Alfred Denis Cortot (26. september 1877 – 15. juuni 1962) oli prantsuse pianist, dirigent ja õpetaja, üks 20. sajandi tuntumaid klassikalisi muusikuid. Ta paistis silma oma suure repertuaari ja poeetilise sissevaatega mitmetesse romantilistesse klaveriteostesse, eriti Chopini, Francki, Saint-Saënsi ja Schumanni omadesse.[1] Ta redigeeris Éditions Durandi väljaandeid, mis hõlmasid peaaegu kogu Chopini, Liszti ja Schumanni klaverimuusikat.[2]

Alfred Cortot
Sündinud 26. september 1877
Nyon, Šveits
Surnud 15. juuli 1962
Lausanne, Šveits
Elukutse pianist, dirigent
Pill klaver

Omal ajal oli ta prantsuse muusikakultuuri keskne tegelane, kes oli tuntud ka oma klaveritrio poolest, kuhu kuulusid peale tema veel viiuldaja Jacques Thibaud ja tšellist Pablo Casals.

Elulugu muuda

Lapsepõlv ja noorus muuda

Cortot sündis Šveitsi prantsuskeelses osas, Vaud' kantonis Nyonis prantslasest isa ja šveitslannast ema perre. Tema nõbu oli helilooja Edgard Varèse.[3] Ta õppis Pariisi konservatooriumis Émile Decombesi (Frédéric Chopini õpilane) ja Louis Diémeri juures, saades 1896. aastal peapreemia. Ta esitas Concerts Colonne'is 1897. aastal debüütkontserdi, mängides Beethoveni klaverikontserti nr 3.[4]

Aastatel 1898–1901 töötas Cortot koorijuhi ja seejärel abidirigendina Bayreuthi festivalil. 1902. aastal dirigeeris ta Wagneri muusikadraama "Götterdämmerung" ("Jumalate hämarus") Pariisi esiettekannet. Ta asutas kontserdiühingu Société des Concerts,[5] et esitada Wagneri ooperit "Parsifal", Beethoveni missat "Missa solemnis", Brahmsi saksa reekviemi ja prantsuse heliloojate uusimaid teoseid.[6]

Karjääri algus muuda

 
Jaques Thibault ja Alfred Cortot klaveri ääres
 
Kontsert koos Spéranza Calo-Séailles'ga

1905. aastal moodustas Cortot koos Jacques Thibaud' ja Pablo Casalsiga trio, mis saavutas omal ajal eduka maine.[7] 1907. aastal määras Gabriel Fauré ta Raoul Pugno asemel Pariisi konservatooriumi professoriks. Pariisi konservatooriumis õpetas ta kuni 1917. aastani, tema õpilaste hulka kuulusid Yvonne Lefébure, Vlado Perlemuter, Simone Plé-Caussade, Magdeleine Brard, Marguerite Monnot ja Rodica Sutzu.[8][6]

1919. aastal asutas Cortot konservatooriumi École Normale de Musique de Paris'. [9]

Juhtiva muusikategelasena reisis Cortot paljudele rahvusvahelistele muusikaüritustele. Prantsusmaa valitsus sponsoreeris 1920. aastal tema kahte reklaamreisi USA-sse ja ühte Nõukogude Liitu. Muusikaga tegeles ta kuni elu lõpuni, andes ka vanas eas klaverikursusi.[10][11]

21. märtsil 1925 tegi Cortot Victor Talking Machine Company jaoks New Jersey osariigis Camdenis maailma esimese kommertsliku elektrilise salvestise klassikalisest muusikast: ta salvestas Chopini teost "Impromptud" ja Schuberti teost "Litanei", mis anti välja Victor's Red Seali plaadifirmas.[12]

Teine maailmasõda muuda

Teise maailmasõja ajal võttis Cortot vastu Vichy valitsuse kunstide ülemkomissari ("kõrge komissari") ametikoha ja osales kaks korda (1941 ja 1942) Vichy Conseil Nationalise ("rahvusnõukogu") töös.[13][14] Enne seda võttis ta aga kindla seisukoha Prantsuse muusikatraditsiooni kaitsmisel Beaux Artsi administratsioonis, andes sõduritele kontserte.[15] Cortot pidi pärast Pétaini ametisse nimetamist sellelt ametikohalt lahkuma ning suunas oma energia hoopis kultuuripropaganda aruannete kirjutamisele ja prantsuse muusikastiilide kaitsmisele. Pétaini valitsus esitas talle ülesandeks muusikareformi korraldamise ning Vichy valitsus võttis muusikategevuse üle kontrolli. 1942. aastal sai temast comité d'organisation professionnelle de la musique'i (muusika professionaalse organisatsiooni komitee) liige ning asus koos Lavali ja Pétainiga töötama.[15]

1941. aastal osales Cortot Pariisis festivalil Propaganda Staffel, 1942. aastal mängis ta koos Wilhelm Kempffiga natsikunstniku Arno Brekeri kunstinäitusel, kohtudes hiljem Brekeri endaga Paul Morandi kodus. Kohal oli ka Pierre Laval. Morand lasi Cortot'st kuju teha.[15] Ta osales ametlikel kontsertidel nii okupatsiooniaegses Pariisis kui ka Saksamaal 1942. aastal.[13]

