Aleksander Silberg
Aleksander Heinrich Johann Silberg (30. aprill 1869 Narva – 24. jaanuar 1926 Tallinn) oli Venemaa ja hiljem Eesti sõjaväelane, kindralmajor.
Aleksander Silberg sündis 1869. aastal Narvas kooliõpetaja, põlise aukodaniku pojana, lõpetas Peterburi kommertskooli kaubandusteaduse kandidaadina. Kommertskooli järel astus A. Silberg vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse Semjonovi kaardiväepolku. Sooritas Paažikorpuse juures ohvitseri eksami ning ülendati alamleitnandiks.
1892. aastast teenis Semjonovi kaardiväepolgus ohvitserina. 1910. aastal viidi kaardiväe kapten Silberg üle 1. Soome kütipolku ning ülendati alampolkovnikuks. Võttis osa Esimesest maailmasõjast Soome kütivägede koosseisus olles muuhulgas 1., 2. ja 4. Soome kütipolgu komandöriks. Vaprust väärindati Püha Georgi IV järgu risti (1915[1]) ja Püha Georgi kuldmõõgaga (1916[1]). 1917. aasta aprillis nimetati polkovnik Silberg 1. Soome kütidiviisi brigaadi ülemaks ning 1917. aasta oktoobris nimetati Soome kütidiviisi ajutiseks ülemaks. 1917. aasta suvel ülendati Silberg kindralmajoriks. Diviisi demobiliseerumise järel töötas Silberg kontoriametnikuna Peterburis.
1919. aasta kevadel asus ta Jamburgi kreisi Gattšina külla, kus pärast Jamburgi langemist valgete vägede kontrolli alla, liitus Silberg Narvas kindral Nikolai Judenitši Loodearmeesse, kus teenis armee etapi- ja majandusülemana. Veebruaris 1920 tuli Loodearmeest Eestisse, võeti kindralmajorina teenistusse.
Aleksander Silberg oli Tehniliste Kursuste (juulist 1920–1923 Sõjaväe Tehnikakooli) ülem[2] ja seejärel nimetati Silberg Arsenali ülemaks, kus teenis kuni oma lahkumiseni tegevteenistusest, kui 15. juunil 1925. aastal lahkus tervislikel põhjustel tegevteenistusest.
Oli abielus paruness Valentina Stackelbergiga.
Aleksander Silberg maeti 28. jaanuaril 1926 Kopli kalmistule.[3]
Tunnustus
muuda- Püha Georgi ordeni IV järk ja mõõk
Kirjandus
muuda- Harri Jõgi, “Eesti soost kindralid. Teatmik”, Kirjastus Sisekaitseakadeemia, 1999, lk 21