Alfred Flatow
Alfred Flatow (3. oktoober 1869 Gdańsk – 28. detsember 1942 Theresienstadti koonduslaager) oli juudi päritolu Saksamaa võimleja, 1896. aasta suveolümpiamängude kolmekordne olümpiavõitja ja olümpiahõbe, Saksamaa esimene olümpiavõitja.
| Alfred Flatow | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
3. oktoober 1869 Gdańsk |
| Surmaaeg |
28. detsember 1942 (73-aastaselt) Theresienstadti koonduslaager |
| Medalikohad | ||
|---|---|---|
 Olümpiamängud
| ||
|
1896 | rööbaspuud (individuaalne) |
|
|
1896 | rööbaspuud (võistkondlik) |
|
|
1896 | kang (võistkondlik) |
|
1896 | kang (individuaalne) |
1887 asus ta elama Berliini, kus ta samal aastal astus võimlemisühingusse Turnerschaft Korporation 1863. Alates 1888 osales ta võimlemisvõistlustel ning võitis lugematuid kordi nii kodu- kui ka välismaal. Ta oli üks parimaid Saksamaa võimlejaid enne sajandivahetust. Aastal 1890 sai temast Saksamaa noorim võimlemisõpetaja.
9. aprillil 1896 võitis Alfred Flatow Ateena olümpiamängudel individuaalselt ja võistkondlikult rööbaspuud ning võistkondlikult kangi. Järgmisel päeval võitis ta kangil individuaalse teise koha. Toenghüpetes, toenghooglemises ja rõngastel ta esikolmikusse ei tulnud, köieronimises ta registreerus, kuid ei osalenud.
Flatow registreerus ka kergejõustikuvõistlustele (100 m jooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, teivashüpe ja kuulitõuge) ning mõlemale tõstmise alale, kuid ei osalenud.
Pärast olümpiat muuda
Flatowil oli Berliinis väike jalgrattapood, mida ta pidas paralleelselt spordiametniku- ja ajakirjanikutegevusega.
Aastal 1903 aitas Flatow luua juudi võimlemisorganisatsiooni Jüdische Turnerschaft. Flatow võitis Saksamaal mitu võimlemisfestivali, töötas võimlemisõpetajana ja kirjutas mitu raamatut võimlemise metoodikast.
Kui 1933 võeti Saksa Võimlemisliidu (Deutsche Turnerschaft) määrustesse nn aariaparagrahvid, nõuti Flatowilt lahkumist liidust. Berliner Turnerschafti juht Rupert Naumann nõudis 8./9. aprillil 60 juudist ühinguliikme väljaastumist. Sama aasta 11. septembril küsis Naumann Deutsche Turnerschafti esimehelt Edmund Neuendorffilt nõu, sest Alfred Flatowi ja teiste teenekate liikmete eemaldamise katse oli ühingu sees kutsunud esile rahulolematust. 18. oktoobril 1933 nõudis Naumann jälle Flatowi ja teiste tagasiastumist. 20. oktoobriga dateeritud kirjas teatab Alfred Flatow pärast 46-aastast liikmeksolekut esimehele oma väljaastumisest: ”Teie isiklike tunnete väljendamise eest tänan ma kõige siiramalt. Oma isiklikest mõtetest ja tunnetest palun ma luba vaikida."
Alates oktoobrist 1933 elas Flatow tagasitõmbunult Berliinis, algul Schönebergis Landshuter Straßel, hiljem Kreuzbergis Alexandrinenstraßel. Berliini olümpiamängudele 1936 kutsuti ta veel aukülaliseks. Ta ei võtnud kutset vastu, nagu mõned teisedki tema saatusekaaslased.
Aastal 1942 kuulutati Flatow riigivaenlaseks (Reichsfeind). Kuigi mitu tuntud sporditegelast, sealhulgas Carl Schuhmann, pöördus tema kaitseks Reichssportführeri Hans von Tschammer und Osteni poole, saadeti Alfred Flatow 3. oktoobril 1942 Theresienstadti koonduslaagrisse, kus ta samal aastal suri nälga. Enne seda oli ta püüdnud põgeneda Hollandisse.
Mälestuse jäädvustamine muuda
Wingate'i Instituut Iisraelis võttis Flatowi oma rahvusvahelisse juudi sportlaste kuulsuste halli. Saksa DV-s võisteldi Flatowi karikale.
Pärast pikka vastuseisu ja survet oli Saksa Võimlemisliit (Deutscher Turner-Bund) 1986. aasta märtsis nõus Flatowite-nimelise medali loomisega (ka tema nõo Gustav Felix Flatowi mälestuseks). (Mõned allikad eitavad seda sugulust.) Seda medalit antakse sportlastele, kes on tegelenud mõnel Saksa Võimlemisliidu aladest. Kriteeriumiks on sportlikud saavutused pika aja jooksul ja eeskujulik isiksus. Medalisaajad otsustab Võimlemisliidu presiidium ja see antakse üle mõnel Saksa Võimlemispeol (Deutsches Turnfest).
Alfred ja Gustav Flatowi auks on nimetatud keskkool Flatow-Oberschule Köpenicks ja 21. veebruarist 1997 Flatowallee Charlottenburgis. See on tänav, mis viib Berliini olümpiastaadioni juurde. Selle tänava nimi oli 1914–1936 Rennbahnstraße ning 1936–1997 Reichssportfeldstraße 'Riigispordiväljaku tänav'. Et viimane nimi oli pandud natsionaalsotsialistide poolt, siis diskuteeriti alates 1980. aastatest selle ümbernimetamise üle. Otsus tehti Charlottenburgi halduskogus (Bezirksverordnetenversammlung) hoolimata kristlike demokraatide ja vabariiklaste vastuhäältest 1994 ja pidi jõustuma 1. juunil 1995, kuid ümbernimetamise jõustumine võttis elanike protestide ja kaebuste tõttu veel 21 kuud aega. Proteste organiseerisid Kristlik-Demokraatlik Liit ja üks parempoolne kodanikuühendus. Levitati lendlehti. Viidati sellele, et nime ei seostata natsionaalsotsialismiga ja tänavanime vahetus on nagu ümberkolimine. Ümbernimetamise eestvõitleja oli Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Grupp "Initiative Flatowallee" asutati 1993 Gottfried Arendi ja Otto Eigeni eestvõttel. Asi läks välja ülemhalduskohtusse (Oberverwaltungsgericht).
Berliinis Kreuzbergis spordihallis Flatow-Sporthalle on talle mälestustahvel. Ka Stuttgardis avati 16. oktoobril 1992 (Alfred-)Flatow-Sporthalle.
Filateelia muuda
13. juunil 1996 anti Saksamaal välja Alfred ja Gustav Flatowi portreega postmark heategevuslikust margiseeriast "Für den Sport" 'spordi heaks' kaasaegsete olümpiamängude 100. aastapäevaks. Sportlased on võimlemisriietuses. Lisaks on margil kujutatud olümpiarõngad. Margi nimiväärtus on 200+80 penni. Margi mõõtmed on 35×35 mm. Kavandi autor on Margit Zauner. Margil on kammhammastus, hammastuse number on 13,5. Mark on trükitud fotografüürina fluorestseeruvale paberile Berliini trükikojas Bundesdruckerei GmbH.
Vaata ka muuda
Välislingid muuda
- Postmargi foto
- Alfred Flatow at Yad Vashem website