Pärast sõja lõppu tunnistas Prantsuse valitsuse komitee Cortot' vaenlasega kollaboreerimise eest süüdi ja keelas tal aastaks esinemise.[16] Ta ütles oma kaitseks: "Olen andnud 50 aastat oma elust Prantsuse hüvanguks [...], kui mul paluti toetada oma kaaslaste huve, tundsin, et ma ei saa keelduda. [...] Ma esindasin Prantsuse valitsuse huve vähem kui Prantsusmaa huve. [...] Ma pole olnud kunagi poliitikaga seotud." [15] Pärast mängukeelu lõppemist naasis ta jälle kontserdilavale, andes 1952. aastal kontserdiseeria ka Jaapanis.[17]

Surm muuda

Cortot suri 15. juunil 1962 84-aastaselt Šveitsis Lausanne'is neeruprobleemide tagajärjel tekkinud ureemiasse.[1]

Panus muuda

Chopini, Schumanni ja Debussy muusika ühe kuulsama interpreteerijana koostas Cortot kõigi kolme klaveriteoste trükiväljaandeid, mis paistavad silma tehniliste probleemide ja tõlgendusküsimuste kohta käivate üksikasjalike kommentaaride poolest.[18][19]

Cortot kannatas kontsertidel mäluhäirete all (eriti võis seda märgata alates 1940. aastatest) ja mängis oma hilisematel salvestistel sageli valesid noote.[20] Tema tehnilised ja dünaamilised oskused paistavad välja Liszti h-moll sonaadi (esimene sellest palast tehtud salvestis) ja Saint-Saënsi etüüdi "En forme de valse" salvestistes. Viimane avaldas sügavat muljet isegi Vladimir Horowitzile, kes Cortot' sõnul pöördus tema poole, et talt selle esitamise saladus välja uurida. Cortot seda aga ei avaldanud.[21]

Cortot kirjutas ka palju didaktilist proosat, sealhulgas klaveriaabitsa "Pianoforte tehnika ratsionaalsed põhimõtted". See raamat sisaldab rohkelt sõrmeharjutusi, mis aitavad kaasa klaverimängu tehnika aspektide arendamisele.[22]

Teoseid muuda

  • Cortot, Alfred. La musique française de piano, 1930–1948.
  • Cortot, Alfred. Cours d'interprétation, 1934 (Studies in Musical Interpretation, 1937).[2]
  • Cortot, Alfred. Aspects de Chopin, 1949 (Chopini otsinguil, 1951).[2]
  • Cortot, Alfred. Grundbegriffe der Klaviertechnik, 1928.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 "Alfred Cortot, Pianist, Is Dead. Soloist and Conductor, 84, Backed Vichy Regime". The New York Times. 16. juuni 1962.
  2. 2,0 2,1 2,2 Cooper, Martin (2001). "Cortot, Alfred". Grove Music Online. Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-1-56159-263-0.
  3. Varèse, Edgard; Jolivet, André (2002). Jolivet-Erlih, Christine, ed. Correspondance 1931–1965 (in French). Contrechamps. p. 110
  4. "About This Recording. Great Pianists: Alfred Cortot (1877–1962)". Vaadatud 11.07.2023.
  5. "Alfred-Denis Cortot | French pianist". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 28. augustil 2021.
  6. 6,0 6,1 "Alfred Cortot, French Pianist". Vaadatud 11.07.2023.
  7. "Forgotten Pianists: Alfred Cortot". Vaadatud 11.07.2023.
  8. "The founder: Alfred Cortot". Vaadatud 11.07.2023.
  9. "L'ECOLE NORMALE DE MUSIQUE DE PARIS ALFRED CORTOT". Originaali arhiivikoopia seisuga 11.07.2023. Vaadatud 11.07.2023.
  10. "Alfred Cortot". Vaadatud 11.07.2023.
  11. "ALFRED CORTOT: THE MASTER CLASSES". Vaadatud 11.07.2023.
  12. 40,000 Years of Music: Man in Search of Music - 144 Jacques Chailley - 1964 "On March 21st, 1925, Alfred Cortot made for the Victor Co., in Camden, New Jersey, the first classical recording to employ a new technique, thanks to which the gramophone was to play an important part in musical life: electric..."
  13. 13,0 13,1 'Alfred Denis Cortot', The Fryderyk Chopin Institut, accessed 13 January 2018.
  14. France The Dark Years 1940–1944 by Julian T. Jackson, published in 2003 by Oxford University Press
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 "Music and the Holocaust: Cortot, Alfred". holocaustmusic.ort.org. Vaadatud 22. novembril 2019.
  16. Chimènes, Myriam, 'Alfred Cortot et la politique musicale du gouvernement de Vichy' in La vie musicale sous Vichy, ed Chimènes (2001) ISBN 2 87027 864 0, reviewed by Nigel Simeone, Musical Times, Vol. 142, No. 1876 (2001)
  17. "The Legendary of Alfred Cortot Vol. 14: Cortot in Japan II". Vaadatud 11.07.2023.
  18. "Category:Cortot, Alfred/Editor".
  19. "An Absence of Biography?". Vaadatud 11.07.2023. Alfred Cortot, a celebrated pianist whose heavily annotated editions of Chopin and Debussy have remained standards of piano performance studies 70 years after their publication
  20. Bambarger, Bradley. "Alfred Cortot". Steinway & Sons. Vaadatud 8. juunil 2021.
  21. Isacoff, Stuart (28. november 2005). "The Master Speaks … and Plays". The New York Sun. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2021. Vaadatud 8. juunil 2021.
  22. Chiantore, Luca (2019). Tone Moves: A History of Piano Technique. Barcelona: Musikeon Books. Lk 668–670. ISBN 978-8494511738.

Kirjandus muuda

  • Gavoty, Bernard, Alfred Cortot. 1977 (prantsuse keeles).
  • Manshardt, Thomas, Aspects of Cortot. 1994.

Välislingid muuda