriat, Kuu liikumise teooriat, tähtede ekliptilisi koordinaate, planeetide näiva liikumise teooriat pikkuse ja laiuse järgi, ning Hipparchose tähekataloogi, mille Ptolemaios laiendas 1022 täheni. Ära toodud oli iga tähe asend ja tähesuurus. Kirjeldatud oli 48 tähtkuju.

"Almagest" võimaldas planeetide asendit ette välja arvutada täpsusega kuni 10', mis oli omal ajal enneolematu.

Koperniku peateost "De revolutionibus orbium coelestium" on nimetatud Koperniku Almagestiks.